• Igakuine kindel palk on õpetajale esmatähtis, kuid olulised on ka muud tööga seotud aspektid.
• Koolid toovad kuulutustes palga kõrval välja hüvesid, millega õpetajaid tööle meelitavad.
• Õpetajate puuduse tõttu ei saa koolid endale enam lubada õpetaja valimist –hoopis õpetaja valib endale kooli.

Kevad ja suve algus on hariduses värbamise kõrgaeg. Olen tööturul silma peal hoidnud ja vaadanud huviga, mida koolid õpetajalt eeldavad ja talle omalt poolt pakuvad. Mulle tundub üha enam, et õpetaja valib kooli, mitte kool õpetajat. 

Õpetajate Lehe kodulehel, Instagramis, Facebookis, aga ka sponsoreeritud reklaamina satuvad iga õppeaasta lõpus minu vaatevälja töökuulutused. Nii mõnedki torkavad oma leidlikkuse ja kujundusega silma. Esteetiliselt paigas reels või värvikirev plakat köidab tähelepanu ja loob asutusest esmamulje. Sotsiaalmeedias levivate kuulutuste läbivaks jooneks tundub olevat õpetajate ehk tulevaste kolleegide kasutamine. Kui söandan oma näo ja sõnadega uut kolleegi tööle kutsuda, pean ise töökultuuriga rahul olema. Turunduslikult on see kaval nipp, sest tekitab usaldust. 

Kuid on ka teine äärmus: lakooniline Times New Romani kirjastiilis kuulutus, kus pole midagi peale ametinimetuse ja dokumentide esitamise tähtaja. Ei mingeid emotikone ega suuri lubadusi. Tekib küsimus, kas neil koolidel pole vajadust või tahtmist end turundada ja tuua välja midagi, mida nad oma tulevasele töötajale pakuvad. Võib-olla on tegemist nii-öelda JOKK-i ehk fiktiivse kuulutusega ning tegelikult kedagi kandideerima ei oodatagi: töötaja on olemas, aga vastavalt seadusele tuleb tõendada konkursi läbiviimist. Kümme või 15 aastat tagasi oli lühike ja konkreetne kuulutus tavapärane. Ei meenu, et kandideerides oleks pidanud lehekülgede viisi kirjeldusi lugema.

Vabade ametikohtade saladus

Õpetajate Lehe töökuulutuste sektsioonis otsitakse enim klassiõpetajaid, matemaatika- ja füüsikaõpetajaid ning inglise keele õpetajaid. Arvan, et kui algklasside ette sügiseks töötaja leiab, siis teada-tuntud aastatepikkune reaalainete õpetajate põud on koolijuhile tohutu murekoht. Võin vaid oletada, kui suur peavalu on leida ka tugipersonali, kelle puhul on eriti oluline erialane haridus. Kui valikaine või üldaine õpetajal puudub pedagoogiline kvalifikatsioon, võib silma mingi piirini kinni pigistada, kuid logopeedi või eripedagoogi puhul ma seda võimalust ei näe. Kvalifikatsiooni olemasolu, magistrikraad, omandamisel haridus ja tahe end erialas täiendada – need on tingimused kandidaadile. Mai alguses otsitakse rohkem kui 350 haridustöötajat. 

Vabu ametikohti on mitmel põhjusel. Ise olen kogenud järgnevaid: vahetatakse valdkonda, minnakse teise õppeasutusse või hoopistükkis väljateenitud pensionile, avatakse uusi klasse ja koole. Töökuulutusi sirvides jäi silma, kuidas koolid, kuhu otsitakse mitmeid töötajaid, lisavad selgituseks värbamise põhjuse. Eks ikka äratab huvi, miks mõni kool korraga seitset või kaheksat õpetajat otsib. Esimese hooga tekib mõte, et ju ei ole seal koolis hea õhkkond, ja meenub vanasõna „Kala hakkab mädanema peast“. 

Kui erasektoris võib töökoha vahetamise põhjus olla suurem palk, siis õpetajate töötasu on avalikult teada ning koolid toovad välja teisi hüvesid, millega meelitada. Mulle näib, et hariduses on olulisel kohal ka tutvused ja töökohta pakutakse otse, kui mõni ripakil õpetaja teada on. Üle osta tundub mulle erasektori võimalustega võrreldes keerulisem, sest õpetajad on niikuinii alamakstud ja kooli põhjuseta vahetada pole õpetajale omane. Arusaadavalt soovib iga juht oma meeskonda vajaliku hariduse, kogemuse ja professionaalse pagasiga koostöövalmis pedagoogi, kuid teatud erialadel tuleb neid tikutulega otsida ja võimalusel kuldsete käeraudadega kinni hoida. 

Paindlikkus ja muud hüved

Sel kevadel huvitas mind, mida haridusasutused õpetajatele lubavad ja kas see ühtib sellega, mida mina õpetajana koolilt vajan ja tahan. Usun, et õpetajate puuduse tõttu ei saa kool endale enam lubada õpetaja valimist – hoopis õpetaja valib endale kooli. On kuulutusi, kus tuuakse välja keskmiselt 12–13 hüve, mida koolis tulevasele kolleegile pakutakse. Väiksemate Eesti kohtade puhul on täheldatav elamispind ja sõidukompensatsioon.

Järjest enam on kirjas paindlikkus. Pakutakse paindlikku tööaega, isegi neljapäevast töönädalat või tunniplaani tegemisel arvestamist muude aspektidega nagu näiteks õpingud. Usun, et see on tänapäeva maailmas kasvav suundumus. Viljelen isegi kaleidoskoop-karjääri, mille tööõnne spetsialist Tiina Saar-Veelmaa on toonud välja kui tänapäeva nähtuse. Selle üks positiivseid aspekte on, et töötaja ei tüdinevat oma tööst nii kiiresti. 

Mitmed õppeasutused lisavad töökuulutusse pakkumiste alla, et õpetaja saab vaheajal oma tööd iseseisvalt planeerida. Usun, et see on oluline. Ei kujuta enam ettegi tagumikutundide tegemist. Minule annaks see signaali et mind ei usaldata.

Kindel katus ja maitsev kõhutäis

Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi õpetajahariduse professor Äli Leijen tõi aprillis välja, kuidas uuringud on kinnitanud, et kooli füüsiline keskkond on õpetaja jaoks oluline. Olulisel kohal olevat materiaalsed tingimused. Sinna alla võivad kuuluda värskelt remonditud koolimaja, suurepärased odavad ja maitsvad koolilõunad, tasuta kohv ja koogid.

Magusvalus kadedus tuli peale, kui rahvustelevisioonis näidati arhitektuurisaates uue riigigümnaasiumi auhinnaga pärjatud uhiuut hoonet. Mõtlen siis ohates, et ikka veel on koole, mis ootavad juba aastaid remonti ja kus pole harvad juhused, et krohv kukub pähe. Muidugi on raha omavalitsustes erinevalt ning jaotatakse seda vastavalt võimalustele.

Mitmetes kuulutustes on toodud välja ühiste ürituste korraldamine kollektiivile. Minu jaoks on see alati olnud töökultuuri loomulik osa ning ma ei arva, et seda peaks eraldi esile tõstma. Vaevalt hakkab keegi just selle põhjal kooli valima. 

Üks asi, mida ma õpetajana hindan, on kolm tervisepäeva, mis bakterite ja viiruste džunglis väga ära kuluvad. Koroonaga kaasnenud kodukontori võimalus on väikese nohu või kratsiva kurguga justkui unistus – võimalus töötada raha kaotamata. On õppeasutusi, kus pakutakse koguni kuut tervisepäeva ning lisaks tervist toetavaid hüvesid.

Tohutul hulgal omadussõnu

TALIS 2018 uuringust selgus, et õpetajad ja koolijuhid on töötingimustega rohkem rahul kui palgaga. Meesõpetajad hindavad nii palka kui töötingimusi kõrgemalt kui naisõpetajad. Töötingimustega oli rahul 82%, palgaga vaid 39% õpetajatest. On arusaadav, et mitmed haridusasutused toovad välja pika nimekirja lisavõimalustest, millest osa on üsna subjektiivsed. Üks selline on kolleeg, kelle kirjeldamiseks kasutatakse tohutul hulgal omadussõnu: hooliv, sõbralik, äge, vahva, särasilmne, inspireeriv, toetav, mõistev jne. Samuti jääb minu jaoks väga tundepõhiseks õpilaste kirjeldus: motiveeritud, vahvaid ja särasilmseid õppureid leidub kõikjal ning ma pole kindel, kas neid peab eraldi esile tooma.

Vaatasin veebis eelmise aasta märtsis toimunud hariduskonverentsi „Palk + puhkus = õnnelik õpetaja?“ ning minu jaoks oli jahmatav, et õppeaastal 2023/2024 vastas vaid 31% alustavatest õpetajatest kvalifikatsiooninõuetele. Triin Noorkõiv tõi välja keskmise vanuse – 37 aastat –, mis samuti üllatas. Kuulasin ja mõtlesin endamisi, kuidas on võimalik, et tööle asudes väidab 44% alustavatest, aga juba elukogemusega õpetajatest, et nad ei arutanud direktoriga tööülesannetele kuluvat aega läbi. Samuti jäi mulle meelde, et 62%-le määrati mentor. 

Töökuulutustes tuuakse mentori võimalus tihti välja. Mind pani see mõtlema, et mentor võiks olla igas koolis alustavale õpetajale elementaarne tugi, mitte boonus. Klapp mentoriga on oluline ja see on kindlasti üks tugipunkte, mis aitab töösse sisse elada. Tartu Forseliuse Kooli õppejuht Kristi Mumm rääkis samal konverentsil, et tema koolis on uuel tulijal võimaik ise endale mentor leida. See tundus uudne lähenemine, millest ma ei olnud varem kuulnud.

Palju ebavõrdsust

Ma käin tööl raha pärast. Naiivne oleks arvata, et ainult missioonitunne või tugev tahe maailma muuta paneb igal hommikul tööle minema. Igakuine kindel palk on esmatähtis, kuid sinna juurde kuulub muude aspektide kombinatsioon, milleta ei saa. Üle kümneaastase kogemusega õpetajana vajan enim autonoomsust ja unistan enda töölauast. Ühes kuulutuses pakuti säilenõtkuse toetamist, kuid ma võtaks parem tasuta kohvi või lõuna. 

Kuulutusi sirvides jääb mulje, et haridussektoris esineb üsna palju ebavõrdsust. Mõnes õpetajate toas on massaažitool, riigigümnaasiumides Stebby ja ma ei imestaks, kui kuskil on ka puuvilja- või jäätisereeded. Ja siis on korraliku ventilatsioonita ning kulunud koolimaju. Töö peab ikka tehtud saama.

Enim silma jäänud pakkumised, millega töötajaid meelitatakse. Millised on sulle töötajana olulised?

• Vabadus iseseisvalt otsustada ja oma tööd planeerida.
• Kaks tasustatud tervisepäeva aastas.
• Tugi säilenõtkuse hoidmiseks ja suurendamiseks.
• Paindlik tööaeg koolivaheaegadel.
• Soodne ja maitsev koolilõuna.
• Ühisüritused.
• Töö motiveeritud õpilastega.
• Sportimisvõimalused.
• Hooliv koolipere.
• Värskelt remonditud koolimaja.
• Enesehoiu tugi.
• Mentori toetus.
• Soovi korral neljapäevane töönädal.
• Kõrgem töötasu ja lisatasud.
• Tasuta kohv.
• Prillide ja kontaktläätsede toetus.
• Inspireerivad kolleegid.