Keeleõpe toimub alati suhtluses, kellegagi koos, kellegi või millegi kaudu – mitte kunagi isolatsioonis. Kui tahame, et uue keele omandamine oleks tõhus, peab õpiprotsess väärtustama õppija kultuuritausta ja kogemusi.

Keeleõpet ei saa ega tohikski vaadelda eraldiseisva tegevusena, sest õppimine toimub alati sotsiaalses kontekstis. Iga inimene toob õppimisse kaasa oma keele- ja kultuuripagasi, mille sees on tema taust, varasemad kogemused ja arusaamad. Selle teadmisega tuleb õpetamisel arvestada. Keele omandamine ei saa kunagi lähtuda ainult õppekavast, vaid peab olema kooskõlas õppija elukogemuse ja huvidega: kes ta on, kust pärit on ja mida tegelikult vajab.

Tulemuslik keele õpetamine eeldab seega uue teadmise sidumist teemadega, mida õppija juba teab ja väärtustab. Kui noor teab palju muusikast või armastab jalgpalli, tuleb leida viis, kuidas siduda need huvid keeleõppe sisuga. Ainult nii muutub see protsess õpilase jaoks isiklikuks, kaasavaks ja tähenduslikuks. Ja tähenduslikkus ei sünni sunnist, vaid seostest. Kui õppijal on võimalik seostada uus teadmine tema jaoks juba olemasolevate kogemustega, suureneb motivatsioon ning ta saab õppimisest paremini, sügavamalt aru.

Siin tuleb mängu õpetaja. Õpetaja ei juhi ainult klassiruumi ja õppetööd, vaid kujundab teadlikult keskkonna, kus on turvaline ja motiveeriv õppida. Selleks peab ta tundma oma õpilaste sotsiaalset ja kultuurilist tausta, oskama märgata seoseid ja looma võimalusi, mis toetavad nende arengut. See tähendab, et õpetaja ei saa piirduda ainult õppeaine tundmisega, vaid tal tuleb mõista ka väljaspool klassiruumi toimuvat. Sealhulgas seda, millised on õppijate perede või kogukondade hoiakud ning missugused jõujooned seal domineerivad.

Näiteks kui õpilase kodune keel on vene keel, siis ei piisa ainult sellest, et õpetaja keskendub pelgalt eesti keele grammatika õpetamisele. Kui kogu õpilase sotsiaalne elu – sõbrad, huvitegevus ja pere – on venekeelne ja ta ei kasuta eesti keelt kuskil peale klassiruumi, ei teki tal ka motivatsiooni ega usku, et uus keel võiks talle midagi tähendada. Õpetaja roll on talle näidata, et keel saab olla eluks kasulik suhtlemisvahend, mitte püha asi. Oluline on tekitada tahe uues keeles suhelda, mitte ajada taga grammatika täiuslikkust.

Lisaks on õpetaja ülesanne kujundada õpilastes juba varakult keeleteadlikku tegutsemisviisi, mis muudab keele õppimise argipäeva osaks ja avab ukse selle kasutamisele ka väljaspool kooli. Igapäevaelus leidub rohkelt loomulikke võimalusi keelt omandada – olgu selleks reklaamid, sildid tänavatel, laulutekstid, telesaated või vestlused poes. Kirjeldatu on keelekeskkond, mis võib toetada õppimist, kui õppija oskab seda märgata ja teadlikult ära kasutada.

Ent keele- ja kultuuritundlik pedagoogika eeldab kriitilist pilku mitte ainult sellele, kuidas me õpetame, vaid sellelegi, milliste väärtuste ja ootuste pinnalt tegutseme. Kui soovime, et eesti keele õppijad tunneksid end koolis kaasatu ja motiveerituna, peame esmalt endalt küsima: millised uskumused ja praktikad keeleõpet päriselt toetavad?

Uut keelt ei saa kellelegi peale suruda. Eesti keelt ei tohiks õpetada mõtteviisiga, et see on ainus „õige“ keel või et selle õppimiseks tuleb loobuda oma esimesest emakeelest. Kui uue keele omandamine saadab kaudse või otsese signaali, et õpilase omaenda identiteet ja taust on vähem väärtuslikud, siis see mitte ei innusta, vaid tekitab vastandumist ja trotsi uue keele vastu.

Tõeliselt kaasav keeleõpe loob seega ruumi, kus mitmekeelsus on rikkus, mitte probleem. See tähendab, et eesti keelt peab vaatama kui üht vahendit paljude seas, millega saab avardada muukeelse inimese suhtlusvõimalusi ja ühiskondlikku osalust. Kindlasti ei taha ma sellega väita, et riigikeele oskus pole oluline – loomulikult on –, kuid veelgi olulisem on see, millise suhtumisega me seda keelt õpetame. Kas näeme seda kui kohustuslikku mõõdupuud või kui vahendit, mis aitab inimestel ühiskonda sulanduda ja end siin väärtustatuna tunda.