Õpetajate Lehe palve kirjutada raamatuaasta puhul raamatutest, mis on mind elu jooksul mõjutanud, andis võimaluse võtta ette köitev rännak vanade sõprade juurde. Tuleb tõdeda, et suur osa neist sõpradest on minu koduses raamaturiiulis senini alles ja neile tekib järjest lisa.

Olen elu jooksul tõesti palju lugenud, ja nagu ikka, algas minugi tutvus raamatutega varases lapsepõlves. Kuna ma ei käinud lasteaias, tegeles minuga isapoolne tädi Linda, kes luges mulle esiti ise raamatuid ette. Temaga koos algas minu raamatukogemus peaasjalikult klassikaliste eesti muinasjuttude seltsis, mida hakkasin hiljem ka iseseisvalt lugema. Aina kasvav lugemishuvi viis juba koduse raamaturiiuli juurest edasi Räpina raamatukokku, kus olin väga sage külaline. Just tänu raamatukogule hakkasin hindama füüsilise raamatu võlu – raamatukogu raamatul on oma spetsiifiline lõhn, kuid lisaks on mulle alati meeldinud see tunne, kui võtad raamatu kätte, tajud tema kaalu, vaatad, milline on tema välimus, paber ja tekstuur, kas teda on mugav käes hoida ja mida võib leida raamatu lõpust. Need on elemendid, mis elektroonsel raamatul puuduvad ja milleta läheb kaduma raamatu esimese tutvumise või taaskohtumisega kaasnev emotsioon.

Varateismelisena jõudsin muinasjuttude juurest klassikaliste nõukogude raamatusarjadeni, milles leidus küll ka omajagu ideoloogilisi raamatuid, kuid ka aegumatuid klassikuid, mis on hinnatud veel tänapäevalgi. Mõistagi pakkus mulle suurt huvi sari „Seiklusjutte maalt ja merelt“ – Robert Louis Stevensoni „Aarete saar“, Mayne Reidi „Peata ratsanik“, Jules Verne’i „Kapten Granti lapsed“ (ja tema teisedki raamatud). Sellest sarjast olen õige mitut raamatut elu jooksul ikka ja jälle uuesti lehitsenud ja lugenud. Koos semu Olev Toomiga, kellega käisin koos Räpina ja hiljem ka Nõo keskkoolis, avastasime aga vendade Strugatskite „Purpurpunaste pilvede maa“, mis avas meile ulmekirjanduse maailma. Kui krimikirjandus pole mulle kunagi erilist huvi pakkunud, siis huvi ulmeromaanide vastu viis hiljem lugema ka „Mirabilia“ sarja, mis hakkas ilmuma 1973. aastal.

Tutvus uute raamatutega saab mõnikord alguse kellegi soovitusel või on mõjutatud jagatud paikadest ja mälestustest. Võib juhtuda, et esimesel kohtumisel raamat ei kõnetagi, kuid alles aastaid hiljem temaga taas kohtudes mõistad tema tegelikku väärtust. Kui lõpetasin Räpinas 8. klassi ja oli selge, et jätkan õpinguid Nõos, sain oma saksa keele õpetajalt kingiks Selma Lagerlöfi romaani „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“. Lugesin siis raamatu kohusetundlikult läbi, kuid ei tabanud veel loo mõtet. Alles hiljem, kui võtsin austusest õpetaja vastu selle lugemise uuesti ette, taipasin, kui paeluvad on Lagerlöfi looduskirjeldused ja milliseid väärtushinnanguid see lugu kannab.

Koos juba mainitud sõber Oleviga, kes oli minust kiirem lugeja, leidsime ka maadeavastaja Fridtjof Nanseni loomingu. Lugesin tema romaani „„Fram“ polaarmeres“ esiti kui väga haaravat seiklusjuttu. Kui aga planeerisin 2019. aastal Põhjamere reisi Wrangeli saarele, võtsin Nanseni lugemise taas ette, et tunnetada, milline teekond on meid sel reisil ootamas. Olin selle reisi planeerimise ajal saanud üsna värskelt enda kanda uue rolli – lõpetada arstikarjäär ja juhtida rektorina Tartu Ülikooli. Kui Põhjameri, jääkarud, seal valitsevad olud ja kõik muu, mis sel reisil meid ootas, ära nähtud, lugesin Nanseni reisikirja kolmandatki korda läbi. Tajusin alles siis selle raamatu tähendust – millistes oludes tuli Nansenil oma meeskonda sel reisil juhtida, motiveerida, end kehtestada, ja kui tugev pidi olema tema veendumus seatud eesmärgi õnnestumisest! See raamat võiks olla iga juhi lugemisvaras.

Nõo keskkoolis alustasin õpinguid küll füüsikaklassis, kuid meie teismeliste kamba võttis seal konksu otsa hoopis kirjanduse õpetaja Helgi Pukk. Võib öelda, et tal õnnestus meid ära tinistada, nii et meil tekkis kirjandushuviliste seltskond, mis hakkas koos käima omamoodi luuleklubis. Mäletan näiteks kohtumisi Matti Miliusega, kes tegutses tol ajal omakirjastuse vallas. Olime sagedased külalised ka ülikooli raamatukogus, kus pääsesime ligi luulekogudele, mis ei olnud kättesaadavad avahoidlas, nende seas oli ka paguluses tegutsenud luuletajate loomingut. Õppisin Nõos 1970–1973, see oli aeg, mil Eesti kirjanduse areenile hakkasid ilmuma uued tegijad. Ma ei käinud küll keskkooliõpingute kõrvalt tööl, kuid vanemate, õe ning tädide-onude toetusel sain osta endale suure osa tol ajal ilmunud uutest teostest. Valitses hoiak, et uue kirjandusega tuleb kursis olla, seda tuleb jälgida ja osta. Minu pinginaabri Raul Vaiksoo kaudu tekkis meil otsesuhtlus ka Juhan Viidinguga – Jüri Üdi luule oli ehe siis ja on praegugi. Ühe märgilise teosena mäletan Loomingu Raamatukogus ilmunud Jüri Üdi, Joel Sanga, Toomas Liivi ja Johnny B. Isotamme debüütkogu „Närvitrükk“. Ainuüksi pealkiri paelus mind juba toona (Toomas Asserist sai hiljem neurokirurgia professor – toim), kuid ka sisus polnud kahtlust – see oli täiesti teistsugune lähenemine luulele, midagi sootuks uut ja murrangulist. Samamoodi haakus seitsmekümnendate alguse koolipoiss Mati Undi kollase kassi raamatuga. See meeldib mulle veel nüüdki, enamgi kui Undi hilisemad teosed.

Nagu ennist öeldud, võivad raamatututvusteni viia ka jagatud mälestused. Paarkümmend aastat tagasi avastasin enda jaoks eestiaegse poliitiku ja diplomaadi Karl Asti (kirjanikunimi Karl Rumor) loomingu. Ast oli pärit Põlvamaalt minu vanaisa naaberkülast Pääväkeselt. Paguluses avaldas ta oma mälestusteraamatud „Aegade sadestus“, kus kirjeldab väga tõetruult sedasama Pääväkese küla, sealset olustikku, loodust. See kõik haakub minu lapsepõlvepiltidega vanaisa juures veedetud ajast, mistõttu on Asti mälestused mulle eriliselt südamelähedased. Mäletan sedagi, kuidas uurisin poisikesena vanaisa venna juures kirjamarke ümbrikutelt, mida Ast oli oma diplomaadikarjääri jooksul eri maailma paigust kodukanti saatnud. Omamoodi sarnane haakumus nagu Asti mälestustega, tekkis ka Olev Remsu Supilinna romaanidega, mille tegevus toimub minu tudengipõlve Tartu tuttavates paikades.

Huvi uue, aga ka vana kirjanduse vastu pole praegugi kuhugi kadunud. Antikvariaadid, mis olid Tartus Riia mäel juba minu keskkooli ajal, pakuvad jätkuvalt uusi leide. Järjest olulisemaks muutub taas raamatukogu, sest uute raamatute ostmisel on ühest küljest füüsilised hoiustamise piirid ees, teisalt muutub raamat järjest enam luksuskaubaks. Siiski, kui on ikka hea ja ilus raamat, siis ega ta ostmata jää. E-raamatuidki on mul kogunenud omajagu, kuid erilist vaimustust nad siiski ei tekita.

Nüüdseks on ring täis – taas tuleb ette lugeda Durreli jutte, nüüd juba lastelastele. „Oskar ja asjad“ on miljon korda läbi loetud, nagu ka teised Kivirähki jutud. Loen lastele ette, nagu tädi Linda luges omal ajal minule, ja loodan, et kuulamishuvi areneb iseseisva lugemise huviks. Lugemine vajab küll süvenemist, pingutust ja selleks peab eraldama aega, kuid see kõik on väga huvitav, kui suudad selle aja leida ja oled valmis kohtuma raamatuga, mis köidab. Köitku kas või väliste parameetrite järgi, aga ka sellest võib alguse saada uus teekond.