Õpetajatöös on palju lihtsaid asju, mis ei pruugi kiire aineõpetuse käigus meelde tulla, aga samas võib nende eiramine saada takistuseks õpilastega suheldes.
Hariduspsühholoog Tiia Lister tuletab kord kuus siin rubriigis neid praktilisi teemasid meelde.
Üksinda töötav, äsja ülikooli lõpetanud noor, kes on oma tööle pühendunud, missioonitundega, kohusetundlik ja püüdleb täiuslikkust – see kokku on täiuslik läbipõlemise valem.
Peale selle kehtib tubli eestlase puhul kirjutamata reegel, et oma raskustest pole vaja, ei tohigi kellelegi rääkida. Sest väsimus või toimetulematus on häbiabi, sellest ei saa teistele rääkida, rääkimata nõu ja abi küsimisest. Õige õpetaja saab ise hakkama!
Läbipõlemise tuum
Kui rääkida läbipõlemisest, kuulub õpetajaamet suurimasse riskirühma. Kelle iseloomus puudub teatav ükskõiksus, ega see teiste abistamise või õpetamisega seotud elukutset valigi.
Läbipõlemisel on kolm komponenti: emotsionaalne kurnatus (kui oled teiste inimeste eest liiga kaua ja palju hoolitsenud); enesekaitseks teise inimese objektina tajumine või pahatahtlik, küüniline suhtumine (sest empaatia ja kaastunne on kadunud); rõõmutu tühjus ja mõttetus, motivatsiooni kadu, kuni täieliku soovimatuseni tegutseda.
Meid pole õpetatud endast hoolima, ennast hoidma ja kaitsma. Ikka on vaja pingutada, välja kannatada ja olla tubli, täites ka arutuid nõudmisi. Raske on muuta mõtteviisi, mis kannustab meid andma endast parimat, täitma kõiki nõudmisi, kas või hambad ristis. Piitsutades ennast, mõtleme ikka, et me ei tee piisavalt. See võib tulla ka madalast enesehinnangust, mis on juba lapsena kodust kaasa saadud või koolis omandatud. Kahjuks väljendub see paljude täiskasvanute elus, sest muidu poleks Eestis nii palju vaimse tervise probleeme.
Energiareservuaar tühjeneb eriti siis, kui pole töökaaslast, kellega arutada ja mõtteid vahetada, kedagi, kes aitaks ja toetaks. Kedagi, kellelt saad jõudu edasi minna.
Väldi üksindust
Õpetajat on tihtipeale raske aidata, sest õpetaja on tunnis üksi, tal tuleb õpilastega üksinda hakkama saada. Kahjuks pole eestlase kogukondlik meel kuigi arenenud – kui teise raskusi küll nähakse või tunnetatakse, siis abi pakutakse harva. Paljud mõtlevad, et abi ei saagi enne pakkuda, kui pole küsitud.
Läbipõlemise teine oluline põhjus on kohusetunne, korralikkuse ja tubliduse motivatsioonitegur. Kes on koolis ise hästi õppinud, kel on ka tugev saavutusmotiiv, järgib õpetajana töötades sama mudelit: kõike tuleb teha ise ja väga hästi, õpilasi klassis kaasamata ja neid koostööle innustamata. Nii teeb õpetaja tunnis ise kõik tööd ära, kuigi saaks neid õpilastele jagada. Pärast tunde valmistab ette tunnimaterjali, parandab töid ja kirjutab aruandeid. Perfektselt, tublilt ja kohusetundlikult, ennast ja oma tervist arvestamata. Ja kui pole kedagi keelamas ja peatamas, siis endale armu ei anna.
Abitusetunne ja väljarääkimata tööraskused maandatakse depressiooni, kriitika, süüdistuste või lausa künismiga. Kui mitte kellegagi pole jagada, välja elada ega kellelegi rääkida, mida sa tegelikult tunned, lähevad halvad emotsioonid käärima või muutuvad vihaks ja pahameeleks. Kui õpetaja ei leia mõistmist, lohutust ega lahendust, käivad negatiivsed olukorrad ja kogemused temaga kaasas päeval ja öösel. Uni ei tule, aga nii palju on veel teha! Ja homme kordub kõik.
Keerake stressikraanid kinni!
Üsna levinud on seisukoht, et me peame maandama oma stressi liikumise, tervisliku toitumise, hea une ja muude nippidega. Palju vähem on juttu stressi tekitavate olukordade ja mõjutegurite väljaselgitamisest, et neid vältida, tõkestada ja eirata. Üks stressor on krooniline kiirus – jookse, tegutse kiiremini! Tagajärjeks krooniline stress, kus kogu keha ja vaim on kummipaelana pingul. Paljud inimesed ei oska lõõgastuda, ja kui sellele lisandub vähene puhkus ja uni, oled varem või hiljem läbi põlenud.
Teine igapäevane stressitekitaja on osalemine negatiivse mõjuga sotsiaalses elus, olgu sotsiaalmeedias või tööl. Ka pereelus võib toetuse ja hoolimise asemel valitseda konkurents ja nõudlikkus, milles ellujäämine on omaette väljakutse. Kolmas stressor on kõik konfliktiolukorrad, mida me ei oska ega suuda vältida ega lahendada. Me pigem kannatame välja, laseme ennast stressiga üle valada ja siis hakkame oma vabal ajal stressi maandama. Me ei otsi abi, ei räägi kellelegi oma abitusest ja häbist, pigem kannatame seda negatiivsust, kuni murdume. See on õpetajatöö eestlaslik variant, mis võib käia käsikäes saavutustega – viimastel on aga tervise ja elu hind.
Tööl tuleks leida mõistvaid kaaslasi, kellega üksteist toetada, kogeda mõistmist, koos tegutseda nii, et teine aitab seal, kus endal teadmisi ja oskusi napib. Siis saab õlg õla kõrval võidelda ka mõttetute tegutsemisviiside, tühiste eesmärkide ja ülemääraste nõudmiste vastu. Mitu pead koos leiavad lahenduse ka siis, kui olukord on kivistunud ületamatuks seinaks argipäevas, kuhu vastu on paljud oma nina varemgi veriseks jooksnud.
Eestlase koostöövalmidus takerdub tihti usaldamatuse, avatuse ja avameelsuse puudumise taha, kuna me pole harjunud rääkima oma nõrkustest, eksimustest ja puudulikest teadmistest. Pealegi on õpetaja pidanud olema see kõige targem, kellel ei sobi abi küsida ja kes on juba oma õpetajatelt pärinud üksi tegutsemise käitumismustri, olgugi tervise hinnaga.
Kui me ei suuda neid koostööd eiravaid mustreid muuta, ei pääse me läbipõlenud ja koolist lahkuvatest õpetajatest. See on neile ainuvõimalik valik, kuigi eluaegset tervisekahju ei pruugi nad sellega vältida, kui on püüdnud viimase piirini välja vedada.
Tõmbame pidurit ja hoiame kokku, kõik meie laste ja noorte õpetajad, et mitte nakatada meie tuleviku põlvkonda ennastkahjustavate hoiakutega kogu eluks!
Õpetajatöös on palju lihtsaid asju, mis ei pruugi kiire aineõpetuse käigus meelde tulla, aga mille eiramine võib saada õpilastega suheldes takistuseks. Hariduspsühholoog Tiia Lister tuletab kord kuus siin rubriigis neid praktilisi teemasid meelde.
Lisa kommentaar