Kujutlegem ühiskonda, kus soov „olla lapse jaoks olemas“ on kõigile loomulik osa igapäevaelust– vanemad leiavad aega lastega rääkimiseks, mängimiseks ja päriselt kohal olemiseks. Selleni jõudmine nõuab aga teadlikku pingutust, sest kiirenenud elutempo, kasvav töökoormus ja ühiskondlikud normid on loonud olukorra, kus eneseteostust väärtustatakse sageli rohkem kui pereelu. Kui puudub piisav puhkeaeg ja toetav võrgustik, võib vanemlus muutuda kurnavaks teekonnaks.

Just seetõttu on oluline läbi mõelda, kuidas luua tingimused, mis toetavad vanemate vaimset heaolu ja aitavad neil keskenduda oma lapse vajadustele.

Vanemavastutus – mis see on ja miks on oluline?

Vanemavastutus tähendab lapsevanema õigust ja kohustust tagada lapse heaolu, hoolitseda ning toetada tema arengut. Vanem ei ole mitte ainult hooldaja, vaid ka lapse hariduse, moraalse ja emotsionaalse toetuse tagaja ning õppeasutusega koostöö tegija.

Perepesa keskuste kogemus näitab, et vanemad vajavad tuge – sageli on see vajadus nende enda jaoks veel märkamatuks jäänud. Tihti jõutakse abi otsimiseni alles probleemide süvenemisel.

Vanemlik pädevus ei ole iseenesestmõistetav. Uuringud rõhutavad, et lapse heaolu seisukohalt on määrava tähtsusega vanema rahulolu ja kiindumussuhe lapsesse. Just emotsionaalne turvatunne, mitte metoodiline täiuslikkus, loob pinnase lapse arenguks.

Liigne sekkumine, nagu ülekaitsev ehk helikoptervanemlus võib aga takistada lapse iseseisvuse ja vastutustunde kujunemist. Vanema roll on pigem luua keskkond, kus laps saab eksida ja õppida, mitte kõiki eksimusi ennetada.

Pinged võivad tekkida ka haridussüsteemis – vanematelt oodatakse initsiatiivi, kuid sageli puuduvad selged suunised ja tugi. Ebakindlus suhtluses kooli või lasteaiaga on tavaline. Ka õpetajate tagasiside lapse arengu kohta ei pruugi alati viia koostööni – kriitika võib esile kutsuda kaitsehoiakuid ja süüdistusi. 

Mida näevad õpetajad?

Lasteaiaõpetajad kinnitavad, et mõned vanemad vajavad rohkem tuge, kui nad ise teadvustavad. Edukas koostöö saab alguse usalduslikust suhtest. Kui õppeasutus suudab luua turvalise ja toetava keskkonna, tunnevad ka vanemad end kaasatuna.

Kooliõpetajad toovad esile, et suur osa ajast kulub just sotsiaalsete oskuste ja eneseväljenduse arendamisele – valdkonnad, kus kodu mõju on määrava tähtsusega. Koroonakriisi kogemus näitas, et lapsed suudavad iseseisvuda, kui neile selleks võimalus antakse. Laps õpib vastutust eakohaste ülesannete kaudu. 

Samas võib lapse raskuste taga peituda hoopis vanema enda vaimse tervise mure. Sellistes olukordades vajavad tuge nii laps kui ka lapsevanem – see eeldab märkamist ja tugistruktuuride süsteemset koostööd.

Vanemaharidus on ennetus, mitte päästeplaan

Me ei peaks otsima süüdlast – ei lapsevanemas ega õppeasutuses. Vastupidi, vajame mõistmist, koostööd ja süsteemset tuge. Alustada tuleb hoiakust: lapse areng on ühine vastutus, kus iga osapool saab panustada, kui tal on selleks vajalikud teadmised, oskused ja tugi. 

Haridusvaldkonna arengukava 2021–2035 seab eesmärgiks tugevdada kodu ja kooli partnerlust ning tõsta lapsevanemate teadlikkust ja kaasatust. Selle eesmärgi täitmiseks ei piisa üksikutest teavituskampaaniatest – vaja on terviklikku ja järjepidevat lähenemist, kus vanemaharidus ei ole kõrvaltegevus, vaid haridussüsteemi loomulik osa. 

Mida teha, et vanemat toetada? 

Üks võimalus on pakkuda universaalset tuge kõikidele peredele – näiteks lapse arengut käsitlevad töötoad, veebikursused või vanemate õpiringid lasteaedade ja koolide juures. Samal ajal tuleks õppeasutustes tugevdada koostöövõrgustikke, kus vanemate ja õpetajate regulaarne ja sisuline dialoog aitab kujundada ühist ja toetavat kasvukeskkonda. Selleks on vaja usaldust, avatud suhtlust ja üksteise rolli väärtustamist.

Selle kõige aluseks peaks olema riiklik raamistik vanemahariduses, mis määratleb selged suunised, toetavad teenused ja kvaliteetsed koolitajad. Vanema toetamine oleks üks osa haridusstrateegiast, mitte kõrvaltegevus. 

Fookus peab olema lasteaiaealiste laste vanemate toetamisel, kuna just varajane lapsepõlv on kriitiline õppimis-, suhtlemis- ja eneseregulatsioonioskuse kujunemisel. Turvaline kiindumussuhe vanemaga ennustab lapse hilisemat toimetulekut. Kui vanem jääb selles osas üksi või vajaliku toeta, võivad hiljem ilmneda motivatsiooni- ja käitumisprobleemid. 

Nagu ütleb vanasõna: lapse kasvatamiseks läheb vaja tervet küla. Iga täiskasvanu roll on oluline ning kool ja lasteaed peavad olema vanema partnerid, mitte pelgalt teenusepakkujad. Õppijakeskne lasteaed ega kool ei sünni üksnes õppekava uuendustest või digivahenditest, vaid eelkõige usalduslikest suhetest, koostööst ja jagatud vastutusest. Kui kodu ja õppeasutus räägivad ühist keelt, sünnib midagi enamat kui lihtsalt haridus – tekib kasvukeskkond, kus lapsel on turvaline kasvada, õppida ja olla tema ise. Kui vanem tunneb end väärtustatuna ja toetatuna, on tal jõudu olla lapse jaoks olemas. Võidavad lapsed, võidavad vanemad – ja lõpuks võidab kogu ühiskond.