Praegune keeleseadus lubab Eesti koolides õppida mitmeid keeli emakeelena, kui keele õppimiseks on soovi avaldanud vähemalt kümne õpilase vanemad. 

Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas peab mõistlikuks anda haridusvaldkonnas õiguslik staatus ka Lõuna-Eesti keeltele, mida seni teati pigem murretena. Need on võru, seto ja mulgi keel.

Haridusministeerium otsib võimalust muuta keeleseadust nii, et Lõuna-Eesti keeled oleksid piirkonna koolides ametlikult tunniplaanis.

Kaks peamist põhjust

Kristina Kallase sõnul on keeleseaduse muutmisel ja Lõuna-Eesti keelte keele staatusesse tõstmisel mitu põhjust. Esiteks on oluline murdekeelte säilimine ja arengu toetamine. Kui tekib vajadus neid keeli õpetada, tuleb pöörata tähelepanu ka nende kirjakeele arendamisele ja metoodiliste vahendite väljatöötamisele. Teiseks toetab mitmekeelsus lapse kognitiivset arengut, seega on hea, kui haridussüsteem toetab eri keelte õppimist üheaegselt. 

„Mida mitmekeelsem on laps, seda parem on tema keelevaist,“ nendib minister ja möönab, et aastakümneid valitses teadus- ja haridusasutustes arusaam, et mitmekeelsus on hälve – keeled peavad olema puhtad ja selged ega tohi üksteist segada. Selleks tuleb õppimisel kasutada rangelt üht ja ülejäänud välja lülitada. „Teadus on teinud suure pöörde ja aju-uuringud on näidanud, et mitmekeelsus ei ole hälve, vaid suurem kognitiivne võimekus.“ 

Õiguslik staatus tähendab tema sõnul, et nende keelte kõnelejatel on õigus taotleda selle keele õpetamist lasteaias ja koolis. Ka praegu võimaldatakse Kagu-Eestis põliskeelte kursusi, aga seni on olnud murdekeelte õpetamine tegevuskavapõhine ja keelestaatuse andmine eeldab põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmist. 

Ministri sõnul võib murdekeeli õpetada koolis mitmel moel – valik sõltub kooli ja kogukonna otsusest. Näiteks võib seda õpetada koduloo- ja keeleõppetunnis eraldi ainena, aga keeli saab lõimida keelekümblusmeetodil eri ainetes.

Terve küla on õpiruum

Obinitsa kogukonnaklassis on kolm koolipäeva nädalas täielikult seto keeles ja ka teistel päevadel kasutavad õpetajad mõne õpitegevuse tutvustamisel kohalikku keelt.

Värska setokeelse lasteaiarühma ja Obinitsa kogukonnaklassi algataja Meel Valk räägib, et arvestades olusid ja keeleoskajate olemasolu külas, on praegu veel võimalik setokeelset haridust anda. Takistuseks on inimeste arusaam, et koolis peab olema formaalne keskkond, kus kõik räägivad „õiges“ eesti keeles. Kui see mõttemuster ei muutu, siis järgmine põlvkond murdekeelt ei omanda.

Ta ütleb, et vanemas põlvkonnas räägivad murdekeelt kõik inimesed, kaasa arvatud õpetajad. 70 protsenti Võru- ja Setomaa koolide õpetajatest oskab kohalikku keelt, aga kõik nad ei pruugi osata seda õpetada. See on Valgu sõnul kasutamata ressurss. „Suurim probleem on kohalike seas levinud suhtumine – nad pelgavad oma keeles rääkida, et mitte mõjuda rumalana,“ tõdeb Meel Valk.

Tema sõnul on piirkonna inimestel seto keele vastu huvi olemas. Setokeelne lasteaiarühm loodi Värskasse viie pere koostöös, aga lisandunud on uusi peresid ja rühma täitumus on algataja sõnul hea. Obinitsa klass ei ole tema sõnul täiesti setokeelne. Mõte on pigem see, et keelt oleks iga päev kuulda, pigem kogukonnaliikmete, mitte õpetajate kaudu. Terve kogukond on õppetöösse kaasatud, terve küla on õpiruum. 

Meel Valk möönab, et kohalikud seto keele propageerijad ja praktiseerijad on kohalike juurtega, aga mujalt Setomaale kolinud pered. „Kui tuled kaugemalt, siis näed paremini siinset kultuurilist rikkust,“ tõdeb Valk. „Kui juba elad oma lastega Setomaal, siis võiks laps sellest osa saada. Kui lasteaed on sama mis linnas, siis on mõttekam juba linnas elada.“

Kõige olulisem on tema sõnul see, et lasteaias oleksid lapsed kohalikus keelekeskkonnas, mis annab mõtte ka võru- või setokeele tundidele koolis, sest siis on lastel juba mingi baas all. „Tahan, et noored õpetajad, kes mõistavad kohalikke keeli, tuleksid siia õpetajaks ega läheks linna,“ ütleb Meel Valk. „Muidu läheb ressurss kaduma.“

---

Võru keel koolis – vaatame tulevikku

Kadri Ugur, Võru Instituudi haridusprojektide koordinaator

• Keelejulguse ja -uhkuse lisamiseks on piirkonnakeeli tunnustav keeleseadus väga oluline.
• Kui uusi keelejulgeid ei leidu, on keeleõpetuse jätkumine ka praeguses mahus keeruline.
• Vastutust keele ja kultuuri edasikandmise eest ei saa panna ühele ainetunnile ega õpetajale.

Võib vist öelda, et haridusminister Kristina Kallase mõtteavaldus Lõuna-Eesti piirkondlike keelte õpetamise kohta tuli aprilli alguses üllatusena paljudele. Tema ERR-i uudistes avaldatud seisukoht, et HTM otsib võimalust mahutada nende keelte õppimine tunniplaani, on ühest küljest väga rõõmustav. Minister räägib nimelt Lõuna-Eesti keeltest, mitte murretest või murrakutest. Seega oleks justkui üks punktivõit käes ning võru, setu, mulgi ja tartu keelel keele staatus uues keeleseaduses koitmas. 

Sõnal, eriti seadusesse kirjutatud sõnal on jõud: seaduse kaitse piirkondlikele keeltele on hädavajalik nende prestiiži tõstmiseks. Sageli on just maine see, mis mõjutab keelt kasutama või oma keeleoskust varjama. 

Kestev keeletrauma

Oma oskusi varjatakse vähemalt Võru- ja Setomaal küll üpris sageli, sest koolist kaasa saadud keeletrauma ei ole oma mõju sugugi kaotanud. 150 aastat on valitsenud seisukoht, et eestlastele aitab ühest keelest küll, et lastega võru keeles suhtlemine segab neil eesti keele omandamist, tekitab koolis raskusi ja kahjustab tulevikuväljavaateid. Maakeeleks nimetatud võru keelt on hierarhiliselt peetud madalamaks kui normeeritud eesti kirjakeelt, mida kasutati linna- ja koolikeelena. 

Siinkohal sobib meenutada, et juba ammu enne põhjaeestikeelse piibli ilmumist oli lõunaeesti keel oma 1686. aasta Wastse Testamendi ja mitmete muude trükistega täiesti arvestatav raamatukeel ning 1806. aastal ilmus Eesti esimese omakeelse ajalehena lõunaeestikeelne Tarto Maa Rahwa Näddali-Leht. 

Nüüd on põlvkondi kestnud keeletrauma tagajärg näha ka selles, et võru keelt kasutavatest õpetajatest on kibe puudus. Kui küsida koolijuhilt, kui palju on koolis oma keelt kõnelevaid õpetajaid, on vastuseks tihti null. Kui aga hakata õpetajatega kohalikus keeles kõnelema, on mõistjaid ja vastukõnelejaid mitmeid, ent nemadki väidavad vahel, et koolis on oma keelt kasutada väga võõras. 

Pole ime, kui võrukeelse häälduse või sõnavara eest on  karistatud või seda naeruvääristatud. Ja kuna võrukesi pole õpetatud oma keelekasutuse kohalikke eripärasid märkama, siis ei ole nad arugi saanud, miks on teiste eestlaste jaoks naljakas nende pehme hääldus harilikes sõnades, nagu pudel, mantel või kotlet, või tugevalt hääldatud sõnalõpp (suuret saksat sõidavat tõllass). See on kestev keeletrauma, mille lahtimõtestamine tooks pinnale päris palju keskmise põlvkonna õpetajaid, kelle jaoks võru keel on koduses keskkonnas igati uma ja hää.

Kõrvuti kulgevad keeled

Minu vanaisa Friedrich Woldemar Prants lõpetas Võru linnakooli 1917. aastal, osates eesti keeles veatult kirjutada. Vene ja saksa keele oskus oli kooliõpetaja ja postiametnikuna tegutsenud vanaisale endastmõistetav, kodune keel oli mu ema mäletamist mööda ainult võru keel. Mitmekeelsus oli norm ja üks keel ei seganud teist.

1920.–1930. aastatel oli üpris tavaline, et koolitunnis kasutati põhjaeestikeelseid õppematerjale, kuid õpetajad ja lapsed suhtlesid omavahel võru keeles. Nüüd kinnitavad keele- ja ajuteadlased, et mitmekeelsus ongi normaalne nähtus ja et iga järgmise keele omandamine on olemasolevate taustal kergem. Seega ei tohiks midagi halba teha seegi, kui eestikeelse õpiku teksti üle arutletakse omas keeles. Pigem võib see kognitiivseid protsesse isegi rikastada, kuna mõistete päheõppimise asemel tuleb neid teise keele kaudu ka reaalselt selgitada. 

Seda teed plaanib minna Võru Kreutzwaldi Kool, kuna vastutust keele ja kultuuri edasikandmise eest ei saa panna ühele ainetunnile ega õpetajale. Mida rohkem on inimesi, keda lapsed kuulevad võru keelt kasutamas, seda normaalsem see neile tundub. Üks võru keele tund nädalas, mida Eesti Rahvakultuuri Keskus on seni toetanud koolides, kus õpetaja on leitud, ei taga veel, et õpilased seda kõnelema hakkavad. Nüüd on suurem jagu neist õpetajatest pensionipõlve lävel ning kui uusi keelejulgeid ei leidu, on keeleõpetust ka praeguses mahus keeruline jätkata. 

Lapsi kasvatab kogu küla

Minister Kallasel on selles mõttes vägagi õigus, et ulatuslikuma keeleõppeni jõudmise võti on keeleseaduses ehk piirkondliku keele staatuses. Õnneks on Eesti hariduse alusdokumendid (põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ning riiklikud õppekavad) väga helded. Õppekavade üldosa annab koolile väga suure vabaduse oma tööd korraldada, piirkondlikku või kultuurilist eripära rõhutada, ainekava mahtu muuta/kohandada, õpet ja üldõpetust lõimida. Nii et võru keele tund kahes esimeses kooliastmes vaba tunnimahu arvelt ja B-võõrkeelena kolmandas kooliastmes ei nõua muud kui selle sätestamist kooli enda õppekavas ja kohati ka hoolekogu otsust. Siin tuleb mängu kogukond: mida soovivad vanemad ja koolipidaja? 

Eestvedajaid leidub. Näiteks Haanja koolis on algatatud kogukonnatunnid, kus kohaliku keele ja kultuuri tundjad vahendavad niihästi kohalikku eripärast keelepruuki kui pärandoskusi. Setomaa vallas on jõutud nii kaugele, et Värska lasteaias on setokeelne õuesõppe rühm ning Obinitsas avati tänavu Värska kooli kogukonnaklass. Mitmes Võrumaa lasteaias toimub üks kord nädalas keelepesapäev keelekümblusmeetodil, vähemalt ühe võru keele nädalatunni saavad kooliastme jooksul kümmekonna õpikoha lapsed. 

Hiljaaegu algatas Võru linn küsitluse, kas leiduks huvilisi, et avada täielikult võrukeelne lasteaiarühm. Selle kooliaasta jooksul on Võrumaa Arenduskeskus vedanud EST-LAT ühisprojekti „Umakultuur mi ümbre“ (projekti rahastab Interreg VI-A Eesti-Läti programm 2021–2027), kuhu Võru maakonnast on kaasatud viis lasteaeda ja viis kooli, ning selle projekti koosolekud ning kohtumised on praeguseks valdavalt umakeelsed. Ning kui arenduskeskus hiljuti kolis, siis uude paika tehti võrukeelsed sildid ja viidad. Mitmed projektis osalevad koolid ja lasteaiad on eeskuju järginud. 

Lastel huvi jätkub

Aga kas lapsed tahavad? Projekti „Umakultuur mi ümbre“ katseuuringust tuli ootuspäraselt välja, et omavahel kolmanda kooliastme õpilased võru ega seto keeles ei suhtle, küll aga vanavanematega. Fookusrühmades väljendasid õpilased selgelt soovi oma kultuuri ja keelt rohkem näha ja kuulda. Kuidagimoodi on lapsed teadvustanud, et oma pärandi tundmine annab neile kuuluvustunde („ma vähemalt olen kuskilt pärit“). 

Siiski ei tunne lapsed puudust võru keele tunnist tunniplaanis. Nad igatsevad pigem seda, et nendega kõneldaks tähtsatest asjadest, seostavad võru keelt sooja ja hubase kokkukuuluvustundega ning on täiskasvanute peale isegi natuke pahased, et neid sellest kodusest keeleruumist välja jäetakse. Harjumus lastega „nende enda huvides“ tallinna keelt rääkida mõjub neile tõrjumisena. Kui aga küsiti, miks nad tahaksid võru keelt osata, siis tulid vastused tulevikust: kunagi me saame täiskasvanuks ning siis oleks tore seda keelt oma lastega rääkida.

Praegu on laual kaks ülesannet. Keeleoskajaid veel on, aga nad vajavad julgustamist, et lastega suheldes oma keele peal püsida. Kas või matemaatikat õppides, sest kats kõrda kats om õks neli. Keelejulguse ja -uhkuse lisamiseks on piirkonnakeeli tunnustav keeleseadus kirjeldamatult oluline ja esmase keelekogemuse saaksid lapsed kindlasti kätte. On tähtis, et nad saaksid selle kogemuse väga erinevas kontekstis – koolis, kaupluses, vallavalitsuses, bussipeatuses, kultuurimajas, sotsiaalmeedias – murdmaks arvamust, et võru keel on vanade, harimata või purjus inimeste keel. 

Teine ülesanne on lõunaeesti keele teadlik õpetamine nii täiskasvanutele kui lastele. Ka seda on julgem teha, kui riik keeleseaduse kaudu tunnistab, et me oleme olemas. Viimase rahvaloenduse põhjal saab võru keelest aru ligikaudu 86 000 inimest. Suur osa neist tahaks oma keelt paremini osata.

Siit edasi peame rääkima ajast ja rahast, millega osta aega õpetajate tihedas töönädalas.