Lõppevat õppeaastat jäävad Eestis eelkõige iseloomustama mitmesugused reformid ja muudatused. Suurim neist on eestikeelsele haridusele üleminek, mis otseselt puudutab küll vaid üleminekukoole, kuid kaudselt ka kõiki teisi. Õppimiskohustuse ea pikenemine, mis rakendub esimesena neile, kes alustavad septembris 9. klassi, on endaga kaasa toonud muudatused nii põhikooli lõpetamise kui ka gümnaasiumisse sisseastumisega seoses. Muutuste tuules on kannatada saanud ka koolide ja riigi suhted. 

Vesteldes lõppevast aastast koolijuhtidega, saab selgeks, et aasta on olnud varasemast erinev küll – ettenägematust oli palju. Nii õpiti elama olukorras, kus seda, mis järgmiseks juhtub, oli raske ette ennustada. Eelkõige peetakse siinkohal silmas tõsiasja, et kuigi muudatused ei sünni päevapealt, kaasnevad nendega olukorrad, mis igapäevatööd ootamatult mõjutavad ja nii juhtidele kui õpetajatele lisaülesandeid tekitavad. Koolide pahameel ei olegi üldjuhul seotud muudatuste sisuga, vaid teadmatusega, mida iga uus päev endaga kaasa toob. Viimane võib tõsta õpetajate stressitaset ja seeläbi pärssida õppetööd. „Tegelikult saab päris paljudele muudatustele otsa vaadates aru, miks need vajalikud on, aga reageerimisaeg on olnud väga lühike,“ alustab Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Henrik Salum.

Doominoefekt

Muudatus, mis vähemalt eesti koolidel kõige värskemalt meeles on, on põhikooli lõpueksamite toimumise aja varasemaks tõstmine. Tallinna Reaalkooli direktor Ene Saar ei mõista, miks ei oodatud muudatusega veel natuke aega, et see sünkroniseeruks õppekavaga. „Olen õppekava koostanud aastaid ja klassika on, et uue õppekava tulles rakendub see kooliastme alguses,“ arutleb Saar. Tema arvates peaksid taolised muudatused olema algsetesse õppekavadesse sisse kirjutatud, et kõik asjaosalised nendega arvestada oskaks. „Siis oleks teada, et seitsmendasse klassi astunud lõpetavad põhikooli uutmoodi ja me saaks täpselt planeerida, kuidas need kolm aastat nende jaoks välja näevad.“

Salum on nõus, et eksamite tõstmine ühelt kuupäevalt teisele mõjutab otseselt või kaudselt kõike. „Koolis on kõik omavahel seotud. Kui üht asja natuke muuta, mõjutab see otseselt väga paljusid teisi asju,“ ütleb ta. 

Konkreetse näitena toovad koolijuhid välja, et kuna põhikooli lõpueksamid leidsid nüüd aset tavapärase õppetöö ajal, oli keeruline leida piisavalt inimesi eri rollidesse. „Meil on suured koolid, kus annab koormust natukenegi hajutada, aga nende õpetajate koormus, kes eksamiperioodil annavad tunde nii põhikoolis kui gümnaasiumis ning on hõivatud ka sisseastumistegevustega, on meilgi suur. Väiksemates koolides võib asi eriti hull olla,“ räägib Salum. 

Saar selgitab, et kuna eksamikomisjonide suurus on reguleeritud, paralleelklasse on palju ja õpilased peavad saama eksami sooritada vaikses ruumis, ei jagu inimesi, kes ülejäänud õpilastele tunde annaksid. „Me pidime sõna otseses mõttes paluma appi õpetajaid, kes on kahe- või kolmeaastase lapsega kodus, sest inimesed said lihtsalt otsa,“ toob ta näite ühest võimalikust lahendusest. 

Tallinna Tõnismäe Reaalkooli direktor Andrei Kante on nõus, et kuna eksamil osalevate õpetajate hulk on meeletult suur ja ülejäänud osa koolist peab oma tegevust jätkama, on õppetöö olnud aprillist alates halvatud. „Kui õpetaja tuleb minu juurde ja ütleb, et tal on kolmandik õpitulemusi veel saavutamata, siis tekib paratamatult küsimus, millal ta kõike seda jõuab ja kas muudatuse tegija on neid olukordi ette näinud,“ arutleb ta. 

Hädavajalik informatsioon

Kokkuvõttes on koolide sõnum riigile see, et suurte muudatuste tegemine nõuab rohkem aega, koostööd ja läbimõtlemist. Kuigi riik on eri osapooli otsuste tegemisse fookusgruppide ja konsultantidena kaasanud, ei paista see olevat piisav või ei võetud nende nõuandeid küllaldaselt kuulda. Saar ütleb, et näiteks põhikooli lõpetamise teemal andsid nad korraliku sisendi ning kirjeldasid, kuidas kool sellise protsessi puhul oma tegevust planeerib. „Me võtsime ikka päris palju aega, et see sisend tekitada, ja näitasime seda ka ministeeriumile. Siis lükati muudatus ühe aasta võrra edasi, aga tehti nüüd ikkagi ära. Ma ei arvanudki, et see tegemata jääb, aga väga oluline on muudatus läbi komponeerida, arvestada, mida kõike see endaga kaasa toob,“ räägib ta. 

Salumi sõnul tulevad koolid alati otsustega kaasa, aga rõhutab, et ainult nemad saavad anda infot, kuidas need otsused igapäevaelu muudavad. Väga suuri muudatusi peaks seega pikemalt planeerima. Praegu muretseb Salum eelkõige selle pärast, milline tagajärg õpetajate jaoks sellel ränkraskel perioodil on. „Õpetaja mõtleb ju eelkõige oma õpilaste peale ja kuna eksamiperiood on praegu nii värske, keskenduvadki nad praegu õpilastele. Ma näen aga, kui väsinud mõni õpetaja on, ja natuke kardan, mis pingelangusega kaasneb,“ mõtiskleb Salum. 

Küsimus seisneb seega ka selles, kui palju õpetajate ja õpilaste paagis eksamite järel kütust alles. Vaja on ju veel õpetada ja omandada teadmised, mida enne eksameid käsitleda ei jõutud. „Gümnaasiumi puhul on eeldus, et teatud teemad on õpetatud ja lastel selged. Ma ei ole kindel, et neid teemasid, mille õppimine jäi eksamijärgsesse perioodi, jõutakse kõikides koolides läbi võtta. Siis tuleb juba mõelda, et kas tahame äkki lühemat õppekava,“ arutleb Saar ning rõhutab veel kord, et kõike seda oskavad adekvaatselt hinnata ainult kooliinimesed. 

Kool kui stabiilsuse kants

Salumil täitub koolijuhina kuus aastat ja kuigi kohe alguses sai ta koroonakriisi näol endale korraliku sahmaka külma vette krae vahele, võib ta julgelt öelda, et lõppev õppeaasta on olnud tema jaoks kõige keerulisem. „Ühe suure kriisiga tegeledes lükkad kõik muu tagaplaanile, aga sellel aastal seda ühte läbivat kriisi ei olnudki – tähelepanu peab pöörama kõigele,“ räägib Salum. 

Maailmas, kus on praegu nii palju ebastabiilsust ja ärevust, peaks kool olema koht, kus valitseb stabiilsus, on tema seisukoht. „Sellist keskkonda on kõikide nende muutuste tuules aga natuke raske luua,“ nendib ta. Seejuures peab tema hinnangul ruumi jätma ka ootamatute muutuste jaoks. „Kui mõtleme selle sama TI-hüppe või AI-teema peale üldiselt, siis see ei olnud ju kuskilt otsast planeeritud ja selliste asjadega peab niikuinii jooksvalt kohanema. Kõike, mida annab pikemalt planeerida, peakski pikemalt planeerima,“ usub Salum. 

Saar lisab samuti, et haridus tahab stabiilsust. Sellepärast eelistavadki koolijuhid teha plaane mitmeks aastaks ette. „Lastele, kes tulevad seitsmendasse klassi või gümnaasiumisse, tahad sa täpselt öelda, mis neid kolme aasta jooksul ees ootab, aga nüüd sellist võimalust ei olnud,“ ütleb ta. Ka enda päevaplaanile otsa vaadates ei taha ta tõdeda, et peab ajapuudusel midagi tegemata jätma. Tema sõnul on ka õpetajad muutuste suhtes kriitilised. „Muidugi mõtlevad nad, kuidas oleks õpilaste jaoks kõige parem, aga ka neil tuleb mingi piir ette. Tekib küsimus, miks nad peavad oma tööd tegema nii heitlikus keskkonnas,“ lisab Saar. 

Üleminek mõjutab keeleõpet kõikides koolides 

Kuigi eestikeelsele õppele üleminek puudutab üleminekukoole ja kõiki teisi väga eri moel, on sellest kaudselt mõjutatud kõik koolid. Seda just keeleõppe kaudu. Teatavasti pandi kaks aastat tagasi koolidele kohustus pakkuda õpilastele võimalust valida vähemalt kahe B-võõrkeele vahel. Juba toona tekkis Saarel küsimus, kas kõik need võõrkeeleõpetajad, keda juurde on vaja, on seni tööturul lihtsalt oma võimalust oodanud. Kui linnades on veel variant leida need õpetajad, kes mitmes koolis oma koormuse kokku korjavad, siis maakoolides on see keeruline. „Ma ei tea, milline õpetaja tahab sõita pikki maid kolme kooli vahel. See kõik maandub lõpuks kooliõue ja koolid peavad need lahendused leidma,“ alustab Saar selle teema lahkamist. 

Salumi sõnul ütleski mõni kool välja, et neil pakutakse selle keele õpet, mille õpetaja nad endale leiavad. „See on aga tihti üheaastane projekt ja kuna õpetaja koormus on niikuinii väga väike, võib ta ametist ootamatult lahkuda. Mis selle keele õppest siis edasi saab?“ küsib Salum. 

Eesti õppekeelele ülemineku tõttu on õpetajate keelenõuded nüüd varasemast palju rangemad. Kui leiadki kellegi osalise koormusega näiteks hispaania keelt õpetama, siis pole sugugi kindel, et tema eesti keele tase uutele nõuetele vastab. „Mingil perioodil võtsime hea meelega tööle võõrkeeleõpetajaid, kes ei osanud sõnagi eesti keelt. Meile meeldis see. Nüüd keerasime olukorra teistpidi ja võib-olla isegi ei mõelnud tagajärgedele,“ arutleb Saar. 

Õpetajate kvalifikatsiooninõuetes on ka üldisemalt kohti, mis panevad Saare kulmu kergitama. Nimelt ei tohi tugispetsialisti, kellel pole magistrikraadi, üldse tööle võtta. Isegi tähtajalise töölepinguga mitte. „Me teame, et tööturul tugispetsialiste ei ole. Kui me ei tohi tööle võtta isegi parasjagu magistriõppes olijaid, kas peame siis hakkama mingit mängu mängima ja ta abiõpetaja nime all tööle võtma?“ otsib Saar taas kord olukordadele uutmoodi lahendusi. 

Salum toob välja ka teise tahu, kuidas üleminek koole mõjutab. See on seotud õpilaste koosseisuga. „Enne panid vene pered oma lapsed valdavalt venekeelsesse kooli, aga nüüd pannakse neid rohkem ka mujale. See ei ole kokkuvõttes halb, aga ikkagi midagi, mis koole mõjutab,“ selgitab Salum. „See võib tugispetsialistidele veel tööd juurde tekitada ja tähendab, et koolil peab olema see võimekus,“ ütleb selle peale Saar, demonstreerides taas, kuidas koolis on kõik omavahel seotud. 

Suhtlus ja usaldus

Mingil määral on konflikt riigi ja koolide suhtesse kahtlemata sisse kirjutatud, kuid osapooled on nõus, et praegu on pingeid rohkem kui tavaliselt. Salum ei salga, et endiselt on tunda ka streigist tulenevat frustratsiooni. „Õpetajaid teeb nõutuks, et kui nii äärmuslik meede nagu streik toob juurde 17 eurot, siis kuhu on üldse edasi minna,“ ütleb ta. 

Sellega on ka Kante nõus, et õhus on streigi järel usaldamatust. Seda olulisem on õpetajate jaoks, kuidas otsuseid ja muudatusi kommunikeeritakse. Näitena toob ta välja, kuidas anti koolidele teada välisvaatlejate kaotamisest eksamil. „Öeldi, et sellega hoitakse raha kokku. Õpetajad pidid nüüd hommikul oma tavatööd tegema, siis päeval eksamil viibima ja pärast veel eksamitöid parandama. Tekkis küsimus, kas see kõik kuulub nüüd nende tööülesannete hulka ja ongi see kokkuhoid.“

Sarnaselt teistega arvab Kante, et muutusi on vaja, aga kui nende kõigiga korraga gaas põhja vajutada, ei pruugi oodatud tulemused tulla. „Lõppude lõpuks on inimressurss meil väga piiratud. Soovitan ennekõike poliitikutel tulla töövarjupäeval õpetaja varjuks ja vaadata, mida kõike õpetaja teeb. Võib-olla ei tuleks neid reforme siis nii palju korraga,“ kutsub ka ise poliitikuna tegutsenud Kante üles. 

Saare sõnul on turvatunne natuke kadunud. Kui juuni läbi saab, tahaks ka tema juhtme päriselt seinast välja tõmmata. „Seda on raske teha, kui ma ei saa kindel olla, et augusti alguses tööle minnes ei taba mind järjekordsed ootamatused,“ lõpetab Saar.