Igal kevadel, veel enne lõpupidusid ja viimast õppenõukogu saavad Tallinna lasteaedade õppejuhid kokku, et lõppevat õppeaastat mõtestada ning tekkinud väljakutseid kirjeldada. Samuti on oluline sõnastada järgmisel õppeaastal fookusesse kerkivad teemad, et valmistada ette igasügisene õpetajate koolituskonverents. Õppejuhtide kokkusaamine võimaldab olla ühes inforuumis, vahetada kogemusi, otsida lahendusi ja leida mõttekaaslasi.

Sel eesmärgil sõitiski ligi poolsada Tallinna õppejuhti aprillikuu viimastel päevadel Tartumaale. Et oleks meeles, kust pärit oleme ja mis enne meid on olnud, saime kõigepealt ERM-is osa paaritunnisest juhitud ajarännakust. Tänavuse kokkusaamise põhiteema lähtus aga septembris jõustuvast alusharidusseadusest, mis juhib pikemalt planeerima ning laste huvi ära kasutades õpiprotsesse suunama. Täname meid lahkelt võõrustanud Terakese eralasteaeda ja Ülenurme lasteaeda, kes oma projektõppe rakendamise teekonda kirjeldasid ning mõtestasid. Mõlemad lasteaiad kasutavad Reggio Emilia lähenemist, mis on lapse sünnipärasele õppimisvõimele toetuv ning väljendusrikkuse arendamisele suunatud pedagoogika.

Projektõpe on uudishimulik uitaja

Tänapäeva õppejuhilt oodatakse suutlikkust muutusi juhtida ja elukestvalt õppida. Millised on meie väljakutsed lasteaedades ja kuidas neid lahendada? Kas ja kuidas saavad ühes rühmas võimetekohaselt õppida eri vanuses ja erinevate vajadustega lapsed? Kas üha populaarsust koguv projektõpe on see lahendus, mis kõikide laste huve ja lähimat arengutsooni arvestab?

Projektõppe mõiste sisu pole võõras enam ühelegi pedagoogile, küll võib selle kõla veel segadusse ajada, kuna põhiliselt ärivaldkonnas kasutatav projekti mõiste on enamasti ühekordne, kindla alguse ja lõpuga ettevõtmine. Pedagoogikas tähendab projektõpe aga hoopis laste huvidest algavat, läbi aasta(te) kulgevat ning lapsi toetavat õpiprotsessi. Esialgu tundub, nagu ei olekski sellel teekonnal algust ega otsa: üks teema muutub märkamatult järgmiseks, ja kui vahepeal ei tehtaks kokkuvõtteid, tunduks see kõrvalseisjale üks lõputu seiklus, mis iseenesest laste huvisid mööda vajalikus tempos kulgeb.

Korrastatud segadus kutsub tegutsema

Kui selle meetodi järgi kujundatud rühmaruumi siseneda, on hetkeks peas tohutu virvarr: kõike on lihtsalt nii palju. Lähemalt uudistades on aga tegu ühe suure ja süsteemse ahvatlusega. Rühmaruum on käepäraste vahenditega liigendatud, et tekiks võimalus eraldumiseks ja loomepuhanguks. Ruumi muutmiseks ei olegi alati tarvis vaheseinu: ka kardin loob soovitud privaatsuse.

Mõnes rühmas on eraldi ateljeelaud, mis on alati väikeste kunstnike päralt. Et lapsel oleks meeles, milliseid vahendeid kunsti tegemiseks kasutada, ootavad need käeulatuses.

Kõikjal on märgata eri kõrgustel peegleid, mis on sätitud seintele laste silmade kõrgusele ning tegevuskeskustesse. Nii saab laps aimu, milline on tema ehitis või kunstiteos teiselt poolt vaadeldes. Peegelpilt võimaldab end kõrvalt jälgida ning kujundada tõetruuma minapildi. Peeglite rohkus paneb ka fantaasia tööle: need võivad vabalt olla uksed teise reaalsusesse või tähendada seiklust Alice’iga peeglitaguses maailmas.

Lasteaed on täis pedagoogilisi lõkse

Rühmaruumi esteetika ei võrdu laitmatu korraga, vaid esemed on laste jaoks välja pandud selliselt, et need kutsuksid tegutsema. Erilist tähelepanu pälvis Ülenurme lasteaia suur lastelaud, mis oli kaetud nii, nagu oleks tulija sattunud küülikuaugu kaudu Märtsijänese, Kübarsepa ja Alice’iga teed jooma. Kui juba täiskasvanu silmad magavat Unihiirt otsima hakkavad, ei jäta see lapsi kindlasti ükskõikseks. Sellise laua juurest võib alguse saada restoraniskäik, pidusööming, pagari küpsetuskoda või hoopis mõni uus muinasjutt.

Muuhulgas võtsime Ülenurme lasteaiast kaasa väljendi „pedagoogiline väljakutse“. See tähendab, et last ei suunata tegutsema mitte sõnade, vaid esemetega: mõned meelitavad asjad pannakse ahvatlevalt käeulatusse ning oodatakse, millal laps need leiab ja tegutsema hakkab. Nõnda ei ole Märtsijänese ja Kübarsepa teelaud igal hommikul ühesugune. Meie saabumise päeval oli õpetaja näiteks voltinud kohvitassi sisse riidest vahukoorekuhja, kõrval oli tühi tass ja voltimist võimaldav rätt.

Kõikides rühmaruumides on märgata läbipaistvaid kaste ja topse, mille sisu kutsub mängima, meisterdama, looma ja õppima. Kuna kõik, mis on riiulis ja lapse käeulatuses, on mõeldud lastele tegutsemiseks, võib „pedagoogilisi väljakutseid ja lõkse“ leiduda ka arvukates sahtli- ja riiulisoppides, üldkoridorides, aknalaudadel ja isegi juhtkonna kabinettides.

Lapse enda sahtel on püha paik, mida sorteerib ja tühjendab ainult tema ise. Kui see enam kinni ei lähe, suunatakse laps korrastustöödele. Tema ise otsustab, mis on prügi, mis läheb koju ja mis liigub rühma taaskasutatavate materjalide hulka.

Mäng kasvatab päriselt hoolima

Kõik, mis näeb välja nagu päris, ongi päris – teeserviis, joogiklaasid, vaasid … Kuidas seda kõike korras ja tervena hoida? Lastega on kokkulepe, et koos mängitakse ja koos korrastatakse. Enamik asju on lapsed vanemate loal rühma kaasa toonud ja ise riiulitesse pannud. Kõik teavad, kelle kodust miski pärit on. Lapsed hoiavad Herta tassi ja Märdi vaasi ühtmoodi ettevaatlikult ja armastusega. Ikka juhtub, et mõni asi puruneb. See, kelle käes ese katki läheb, toob uue asemele. Tegu pole karistuse, vaid võimalusega juhtunut heastada. Laps peab teadma, et katkisi asju saab parandada ja eksimusi heastada. Õrnade esemete abil on võimalik selline mõtteviis lastele lähemale tuua.

Terakese lasteaias on tähtsal kohal avatud mäng. Kõik lapsed on oodatud ja võrdselt olulised. Laps ei pea küsima, kas ta tohib mänguga liituda, vaid hoopis uurima, millises rollis ta olla võiks.

Koolieelikute rühma õpetaja Pilleriin lisas: „Ma saan valida, kelle ma endale koju kutsun, aga lasteaed on jagamise koht. Siin jagame mänge ja mänguasju.“

Õpetajal on rühmas koht, aga ruum on laste päralt

Rühma sisenedes peab olema selge, kelle jaoks see loodud on: lapsed ja lapsekesksus olgu esikohal. Kui jätta kogu rühmaruum laste päralt, tekivad sujuvalt eri teemade ja tegevuste nurgad, mis – nagu õppetöögi – oma sisu ja eesmärki vastavalt laste huvidele muudavad.

Uhke „õpetaja altari“ asemel on tagasihoidlikud töökohad ja lauaarvuteid asendavad sülearvutid. Mõnes rühmas puudub õpetaja laud sootuks: kõik oma toimetamised saab ta tehtud laste keskel ühise laua taga. Mõni õpetaja kasutab ergonoomilist ratastega tooli, millega ta soovi korral keskuste vahel ringi sõidab.

Laste mõtted peavad olema nähtaval. Töövihikuid ei ole ning ka töölehed pole igapäevane nähtus. Laps õpib kirjutama vajadusest ennast väljendada. Terakese lasteaia koolieelikud on õppinud enne tegevuse alustamist seda paberil planeerima ehk projekti koostama. Skeem väljendab seda, mida laps teha soovib, milliseid materjale ta vajab ja millised etapid on tarvis läbida, et soovitud tulemus saavutada. Laste joonistatud skeeme ja plaane on kõikjal: tahvlitel, kappidel, laudadel. Ka saabuva kevadpeo plaan on pärit lastelt – õpetaja aitab vaid loo, rollid ja kostüümid tervikuks koondada.

Koostöö on kõige all

Et ühiseid eesmärke seada ja rühma sarnaselt juhtida, on tarvis üksteist kuulata. Samuti on vaja aega kokkuvõtete tegemiseks. Selleks on Ülenurme lasteaias ette nähtud igakuine meeskonnavestlus. Tund-poolteist kestev jutuajamine toimub ilma lasteta ning meeskond saab soovi korral kaasata vajalikke spetsialiste: juhtkonda, logopeedi, eripedagoogi.

See on võimalik tänu sõprusrühmale, kelle õpetajad valvavad samal ajal laste vaikseid tegevusi. Rohkem tähelepanu nõudvate laste jaoks on õpitegevuste ajaks loodud alarühmad. Rõõmurullide rühm on näiteks liikumis- ja muusikatundide ajaks jagatud kiisudeks ja kutsudeks. Ajutine rühma poolitamine tagab mõlemale grupile võimaluse oma arengule lähimas tempos tegutseda. Õpetajate sõnul kaob taolise jaotuse vajadus tavaliselt paari kuuga ning edasi saab tegutseda juba ühise rühmana.

Niisamuti on vaja teha koostööd üldkoristajatega, kes abipersonali käed lapi ja tolmuimeja küljest vabastavad. Üldkoristajad käivad siis, kui lapsi enam lasteaias pole, ning kokkulepe on, et mis näeb välja nagu pooleliolev mäng, seda koristada pole vaja.

Lasteaiapere koostoimimisele lisaks kaasatakse loomulikult kodu ning see on tänu lapsevanemate aina suurenevale kodukontoris töötamise võimalusele üha hõlpsam. Koostöö vanematega on projektõppe puhul äärmiselt oluline, et lapsevanem mõistaks õpiprotsessi eripära ja oma panuse vajalikkust.

Lähemat muutes jõuab kaugemale

Ülenurme lasteaias jõuti järeldusele, et enda ümber millegi muutmiseks ei pea minema kaugele. Vastused on siinsamas, meie ümber. Ma usun, et neil on õigus. Me oleme kõik oma nägu ja pärit küllalt erinevast keskkonnast. Me peamegi oma pessa sobima ning ainult uut ahmides võime unustada selle, kes ise oleme. Aeg-ajalt tasub peatuda, tehtust kokkuvõte teha ning pilk üle õla heita: kas vana ja hea on ikka teekonnal kaasas? Tagasivaate ja kokkuvõtteta pole tähenduslikku õppimist.

Et pisiasju märgata, peab oskama ennast väikeseks mõelda. Alice muutus pisikeseks võlujooki juues. Kas meie julgeme võtta lonksu tundmatust pudelist ja usaldada lahket kutset „Joo mind!“?

Me ei tea veel, millise maailma jaoks me lapsi ette valmistame. Küll aga saame neid suunata, et nad mõtleksid ise, teeksid koostööd, arutleksid, lahendaksid probleeme, saaksid iseendaga hakkama, oleksid loovad ja märkaksid kaaslasi. Neid oskusi on tarvis ka tulevikumaailmas, asugu see siin- või sealpool peeglit.