Üleminek eestikeelsele haridusele ei nõua küll klassi kordamist, aga vigade parandus on möödapääsmatu.

Eestikeelne haridus tuli, et jääda. Selle üle ei tohiks enam vaielda. See on väärtus, mille nimel me kõik – õpetajad, lastevanemad, tugispetsialistid, koolijuhid ja ministeerium – pingutame. Aga nagu igas asjas, on ka siin võimalik eksida, liigselt kiirustada, jätta midagi olulist märkamata. Just seetõttu vajamegi korralikku vigade parandust.

Avalikud raportid räägivad, et üleminek eestikeelsele õppele sujub. Õpetajad kohanevad, lapsed harjuvad, õppematerjali on küllaga. Paberil on kõik olemas. Aga klassiruumis, kuhu mina iga päev astun, on olukord palju keerulisem.

Olen õpetaja, kes töötab vene kodukeelega hariduslike erivajadustega lastega. Olen eripedagoog, kes usub eesti kooli. Ja olen inimene, kes on viimase aasta jooksul mitmel korral rääkinud avalikult selle ülemineku tegelikkusest: ETV+ saates „Своя правда“, intervjuudes ja aruteludes, kolleegide ja spetsialistidega.

Mitte selleks, et kritiseerida, vaid et aidata mõista, mida saame teha veel paremini. Sest võimalusi on. Ja õpetajad on valmis. Kui neile antakse võimalus olla päriselt õpetaja.

Eesti kool on eesti keele kodu, kuid igal kodul peab olema uks, millest sisse astuda

Mina usun sellesse, et eesti kool peab olema eestikeelne. Eesti keel ei ole ainult sidevahend, vaid kultuuri kandja, identiteedi alus. Aga kui tahame, et iga laps sellesse koju jõuaks, peame ehitama sinna ka uksed ja sillad. Mitte kõik lapsed ei jõua kohale ühtmoodi ja ühes tempos.

Eriti juhul, kui on tegemist lapsega, kellel on lisaks keelelisele erisusele ka erivajadus. HEV-laps, kes ei räägi veel korralikult isegi oma emakeeles, ei saa õppida samade materjalide järgi ega samal viisil kui teised lapsed. Ja see pole nõrkus, vaid reaalsus, mida iga tõsiseltvõetav haridussüsteem peab arvestama.

Materjali on küllaga! Aga kellele?

Saates „Своя правда“ kinnitas Haridus- ja Teadusministeeriumi esindaja, et meil on HEV-lastele väga palju õppematerjali. See on tõsi. Meie eripedagoogika on kõrgel tasemel, õpetajad on saanud väga hea koolituse – olen ka ise õppinud Tartu Ülikoolis nende spetsialistide käe all.

Ainult et need õppematerjalid on mõeldud eesti keelt emakeelena kõnelevatele HEV-lastele. Mitte neile, kes alles hakkavad eesti keelt omandama. Nende ülekandmine vene kodukeelega laste õppeprotsessi ei toimi üks ühele – ega tohigi. Õpilaste keeletase, mõtlemismustrid ja õpioskused on erinevad.

Seetõttu väidan täie veendumusega: eesti keel kui teine keel ja eesti keel kui emakeel nõuavad kaht erinevat õpetamisviisi. HEV-lapse puhul tuleb lisada sellele veel kolmas mõõde: individuaalne arenguvajadus.

Kui õpetaja ei tohi tunnis last toetada, siis kes teda toetab?

Suur osa probleemist ei seisne mitte tahtmises, vaid lubamises. Õpetajaid on hakanud saatma hirm: kas ta tohib tõlkida mõisted lapse emakeelde, kui laps muidu aru ei saa? Kas ta rikub midagi ära, kui aitab toetada lapse arusaamist asjast tema kodukeeles?

Minu seisukoht on, et kui õpetaja oskab ja julgeb last tema emakeeles aidata, siis see mitte ei sega eesti keele õpetamist, vaid toetab seda. Õppekeel on eesti keel, aga me ei tohi lapse emakeelt temalt ära võtta. Me ei tohi sundida teda õppima täiesti võõras ruumis, ilma ühegi sillata. Laps õpib siis, kui ta tunneb end turvaliselt.

Ei saa panna kõiki lapsi samasse raamistikku

Kui panna kõik HEV-lapsed ühtsesse eestikeelsesse kooli ja rakendada neile teistega samu nõudmisi, satub löögi alla kogu klass. HEV-laps ei jõua vajaliku tempoga edasi ning teised lapsed peavad ootama. Õpetaja jaguneb kaheks, kolmeks, viieks, ja lõpuks ei jõua keegi sinna, kuhu võiks.

See pole ainult muukeelsete laste küsimus. Ka eesti koolides seisavad õpetajad silmitsi sama probleemiga: kuidas õpetada, kui õpilaste keeleline ja arenguline tase on väga erinev, aga metoodiline tugi puudub või ei sobi?

Lahendus ei ole klassi kordamine. Lahendus on uus arusaam

Me ei vaja veel üht aastaringi katse-eksituse-meetodil, vaid teadlikku, sihipärast ja toetavat lähenemist. Õpetajad vajavad usaldust, metoodilist tuge ja selget sõnumit, et ollakse nende kõrval, mitte vastas.

Selleks tuleb

• anda koolidele autonoomia ise otsustada, kuidas ja millises tempos eesti keelele üle minnakse;
• luua õppematerjalid, mis arvestavad korraga nii õpilase keele- kui ka arengutaset;
• kaasata kakskeelsed tugispetsialistid: logopeedid, psühholoogid, abiõpetajad, kes suudavad töötada mõlemas keeles;
• lubada õpetajal toetada last tema emakeeles, kui see aitab lapsel õpitavat mõista;
• muuta järelevalve toetavaks, mitte karistavaks. Küsida, mida te vajate, selle asemel et küsida, miks te pole veel valmis.

Üleskutse Haridus- ja Teadusministeeriumile

Kui soovime, et eestikeelne kool oleks kõigi laste kool, tuleb kuulata neid, kes töötavad kahes keeles ja kahes süsteemis korraga.

Kaasake kakskeelsed tugispetsialistid. Kuulake õpetajaid. Uskuge meid. Me ei ole vastu, vaid soovime, et see töötaks päriselt.

Suvetöö ei ole karistus, kui see aitab alustada paremini. Me vajame ausat vigade parandust, et eestikeelne kool oleks kõigi kodu, mitte pealesunnitud peatuspaik.