• Parim viis last tulevikuks ette valmistada on aidata tal kogeda, milleks ta on võimeline.
• Miks ei jätku meil häid õppimiskoole kõigile soovijatele? Mis takistab mõnda mängukooli päris kooliks muutmast?

Pressiteated tänavu kevadest: 

„Koalitsioon plaanib lubada põhikooli lõpetada ka nullpunktise eksamitulemusega. Lävendi täitmise kaotamine lõpetamise eeldusena võtaks maha ärevust eksamite ees.“

„Järgmise õppeaasta algusest saavad koolidele kättesaadavaks matemaatika valemilehed, mida saavad gümnasistid kasutada ka riigieksami sooritamisel. Valemite lehe rakendamise põhjusena toob ministeerium välja riigieksamiga kaasneva sooritusärevuse.“

Kui ma oleksin õpetaja ja töötaksin koolis, siis sooviksin, et ministeerium saadaks kõik oma ametnikud mõneks ajaks puhkusele. Kas olete pidanud arvet, mitu aastat ühtevalu midagi arutatakse ja muudetakse, näiteks põhikooli eksamitega seoses? Kas tõsta need ajaliselt ette- või tahapoole? Kas neid eksameid ülepea vaja on? Kui on, siis kas eksami sooritamise lävend peaks olema 50, 25 või hoopis 0 punkti?

Nullpunktine lävend pole enam lävend, see on ühtlane erisusteta tasapind. Nullpunktilise läbitavusega eksam on vaid mängult eksam. Selliste eksamitega kool pole päris kool, vaid mängult kool ja seal koos käivad lapsed pole päriselt õpilased, vaid mängult õnnelikud lapsed. Sel kombel edasi liikudes oleme vaid kukesammu kaugusel Aldous Huxley romaanis „Hea uus ilm“ kirjeldatud maailmast. Just praegu on see raamat meie raamatukauplustes müügil. Lugege ja võdistage õlgu! 

Tuletame meelde ütlemist: „Peltsebuli saab välja ajada Peltsebuli endaga.“

Hirmude ja foobiatega kimpus inimesed võivad kinnitada, et see tõepoolest nii on. Kui kardad ämblikku, pole mõtet selle eest ära joosta, vaid vahetult kogeda, et tegemist on ohutu putukaga. Samamoodi on eksamitega. Isegi kui koolis õnnestub sul neid vältida, siis elus mitte. Varem või hiljem seisad sa vastamisi ebaõnnestumiste ja ärevusega ning sinu hakkamasaamine oleneb sinu varasemast kogemusest. 

Aga kui sul puudub pingutamise harjumus, siis sa lihtsalt ei oska pingutada. „Vaimse pingutuse kogemuseta inimene, kui on silmitsi olukorraga, kus seda vaja läheb, on nagu gravitatsioonivabas keskkonnas üles kasvanud inimene, kes on äkitselt viidud keskkonda, kus valitsevad gravitatsiooniseadused, ja ta ei taipa, et selleks, et esemed maha ei kukuks, tuleb neid üleval hoida,“ kirjutab neuropsühholoog Elkhonon Goldberg.

Teismelised ja laiskus 

Põhikool on intellekti ja tahte kasvatamise kuldaeg. Seda ei tohiks looderdamise ja logelemisega ära raisata. Laiskus on meie loomusesse sügavalt sisse ehitatud. Üldine „vähima pingutuse seadus“ kehtib nii vaimse kui füüsilise pingutuse kohta. Kaloreid põletavad jõupingutused on miski, mida püüame võimaluse korral vältida. 

Ajus toimuvad muutused iga kord, kui midagi teeme. Aju võib end korduvate kogemuste põhjal ümber seadistada. Millised sünapsid jäävad ja millised kärbitakse? Kui sünaps osaleb edukalt lülitusahelas, siis see tugevneb, ja vastupidi – kasutud muutuvad üha nõrgemaks. Inimesed muutuvad vapramaks, kui tegutsevad vapralt. Nad muutuvad mõõdukamaks, kui harjutavad mõõdukust. Nad muutuvad mõistlikeks, kui toimivad mõistlikult. Nad muutuvad kindlameelsemaks, kui suudavad võita oma ärevust ja laiskust. 

Teismelised on laiskusele, tüdimusele ja mittemidagitegemisele teistest vanusegruppidest neuroloogiliselt vastuvõtlikumad. Nad ei suuda tunda mõnu niisugustest asjadest, mis on ainult veidi või keskmiselt meeldivad. Tegevus peab neilt nõudma jõupingutust. Kui inimene pole otseselt kogenud jõupingutuse ja sellele järgneva tasu seost, on ta vaikimisi seadistatud laiskusele. 

Seose loomist suure jõupingutuse ja järgneva tasu vahel on võimalik õppida, kirjutab Angela Duckworth oma raamatus „Südikus“. Houstoni ülikoolis tehtud katsed näitasid, et need lapsed, keda harjutati pigem raskete kui lihtsate ülesannete lahendamisega, pingutasid järgmiste ülesannete puhul rohkem. Ta nimetas selle nähtuse õpitud töökuseks, viidates sel viisil õpitud abitusele, mille puhul loobutakse raskete ülesannete lahendamisel pingutusest. 

Ebaeduga toimetulek

Ajus on palju piirkondi, mis halbadele kogemustele reageerivad, näiteks mandeltuum ja terve hulk limbilisi struktuure. Neid struktuure juhivad aju kõrgema taseme piirkonnad, mis aktiveerivad ajukoore pidurdavad struktuurid ning saadavad välja sõnumi: rahunege maha, me saame midagi ette võtta. Et ajus uued vajalikud ühendused tekiksid, tuleb aktiveerida ühtaegu nii kontrolliva süsteemi kui madalama taseme piirkonnad. See juhtub vaid siis, kui samal ajal kogetakse nii ebasoodsat olukorda kui ka olukorra valitsemise tunnet. Nii õpitakse, et tegevus ja see, mis meile osaks saab, on omavahel sõltuvuses. 

Näiteks ärevus. Kui see vallandub, voolavad aju vallandatud kemikaalid läbi keha ja inimesel tekib füsioloogiline kogemus. Kui vallandumishetkest on 90 sekundit möödas, on keemiline komponent verest kadunud ja automaatne reaktsioon lõppenud. Kui inimene on nende 90 sekundi möödudes aga ikka veel hirmunud, tuleneb see tema otsusest lasta sel närviringel edasi töötada. Aga ta võiks lasta sel füsioloogilisel reaktsioonil ka vaibuda. Meie tegevused ja see, mis meile osaks saab, on omavahel sõltuvuses: kui ma midagi teen, siis juhtub midagi. 

Robert Cloninger Washingtoni Ülikoolist tegi kindlaks närvivõrgu, mis valitseb tunnustusega seotud ajukeskust ja lülitub sisse kohe, kui vahetust hüvitisest vajaka jääb. Kui see aktiveerub, saab ülejäänud aju sõnumi „Ära loobu pingutamast. Silmapiiril terendab dopamiin, aju keemiline hüvitis edu eest“.

Magnetresonantstomograafia abil sai Cloninger näha, et ka inimesel vallandub see lüliti ühtedel regulaarselt, teistel aga haruharva. „Võti seisneb vahelduvas innustamises, aju peab õppima, et masendavatest kogemustest on võimalik üle saada. Inimesel, kes saab üleskasvamisel liiga sageli kiita, ei kujune välja püsivust, sest ta lakkab pingutamast kohe, kui hüvitis kaob,“ kirjutab teadlane.

Kus on päris eksamiga päris kool?

Miks ei jätku meil häid õppimiskoole kõigile soovijatele? Mis takistab mõnda mängukooli päris kooliks muutmast? 

Ühes uuringus vaadeldi 50 Ameerika ema ja 48 Hiina immigrandist ema. Ligi 70% lääne emadest oli arvamusel, et akadeemilisele edukusele rõhumine pole lastele hea ja õppida peab olema lõbus. Nad muretsesid lapse hingeelu pärast, kui tal midagi ebaõnnestus. Hiina emad uskusid, et ebaõnnestumine teeb inimese tugevamaks. Lapse enesekindluse tugevdamiseks pole midagi paremat, kui sundida teda tegema midagi sellist, mille puhul ta arvab, et ta ei suuda seda teha.

Parim viis last tulevikuks ette valmistada on aidata tal kogeda, milleks ta on võimeline. See tähendab – varustada teda oskuste, tööharjumuste ja sisemise enesekindlusega, mida mitte keegi temalt ära võtta ei saa.