Eesti koolijuhtide Kanada õppereisi fookuses oli soov paremini mõista Ontario koolijuhtide karjääri ja arengu toetamise mudelit, aga ka Kanada tunnustatud ja üsna teaduspõhiselt arendatud haridussüsteemi laiemalt.

Veetsin nädala koolijuhtide, Tartu ja Tallinna ülikooli ning haridus- ja teadusministeeriumi esindajatega Torontos. Kohtusime kohaliku koolijuhtide ühenduse esindajatega, õppisime Toronto ja Westerni ülikoolis, vestlesime haridusministeeriumi inimestega, külastasime koole, saime tuttavaks kohalike eestlaste kogukonnaga, käisime Eesti koolis ja lasteaias ning jäi aega ka niisama linnas uidata, pesapalli vaadata ja korra isegi kohalikus CrossFiti klubis käia. 

Muidugi on nädal ühe süsteemi tundmaõppimiseks ja kogetu konteksti asetamiseks liiga lühike aeg ning igas süsteemis on kihte ja seoseid, mis jäävad esmapilgul varjatuks või tunduvad ebaproportsionaalselt olulised. Seetõttu kirjeldan eelkõige seda, mida nägin, kuulsin ja järeldasin, mitte seda, missugune Kanada või Ontario haridussüsteem on. 

Taustaks 

Kanada on pindala suuruselt teine riik maailmas, aga seal elab ligi kümme korda vähem inimesi kui Ameerika Ühendriikides. Haridussüsteem on provintsipõhine, meie tutvusime Ontario haridusega. Ontario pindala on aga umbes sama suur kui Prantsusmaa ja Hispaania oma kokku ja seal elab umbes kümme korda rohkem inimesi kui Eestis. Ontario koolijuhtide ühenduses (mis hõlmab vaid avalikke ingliskeelseid koole) on rohkem kui 5000 liiget. 

Kanada on viimase paarikümne aasta jooksul igal aastal vastu võtnud rohkem kui 200 000 sisserändajat, viimastel aastatel lausa üle 400 000. Nende hulgas on nii kvalifitseeritud oskustöölised (u 60%), nende lähedased (u 25%) kui ka asüülitaotlejad ja pagulased (u 15%). Kõik, keda Kanadas kohtasime, ütlesid, et Kanada ei saa vananeva rahvastiku ja madala sündimuse tõttu suure sisserändeta hakkama, majanduskasv on võimalik ainult tänu sisserändele. Tegelikult on ka Eesti viimase aastakümne sisseränne olnud suhteliselt rahvaarvu sarnases suurusjärgus (u 15 000 inimest aastas), Ukraina sõjapõgenike tõttu veel palju suurem. Aga meie sisseränne on olnud palju homogeensem ja paljud slaavi taustaga migrandid on sulandunud siinsesse slaavi kogukonda. Kanada ei ole vastupidiselt USA-le püüdnud olla rahvaste sulatusahi, rahvastik on pigem mosaiik, kus kirju taustaga kogukonnad moodustavad (peaaegu) sidusa ühiskonna. 

Meie reisi ajal toimusid Kanadas valimised ja kuigi näiteks Torontos olid valimiste keskseteks teemadeks elamuasemekriis, tõusnud hinnad ja liiklusummikud, kaaperdas kampaania ja tulemused Trumpi lahmiv retoorika: linnas oli palju Kanada lippe, poode, kohvikuid ehtisid sildid, nagu „Proudly Canadian“ või „Canadian owned business“, LGBT-värvid lehvisid nagunii, oli ka Ukraina lippe. Kanada (populistlikud) konservatiivid eesotsas kohaliku väikse Trumpi Pierre Poilievre’iga said suurest eduseisust korraliku kaotuse ja valimised võitis Kanada värske peaministri ja endise staarkeskpankuri juhitud Liberal Party, mis on meie mõistes pigem sotsiaalliberaalne keskpõrand. Kui Putin ühendas Ukraina, siis Trump on ühendamas Euroopa Liitu ja Kanadat. 

Mida märkasin ja teada sain?

Võrreldes Eestiga on Ontario haridussüsteem palju tsentraalsem, otsuseid tehakse pigem ülevalt alla, õpetajate ja koolijuhtide autonoomia on piiratum. Nii õpetajaid kui ka koolijuhte palkab school board, mis oma piirkonnas koolijuhte ka roteerib. Üldjuhul suunatakse koolijuht ja ka õppejuht viie aasta möödudes uude kooli. Ka tee koolijuhiks on lineaarne: õpetajast saab õppejuht, õppejuhist koolijuht, koolijuhist koolipidaja esindaja (superintendent), kõrvalteid ei ole. Selle süsteemi eeliseks paistab olevat koolide kvaliteedi ühtlus ja mullide vältimine, samuti ülevalt alla poliitika kiirem rakendamine ja heade kogemuste levimine. Probleemina näen seda, et suletud süsteemid kipuvad end ise taastootma ja rohujuuretasandi initsiatiivi ning innovatsiooni ei toetata. 

Toronto koolid on tõeliselt kaasavad ja mitmekesise õppijaskonnaga igas mõttes (equity, diversity, inclusion, decolonization – võrdsus, mitmekesisus, kaasamine, dekoloniseerimine). Koolid (ka gümnaasiumid) ei saa üldjuhul õpilasi valida. Kõigi õpetajate ja koolijuhtide suhtumine lähtus tõeliselt õppijast, st ma ei kohanud ühtki arutelu teemal, missugused õpilased kooli sobivad. Öeldi pidevalt, et õpetaja ülesanne on õppijaga kohanduda, kool on õpilase, mitte õpilane kooli jaoks. Ühes gümnaasiumis õppisid koos noored, kes püüdlesid Ivy League’i ülikoolidesse, ja Afganistanist pärit väga lünkliku haridustee ja sõjatraumaga noored. Muidugi pole sellises mitmekesisuses töötada kerge, aga suhtumine, kus iga inimene on tingimusteta väärtuslik, peegeldub Kanadas laiemalt. Meie ühiskonnas ega hariduses see veel nii silma ei paista. 

Muidugi pole igaüht väärtustav ja kaasav poliitika Kanada põlistunnus. Selleni on jõutud väga valusa ajaloo kaudu ja põlisrahvaste vastu toime pandud kuriteod on praegugi nähtavad. Süsteemset ebaõiglust on püütud kõrvaldada alles viimastel aastakümnetel. Viimane kool, kus õppisid peredest eraldatud lapsed, suleti 1996. aastal, esimese poliitiliselt kõrgel tasemel avaliku vabanduse esitas Kanada peaminister alles 2008. aastal. Siis loodi ka nn tõe rääkimise ja lepituse komisjon, mis nimetas internaatkoolide süsteemi kultuuriliseks genotsiidiks. Ja põlvkondi kestnud inimõigusi rikkunud kuritegelik poliitika on aluseks ka Kanada haridussüsteemi kujundavale süütundele. 

Märkasin koolides ebatervislikku ületöötamise mentaliteeti kombineeritult mikromanageeriva juhtimisega. Koolijuhid väitsid tõsimeeli, et tavapärane tööpäev kestab 12 tundi ja kauemgi, ning nägin neid mööda maja raadiosaatjatega ringi jooksmas ja üksikute õppijate korrarikkumistele reageerimas. Rohkem kui tuhande õppijaga koolides jooksis pidev operatiivinfo kooli juhtkondadeni („poiste vetsus on vesi maas“, „keegi kuskil kakleb“ jne). Kui julgesin selle kohta küsida, tõmbuti pigem kaitsesse ja öeldi, et koolijuht peabki olema valmis 12 tundi päevas töötama, sest „ta ju hoolib õpilastest“ ja „teisiti ei saagi“.

Koolijuhid läbipõlenud

Läksime Kanadasse uurima eelkõige koolijuhtide toetamist ja heaolu ning kokkuvõtteks sain teada, et suurem osa koolijuhte töötab läbipõlemise äärel ja erilist plaani probleemi lahendada ei ole. Westerni ülikooli haridusjuhtimise ja -poliitika professor Katina Pollock ütles ausalt, et koolijuhi töö on järjest intensiivsem, kuid poliitilisi lahendusi ei paista. Töö muudab intensiivsemaks Kanada nõue, et ükski tund ei tohi jääda asendamata (iseseisvat tööd õpilastele anda või gruppe kokku panna ei tohi), st käib pidev möll asendusõpetajate leidmiseks ja juhendamiseks. Koolijuhid saavad pensionile umbes 55-aastaselt, nii et säilib viimaste aastate keskmine palk.

Kanadaski on suurenenud õpetajate puudujääk, kuigi töötasu on ka kohalikus mõttes pigem kõrge (üldhariduses brutokuupalk u 5000 eurot). Puuduse põhjuseks peetakse eelkõige töö intensiivsust, suurenenud lastevanemate nõudlikkust ja sekkumist ning nutikultuuri mõju. Siiski on õpetaja kvalifikatsiooninõuded varasemast pigem karmimad. Õpetajal peab enne tööle asumist olema magistrikraad (või peab ta lisaks bakalaureusekraadile olema läbinud põhjalikud koolitusprogrammid), lisaks läbitud hariduslikku ebavõrdsust käsitlevad koolitused ja matemaatikatest. 

Iga õpetaja peab kvalifikatsiooni saamiseks edukalt tegema matemaatikatesti (mis korreleerub ilmselt üldise vaimse võimekusega ja muudab matemaatika süsteemis olulisemaks). Õpetajate leidmise eest vastutab ja õpetajaid palkab koolipidaja, mitte iga koolijuht ise. Ja kui õpetaja ei läbi regulaarset atesteerimist, mis toimub esimese aasta jooksul kaks korda ja edaspidi iga viie aasta tagant, peab ta ametist lahkuma. 

Kindlasti on meil Kanadalt õppida keskkonnahariduse ja mitmekeelses ruumis toimetamise vallas. Mulle väga meeldis, et keskkonnaharidust nähti suures osas sotsiaalteadusena, st käsitleti nt ruumi mõju, kliimaõiglust ja -õigust, keskkonnamuutustest põhjustatud rändeteemasid, ka komplekskriisi eripära – kõike seda, mida püüame PERG-is õpetada maailmahariduse katuse all. Sedasorti teemapüstitused seovad omavahel loomulikul moel õppekava valdkonnad, aga seostavad õpitut muretult ka argieluga, st jääb ära tüütu tehniline (ja tihti kunstlik) lõimimine ning praktilise väljundi otsimine. Jäi mulje, et ülalt alla juhitud ja üsna paindumatu õppekava tõttu on suur osa arendustest küll õppekavavälise tegevusega ja õpetajate-koolijuhtide tasustamata lisatööga seotud, aga püüdena püsida muutuste reel oli nähtu-kuuldu siiski väga positiivne. 

Ühes ligi 1800 õppijaga koolis rääkis koolijuht uhkusega, et iga päev suudetakse tasuta sooja lõunat pakkuda 280 õpilasele. Küsisin, kas ülejäänud peavad endale söögi siis ostma. Selgus, et siiski kodust kaasa võtma. Mõtlen selle kõrval PERG-i tasuta lõunale, kus iga päev on valikus nelja-viit sorti värsket salatit, soojad lisandid, lihatoidud, taimsed toidud, lisaks tasuta piim. Ja siis mõtlen, et peaaegu igal meie õpilaste või lastevanemate koosolekul kerkib koolitoidu teema kui probleem. Kanada on palju jõukam ühiskond ja meie koolitoit maailmas pigem haruldane. Nii et kokkuvõtteks on ikka nii, et võõra nägemine aitab eelkõige mõtestada enda süsteemi, tuletab meelde oma privileege ja eripära. 

Olen koole külastanud paljudes Euroopa riikides, Aasias ja nüüd Põhja-Ameerikas. Mõtlesin, et äkki lükkab Kanadas käik ümber arvamuse, et meil Eestis on maailma parim haridussüsteem. Aga ei lükanud. Ikka kehtivad Hans Roslingu geniaalsed tõdemused: inimestel on raske mõista, et asjad võivad korraga olla kehvad ning paremad kui kusagil mujal ja kehvad ning paremad kui iial varem. Eesti haridus on ikka täielik ime. Välisreisid annavad jaksu kodus pingutada ja usku, et tööl on mõju. 

Ja lisaks: kohalik eestlaste kogukond oli tõeliselt inspireeriv. Mul tuleb harva pisar silma, aga eestlaste koole külastades ja kogukonna eestvedajatega rääkides juhtus see korduvalt. Muidugi jäävad diasporaad tavaliselt igatsema ja idealiseerima mingit kadunud maailma – see on paratamatu ja seda oli. Aga oli ka dünaamilist ja elujõulist avatud väliseestlust, mis proovis juuri otsida ja hoida ning Eestiga sidet luua. Selle tõestuseks on Toronto kesklinna kerkiv uus Eesti maja, millest saab järgmisel aastal valminuna oluline maamärk ja arhitektuuripärl kogu Toronto jaoks. Selles on enesekindla rahva ambitsiooni, suureestluse hõngu. Me ei ole tõmmata ja lükata, me ei ole väiksed, me oleme tugevad.

Tekst on algselt ilmunud sotsiaalmeedias

---

KOMMENTAAR

Daniel Reinaru, TLÜ nooremteadur, Haridusjuhtimise Akadeemia arendusspetsialist

Kanada on üks nendest riikidest, mille võib PISA uuringu pingeridades leida parimate seast, üsna Eesti lähedalt. Kuigi selles riigis on justkui kümme haridussüsteemi (igas provintsis erinev), peetakse Ontario oma üheks parimaks. Põnev on näha, kuidas mitmete erisustega haridussüsteemides (Eesti ja Ontario) saavutavad õpilased siiski küllaltki sarnaseid tulemusi. See on julgustav, sest kinnitab, et kõrgete akadeemiliste tulemusteni ei vii ainult üks kindel tee. Võime julgelt unistada muutustest Eesti koolis, kus toetatakse praegusest veelgi rohkem näiteks õppijate ja õpetajate vaimset ja füüsilist heaolu, ohverdamata sealjuures akadeemilist edukust. 

Ontario koolijuhtide ja õppejuhtide käed-külge-stiilis operatiivne igapäevane tegutsemine on Eesti koolijuhile pigem ootamatu. Samas tuleb mõista selle ajaloolist konteksti – tegemist on eelmise sajandi teises pooles Põhja-Ameerikas alguse saanud instructional leadership’i väljendusega, mis tekkis omal ajal vastureaktsioonina ebaefektiivseks osutunud manageristlikule koolijuhtimisele. Sellel on omad kitsaskohad (nt töökoormus), kuid positiivses mõttes sõnatuks võtab, kui kooliaasta lõpusirgel olev väsinud juht vastab küsimusele „Mis oleks üks asi, mida sooviksid Kanada hariduses muuta?“ pärast kandvat pausi: „Ma teeks midagi selleks, et õpilastel oleks koolis veel parem.“

Ontario provintsi (aga ka paljude teiste riikide) haridussüsteemi on oma märkimisväärse jälje jätnud Toronto Ülikoolis töötanud valdkonna suured teenäitajad Michael Fullan ja Kenneth Leithwood. Esimene on külastanud 1990. aastate alguses ka Eestit ning tema raamatuid hariduse muutumisest ning kooli professionaalse kapitali kasvatamisest on lugenud ilmselt valdav osa Eesti haridusjuhte. Leithwoodi nimi seostub Ontario juhtimisraamistikuga (Ontario Leadership Framework), mida peetakse praegu üheks kõige tõenduspõhisemaks ja põhjalikumaks eduka koolijuhtimise käsitluseks. Raamistik on näide leadership for learning’u lähenemisest, mida peetakse algse instructional leaderhip’i uuestisünniks, rõhutades vastutuse jagamise ja kollektiivse panuse olulisust. See on oluline eeskuju ka tegevustes, mille kaudu Eesti koolijuhtide tööd ja professionaalse arengu toetamist kavandatakse.