Eesti Haridustöötajate Liit kutsus haridushuvilisi teisipäeval Toompeal toimuvale demonstratsioonile „Õpetajaid kuulates, Eestit hoides“. Mõte oli juhtida poliitikute tähelepanu õpetajate järelkasvukriisile ja nadile töötasule.

Kõigepealt astus Riigikogu hoone ette seatud kõnepulti peakorraldaja ise. Eesti Haridustöötajate Liidu esimees Reemo Voltri hõikas: „Eesti õpetajale on kõige olulisem, et õpilased saaksid õpetatud! Tühja sellest, et oma perel on kõht tühi või lapsed kasimata, peaasi et õpilased oleksid õpetatud!“

Ta jätkas sütitavalt: „Meie rahvuslik identiteet, meie kultuur ja meie majanduslik edu on alati toetunud tugevalt haridusele. Kuid hea haridus ei teki iseenesest. Selle taga seisavad kõrgelt kvalifitseeritud, pühendunud ja motiveeritud õpetajad lasteaedades, üldhariduskoolides, huvikoolides, kutsekoolides ja kõrgkoolides.“

Edasi läks jutt motivatsioonile. Voltri ütles, et sisemine motivatsioon on õpetaja töös hindamatu, kuid ei saa eirata ka välise motivatsiooni mõju: „Kui õpetaja palk jääb märgatavalt alla teiste sama haridustasemega ametite tasemele, siis ei saa me eeldada, et noored valivad õpetajaameti esimeses järjekorras. Õpetaja palk on langenud juba ca 85 protsendini keskmisest palgast. Õpetaja palk peab olema minimaalselt võrdne riigi keskmisega. Me vajame, et õpetajaamet oleks ihaldusväärne, au sees ja tulevikku vaatav valik.“

Sekka statistikale tuginev järeldus: „Eesti õpetaja keskmine vanus on üks maailma kõrgemaid ja see seab ohtu meie hariduse jätkusuutlikkuse. See on ka põhjus, miks meil on suurenemas kvalifikatsioonita õpetajate arv, mis omakorda seab ohtu meie noorte hariduse kvaliteedi.“

Õpetajate mured saab panna ka julgeoleku konteksti. Voltri: „Relvade ostmine on mõttetu, kui meil pole haritud inimesi, kes nendega oskaks ka midagi teha, või kui inimesed on lahkunud Eestist, sest siin ei saa enam normaalset haridust.“

Ootused-lootused: et haridusleppe läbirääkimiste käigus saavutatud õpetajate karjäärimudeli kokkulepe saab Riigikogus lähiajal ka seaduse jõu. „See on samm kindlama tuleviku suunas. Kuid me ei tohi lubada, et õpetaja palk langeb 2026. aastal juba kolmandat aastat järjest võrreldes Eesti keskmise palgaga. See oleks selge signaal, et õpetajaametit ei väärtustata. Me peame oma riigis tõstma õpetajaameti au sisse, ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes.“

Ja lõpetuseks: „Kui me hoolime oma tulevikust, peame hoolima ka neist, kes seda tulevikku kujundavad. Haridus- ja teadusminister just näitas, et haridusministeeriumis töötavaid inimesi peab väärtustama nende palka tõstes. Seega, suund on õige. Nüüd tuleb seda laiendada kõigile haridustöötajatele, mitte ainult ministeeriumitöötajatele.“

Tudeng: paljudel on õpetajaametist vale ettekujutus

Järgmisena tuli kõnepulti Tallinna Ülikooli kolmanda aasta tudeng Kätlin Heilo, lootuste kohaselt tulevane klassiõpetaja, kes rõhutas õpetajate tähtsust ühiskonnas. Aga enne seda rääkis ta endast: „Kui küsida, miks ma otsustasin hakata õpetajaks, siis on vastus mitmetahuline. Olen näinud kõrvalt, kuidas noored tulevad õppima õpetajaks sageli kahe täiesti erineva kogemuse ajendil: nad on kogenud kas midagi väga inspireerivat ja väga soovivad seda edasi anda või hoopis vastupidi, nad on saanud väga negatiivse kogemuse, mida nad tahavad muuta ja parandada. Mina sain suurepärase kogemuse oma esimeselt klassijuhatajalt esimeses koolis, kuid nägin suurt puudust kahes järgnevas.“

Miks pea pooled õpetajaks õppinud, kes kooli tööle asuvad, katkestavad töö koolis juba esimesel aastal? „Põhjus on sageli ka selles, et õpetajaametist on inimestel vale ettekujutus,“ rääkis tudeng. „Arvan, et nii mõnigi meist sai oma õpetajapisiku omaenda õpetajat aidates, kui too oli parandamata töödesse uppunud. Õpetaja tööd nähakse vahel kitsalt, kuid tegelikult nõuab see väga palju loovust, paindlikkust ja pidevat arenemisvalmidust.“

Heilo arvates on õpetajal kolm ülesannet: „Valmistada ette tunde, teha klassi eest tsirkust ja anda õpilastele moodused ja oskused, kuidas õppida. Uue aja ütlus on, et vastutus on õpilasel, mitte õpetajal. Õpetaja annab selle jaoks vaid ainult vahendid.“

Tulevane klassiõpetaja tegi ka oma ettepanekuid, mida võiks hariduselus muuta: „Üks võimalus on laiendada õpetajate õppesse vastuvõttu, kuid see üksi ei lahenda sügaval asuvaid probleeme. Peame muutma seda, kuidas ühiskond terviklikuna õpetajatesse suhtub ning kuidas seda ametit noortele tutvustame. Haridus muutub loomingulisemaks, innovatiivsemaks ja inspiratsiooni eeldavaks nii õpetajatele kui õpilastele.“

Ta avaldas lootust, et õpetajaametis nähakse üha enam võimalust mõjutada positiivselt sadade noorte elusid. „Usun sügavalt, et muutus hariduses muudab ka õpetajaameti nägu ning see toob õpetajaks uusi inimesi, kes näevad selles rollis enda jaoks kutsumust, võimalust ja missiooni.

Tõsi on ka see, et viis aastat kestev õpe tundub paljudele pikk aeg ja hirmutav, eriti olukorras, kus ei olda kindel oma karjäärivalikus. Selle aja jooksul jõuavad muutuda nii inimene kui ka maailm. Ja siin ma nüüd seisan teie ees, kaheaastase lapse ema, ülikoolis senini tudeng ja oma kodu omanik. Sellisel positsioonil näen, et vajame rohkem paindlikke õppimisvõimalusi ja tihedamat sidet praktikaga juba õppe alguses. Kui noor õpetaja saab kiiresti kogeda õpetamise rõõmu ja mõju, ei ole viis aastat pikk aeg, vaid hoopis väärtuslik eneseareng.“

Õpetajate puudusest ja ülekoormatusest rääkis ta järgmist: „Kuna õpetajaks saamine eeldab viieaastast kõrgharidust, siis on ülikoolidel õpetajatel järelkasvu juures keskne roll. Kui õpetajaharidust pakkuvate ülikoolide rahastus väheneb, siis kannatab nii õpetajakoolituse kvaliteet kui ka kättesaadavus. See omakorda raskendab õpetajate järelkasvu ja suurendab survet neile, kes juba süsteemis töötavad.“

Kersti Kalme: „Eesti riik ei ole hunnik sardellijuppe“

Harjumaa Haridustöötajate Liidu juht, matemaatikaõpetaja Kersti Kalme küsis publikult: „Miks me siia tuleme? Vähem kui pooleteist aasta jooksul koguneme juba teist korda. Kas me tuleme siia, et peale streiki ütelda poliitikutele suuri tänusõnu, et nad on nii palju toetanud Eesti haridust ja õpetajad elavad nüüd nii hästi? Või tuleme siia oma jonni näitama ‒ vaadake, me polegi veel välja surnud, me oleme siiamaani alles?“

Järgnevalt arutles Kalme selle üle, mis on õpetajate elus muutunud pärast viimast väljaastumist: „Kui streik lõppes, lubati meile kollektiivlepingut. Kõik algas väga hoogsalt, aga kuhu me jõudsime? Siis algasid poliitilised mängud … Kurb, et ei nähta suurt pilti.“

Kalme sõnul ei kahtle õpetajad selles, et Eesti peab olema kaitstud: „Me peame suutma oma riiki kaitsta, räägime laskemoona ja tankide ostust, aga kas kuulid lähevad iseenesest piiri äärde võitlema meie eest? Kas tank sõidab ilma juhita? Kõige selle jaoks on vaja mõtlemisvõimelist inimest, kes seda asja juhiks. Kust need juhid tulevad, kui meil ei ole õpetajaid?“

Edasi läks jutt õpetajate puudusele: „Loodan, et on olemas koolijuht, kes julgeb öelda, et tal ei ole õpetajat. Et teate, me seda ainet järgmisel aastal õpilastele ei õpeta, kuna mul ei ole õpetajat ja olemasolevaid õpetajaid ei hakka ma ülekoormusega tapma. Ja jäävadki lapsed õpetamata. Seda on valus öelda, aga me ei saa enam edasi minna õpetaja moraalikoodeksiga, et kõik õpilased peavad saama õpetatud. Me peame midagi ise ette võtma, kasvõi väga julmi samme. Lapsed väärivad klassi ees särasilmset juhendajat, mitte ületöötanud ja raugastunud õpetajat.“

Sõnum poliitikutele. „Te võtate Eesti Vabariiki sardellijuppidena. Võtame ühe jupi, sellega tegeleme praegu. Aga need kaks juppi paneme sügavkülma ja toome nad välja siis, kui on meil jälle mõttekas seda teha. Eesti riik ei ole hunnik sardellijuppe, me oleme üks tervik. Ja kui me tahame siit edasi minna, siis me peame tegema seda koos, arendades kõiki valdkondi. Ei saa minna ainult valdkonnapõhiselt edasi.“

Üks reform ajab teist taga, aga töötasu …

Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse liige, Kanepi Gümnaasiumi direktor Diana Leenurm tõdes, et praegu on Eestis haridus reformide kütkeis. Ta ütles:„Iga õpetaja toetamine on riigile strateegiline investeering. Eesti hariduse tase ei püsi iseenesest. Vaja on märgata õpetajate õpetajaid, väärtustada neid ja inspireerida tänaseid ja tulevasi õpetajaid. Õpetajate heaolu, professionaalne areng ja eelkõige vääriline tasu tagab, et iga lapseni jõuab nende võimete kohane haridus sõltumata elukohast või sotsiaalmajanduslik taustast.“

Järgmisena sai publiku aplausi saatel mikrofoni Tallinna Reaalkooli keemiaõpetaja Martin Saar: „Igaühe õigus haridusele tähendab, et kellelgi on kohustus ka, muidu ei mängi võrrand välja. Kohustus pidada üleval vajalikul arvul õppeasutusi.“

Saar rääkis, et õppeasutus ei ole ainult hoone, millel on nõuetekohase laiusega trepid, läbimõeldud trajektoorid üles-alla liikumiseks ja hästi pügatud muru. „Haigla ei ole kõrgtasemel tehnikat täis, puhas ja valgustatud hoone,“ tõi ta paralleeli. „Teater ei ole pime saal. Teatri muudavad kordumatuks andekad hinged laval, kes suudavad puudutada publikut. Haigla muudavad tulemuslikuks õppinud arstid, kes tunnevad anatoomiat, füsioloogiat ja patsiendipsühholoogiat. Õppeasutuses aga kujundavad füüsilise, emotsionaalse ja vaimse õpikeskkonna professionaalsed õpetajad.“

Saar tunnistas, et selle kohta ei ütle põhiseadus midagi. Järelikult on õpetajate töötingimused poliitiliste tuulte meelevallas. „Ma ei hakka teid ka veenma selles, et järelkasvu probleem on nii terav, et mina, 18-aastase kogemusega keemiaõpetaja, olen ikka 25% kõige nooremate Eesti keemiaõpetajate hulgas ja tõenäoliselt jään sinna.“

Saare sõnul kuuleb õpetajate rollist kaks korda aastas: 1. septembril ja 5. oktoobril. „Valija on tänulik, et poliitik teeb neil päevadel noogutuse õpetajate suunas, sest nii on sobiv. Aga kas siis keegi mõtleb ka õpetajate järelkasvu küsimusele? Ma ei loe ette kõiki töötasude kasve, lugupeetud härra Lauri Hussar (Riigikogu esimees – toim), palju õnne! Pooleteise aastaga on teie töötasu kasvanud 1406 eurot, pluss hüvitiste kasv. Armsad kolleegid, ma õnnitlen teid ka, teil on sama aja jooksul töötasu kasvanud 54 + 17 raskelt kätte võidetud eurot. See on meie kannatlikkus.“

Allar Veelmaa: otsime üles Chopini leinamarsi

Loo Keskkooli matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa võrdles haridussüsteemi lehmaga: „Kui lehm on hästi toidetud, laut on korralik ja peremees ei peksa jalaga, siis on oodata korralikku piimaandi. Meie praegune hariduslehm on vaevalt jalul püsiv vare. Alatoidetud ja puuke täis. Ja neid puuke tuleb järjest juurde. Selle asemel et puukidest vabaneda, mõtiskletakse selle üle, kas lehmale meeldib rohkem Beethoven või Vivaldi. Millist muusikat lehmale lasta, et ta rohkem piima annaks? Vaja on otsida üles Chopini leinamarss. See on kõige asjakohasem.“

Veelmaa sõnul on praeguse aja võtmeküsimus õpetajate palk: „Üks meespoliitik, kes elatub konservidest, räägib väsimatult sellest, et õpetajate palka tõsteti kunagi 24 protsenti –  seda võib veel kümme aastat rääkida. Õpetajate streik eelmise aasta alguses kahjuks oma eesmärki ei täitnud. Ja seda kahel põhjusel. Kõigepealt lasime ennast uinutada ministri muinasjuttudel haridusleppest ja karjäärimudelist. Ja teiseks – see on kivi meie endi kapsaaeda – ei olnud me streigi ajal ühtsed. Ühed töötasid ja teised olid streikimas, sest me kuulutasime streigi välja. Aga need, kes ei streikinud, ütlesid: „Ma siis ei saa palka.“ Halloo, te kaotasite tegelikult ju hulga rohkem!“

Veelmaa kuulutas, et praegu on veerand meie õpetajatest vanemad kui 60 aastat: „Nüüd on küsimus, kui palju on neil veel jõudu võitlemaks järjest jaburamate nõudmiste ja ettekirjutustega. Riiklikult heaks kiidetud mentaalne impotentsus peletab noored koolist eemale. Pole mõtet rääkida tühja juttu karjäärimudelist, sest sealt vaatab igale noorele vastu pikk ja tume perspektiivitus. Meisterõpetajaks saab see, kes on nõus end jefreitoritest koosneva troika ees alandama. Tänan, ei.“

Veelmaa sõnul saab riik palgaraha kokku hoida sellega, et praegu on 25% õpetajatest erialase hariduseta. „See on kuritegu koolinoorte suhtes,“ ütles ta. „Täna lubatakse klassi ette inimene, kes on jõudnud kohale tulla, direktoril paremat valikut ei ole. Kui haridusminister peaks mingil põhjusel minema arsti juurde, sooviks ta vaevalt, et protseduure teostaks endine töötu juuksur.“

Matemaatikaõpetaja küsis: „Mitu Eestit on meil ‒ üks, kaks või kolm? Ida-Virumaal makstakse õpetajatele lisatasu, riigigümnaasium Tallinnas pakub matemaatikaõpetajale 2500 eurot. Minu käest küsiti, mis ma seal Loo koolis veel passin.“ Veelmaa ütles, et Loo kooli õpilastest on veerand muukeelsed. „Mõni ei saa mitte ühestki eestikeelsest sõnast aru. Meil mingit lisatasu ei ole ega ei paista.“

Veelmaa sõnul oleks vaja igale neljandale lapsele koolis tugiisikut ja igale viiendale väikeklassi. „Üks tuttav lapsevanem ütles, et kool on muutunud ahvimajaks,“ näitlikustas ta olukorda. „Kõige olulisem on koolis õpilase areng. Kui kool on ülerahvastatud, siis need lapsed, kelle kodus väärtustatakse haridust ja haritust, ei saa korralikult õppida.“

Veelmaa loetles kõnekoosolekul osalejatele, millega õpetajad nõus ei ole: „Me ei lepi selle näruse palgaga ja tühjade lubadustega. Me ei ole nõus „tänu“ kaasavale haridusele tekitatud ebanormaalse olukorraga. Me ei ole nõus sellega, et valelike lubadustega, nagu karjäärimudel ja muud sarnased asjad, meelitatakse kooli noori õpetajaid, sest nad lähevad varsti minema. Me ei ole nõus, et ühe ja sama töö eest makstakse Eesti eri regioonides või koolitüüpides erinevat palka. Me ei ole nõus nende lõpmatult kestvate haridusinnovatsioonidea ja uuendustega, millel puudub igasugune mõjuanalüüs ja mis on rajatud uhuu oletustele.“

Veelmaa alustas lehmaga ja lõpetas koeraga: „Ajad muutuvad ja ärge unustage, et ka haukuv koer võib hammustada. Ja nüüd üks tasuta nõuanne haridusministrile. Arvestades tema hindamatut panust Eesti koolikultuuri hävitamisel, võiks ta oma heategude loendisse lisada veel ühe: astuda tagasi ja keskenduda Titanicu roolimisele. Aitäh!“

Sellega olid teravamad sõnavõtud Lossi platsil ammendunud.

Sõnal on kaal ja kokkuleppel on jõud

Haapsalu Kutsehariduskeskuse inglise keele õpetaja Liis Rüü seisis viimati Toompeal Lossi platsil haridustöötajate streigi ajal jaanuaris 2024. „Nüüd olen jälle siin,“ tõdes ta. „See paneb ohkama. Ja miks ma siin olen? Sellepärast, et selle aja jooksul ei ole muutunud midagi, millest me tollal rääkisime. Küll aga on pidevas muutumises situatsioon, kus me elame. Meie ees on aeg, mil peame tõsiselt küsima, mida tähendab Eesti hoidmine. Vastuseid on mitmeid, kuid üks neist on kindel: Eestit hoiame siis, kui hoiame oma õpetajaid.“

Rüü sõnul ei ole õpetaja lihtsalt aineandja, vaid ka noore inimese teejuht, väärtuste kandja ja ühiskonna kujundaja. „Kui soovime, et meie riik oleks jätkusuutlik, turvaline ja tark, siis peame andma õpetajatele tagasi selle, mida nad väärivad. Usalduse ja kokkulepetest kinnipidamise. Kvaliteetne haridus ei sünni iseenesest. See sünnib siis, kui klassi ees seisab motiveeritud ja ühiskonna poolt väärtustatud õpetaja. Kui õpetaja on väsinud pidevatest kompromissidest ja kui talle antud lubadused jäävad täitmata, valib ta varem või hiljem teise tee. Teise töö, kus teda hinnatakse. Kindlasti on oluline argument ametis jätkamiseks ka töötasu suurus.“

Rüü sõnul ei ole hariduses sõlmitud kokkulepped lihtsalt dokumendid. „Need on ühiskondlikud lubadused,“ sedastas ta. „Kui me neid ei täida, ei õpeta me noortele mitte midagi muud kui seda, et kokkuleppeid võib murda. Aga meie ülesanne õpetajatena on vastupidine – näidata, et sõnal on kaal ja kokkuleppel on jõud.“