Iga oluline läbimurre teaduslike katsetuste vallas on lahtiütlemine vanast mõtteviisist ja endistest paradigmadest (Thomas Kuhn „The strucrure of Scientific Revolutions“). Kreeka keelest tulevat sõna „paradigma“ mõistame praktikas eelkõige mudelitena. Harjumuspärased mõttemudelid mõjutavad Eesti hariduse korraldust iga päev ja rohkem, kui seda enesele teadvustame. Ajalooliselt kujunenud paradigmad ja harjumused aga ei muutu, kui meil puuduvad teadmised, oskused ja eelkõige tahe neid muuta. 

Linnadele ja valdadele, kelle palgal on valdav osa üldhariduskooli õpetajatest, ennistati omavalitsuse staatus 1990. aastate alguses. Õpetajate palgaraha usaldas keskvalitsus 2001. aastal küll omavalitsuse eelarvesse, kuid seni on see säilitanud sihtotstarbelisuse sildi. Õpetajate palgakasv sõltub jätkuvalt eelkõige sellest, kas keskvalitsus peab õpetajate töötasu kasvu oluliseks prioriteediks või mitte. Riigieelarve strateegias ei ole riigi pikka plaani kunagi kokku lepitud. Kuni keskvalitsusel puudub tahe palgakasvu numbrid riigieelarve strateegias vähemalt neljaks aastaks kokku leppida, ei saa ka omavalitsused võtta vastutust õpetajate palga kasvu läbirääkimiste pidamiseks. Nokk-kinni-saba-lahti-mudeli muutmist saab paraku lahendada vaid võimul olev valitsus riigivalitsemise vastutust võttes ja finantseerimise selgusega eeskuju näidates.

1990. aastatest kuni praeguseni on justkui Eesti demokraatia arengu positiivse näitena väikeste, kuid järjekindlate sammudega suurendatud koolipidaja ja koolijuhi autonoomsust. Kaotatud on riigi kehtestatud staažitasud, tarifitseerimistabelid ja normkoormus, atesteerimine, eri ametijärkudele määratud tsentraalsed tasumäärad ja klassijuhataja lisatasu. See on loonud koolipidajatele ja koolidele võimaluse ja ühtlasi pannud neile kohustuse „ise oma peaga mõelda“ ja kujundada tänapäevase personalitöö ja tööõiguse üldiseid põhimõtteid järgiv õpetajate töö- ja palgakorraldus. Kas oleme süsteemi muutnud või muutmas või tammume paigal?

Õpetajate töötasu mudeli taaga oleme pärinud venestamise ajast. Ilmselt tuleb paljudele üllatusena, et klassijuhataja lisatasu on tsaariaja pärand. 1874. aastal kehtestas rahvaharidusminister Dmitri Tolstoi vene poeglaste gümnaasiumis justkui õpetajatööst eraldi seiva ja lisatasutatava ülesandena klassijuhataja ameti. Klassijuhataja ülesanne oli kasvatustöö ja järelevalve oma õpilaste üle. Samuti pidi klassijuhataja kontrollima oma õpilaste kortereid ja vajadusel hankima tõendi korteripidaja usaldusväärsuse kohta. Need ülesanded pandi vaid kõige tublimatele õpetajatele, kellel oli enim tunde. Saksa õppekeelega koolides vastutas õpilaste kasvatuslike ülesannete eest õpetaja, kes oli ordinaatori rollis, aga saksa kultuuriruumis tegutsevale õpetajale lisatasu ei makstud (A. Elango, E. Laul, V. Sirk Eesti kooli ajalugu 1860–1917). 

Õpetaja töö- ja palgakorraldust reguleerivat seadusandlust on kaasajastatud juba enam kui kümmekond aastat tagasi. Klassi juhtimine ei ole seadusest tulenevalt eraldi ametikoht. See on osa õpetajate tööülesanne, kui kool need ülesanded kokku lepib, sh tasustab põhipalgas. Klassijuhataja töö eest lisatasu maksmine või käsitlemine seda püsiva ületunnitöö eest makstava lisatasuna ei ole tööõigusega kooskõlas.

Töötasu ei määrata, vaid selles lepivad kokku direktor ja õpetaja. Vastutus on leppida kokku kõikides õpetaja ülesannetes, mis on mõtestatud õpetaja töö osadena kutsestandardis. Õigus on kokku leppida põhipalgas, mis on oluliselt suurem kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäär. Seega, kas meile on antud vastutus süsteemi muuta, et õpetajaametit ja selle eest saadavat tasu väärtustada, aga tõrgume haridusuuendusi ellu rakendamast? 

Omavalitsusi ja koole, kes vajaliku muudatusega meeskondlikult tegelevad, on viimasel viiel aastal oluliselt juurde tulnud. Teadmine, et vanas raamis enam ei saa, on jõudnud üha enamate koolipidajate meeskondade mõtetesse. Sellele sain kinnitust 23. aprillil Narva-Jõesuus toimunud linnade ja valdade haridus- ja finantsjuhtide koostööseminaril. Linnade ja valdade jagatud kogemuslood näitavad, et muudatustel on õpetajate töö- ja palgakorraldusele positiivne mõju ja muutuste eestvedamisel ollakse eeskujuks ka riigi- ja erakoolidele. 

Kokkuvõtteks. Mudelitel on oluline mõju haridusele, haritusele ja vastutuse võtmisele. See, kas oleme hariduskorralduse strateegiliste väljakutsete lahendamisel efektiivsed või ebaefektiivsed, on meie enda valik. Võimekate koolipidajate ja koolijuhtide meeskondade tiitli saavad pälvida vaid need, kellel on piisavalt julgust ja tahet muutuda. Sest just julgust ja tahet muutusi ellu rakendada napib Eesti hariduspõllul isegi rohkem kui raha.  

Raamatusoovitus muutuste juhtijatele: „Väga efektiivse inimese 7 harjumust“, kirjutanud organisatsioonikäitumise professor Stephen R.Covey.