Juba mõnda aega saab esitada avaldusi esimesse klassi astumiseks. Seoses eestikeelsele õppele üleminekuga on muu kodukeelega laste vanemad hakanud eelistama eesti õppekeelega koole. Endistes vene õppekeelega ehk nn üleminekukoolides õpilaste arv seevastu väheneb. Tallinnas Lasnamäel asuvas Tallinna Kuristiku Gümnaasiumis on sel õppeaastal 1026 õpilast ning esimesi klasse tervelt kuus. Ka sügisel alustab kuus esimest klassi, kokku 144 õpilast.

Kuidas korraldada õppetööd eesti koolis, kus on palju muukeelseid lapsi, räägivad direktor Aivi Osman, esimese kooliastme õppejuht ja 4. klassi juhataja Ly Melesk, 1.d klassi õpetaja Triin Krünberg ja õpiabi õpetaja Heleri Liis Hannilo. 

Miks on eesti õppekeelega Tallinna Kuristiku Gümnaasium vene perede seas nii populaarne?

Aivi Osman: Sellel on mitu põhjust. Esiteks on Lasnamäe tiheda asustusega ja arenev piirkond, kuhu noored pered jaksavad endale korteri osta. Üks põhjus, miks meie koolis õpilaste arv kasvab, ongi see, et piirkonda on elanikke juurde tulnud. Teine on see, et kui varem panid vene pered lapse vene õppekeelega kooli, siis nüüd on see muutunud. Palju on räägitud, et endiste vene koolide õpitulemuste tase oli eesti koolide omast aasta-poolteist maas. Nüüd, kui kooliharidus ongi eestikeelne, tehakse valik pigem eestikeelse kooli kasuks. Kõigis Lasnamäe endistes vene õppekeelega koolides on õpilaste arv vähenenud ning kahte eesti kooli – Laagna ja Kuristiku gümnaasiumisse – on tung kõige suurem.

Ly Melesk: Veel kümmekond aastat tagasi oli meil ainult kaks esimest klassi, praegu on kuus. Ruumi mõttes on piir saavutatud, selleks õppeaastaks valmis koolimajale lisaks ka kaheksa klassiruumiga moodulmaja, et saaksime ühes vahetuses töötada. 

Kui suur muukeelsete õpilaste osakaal koolis on?

Ly Melesk: Keskmiselt moodustavad muukeelsed õpilased üle poole õpilaste arvust, kuid igas klassis on see erinev. Olen püüdnud mõnes klassis statistikat teha, ühes klassis sain tulemuseks 66%, teises üle 80%.

Aivi Osman: EHIS-es olevad andmed sõltuvad sellest, mida vanem avaldusse kirjutab. Kui veel aastaid tagasi olid pered rahvuselt üsna homogeensed, siis praegu on palju segaperesid. Laps võib osata mõlema vanema emakeelt, aga vastavalt sellele, mille vanem ankeeti kodukeeleks märgib, saame ühe tulemuse, tegeliku keeleoskuse järgi hoopis teise.

Ly Melesk: Just seepärast korraldamegi suve alguses kooli tulijatele tutvumistunni, kus laseme lastel pildi järgi jutustada ja küsimustele vastata, et õpetajatel tekiks nende eesti keele oskusest ettekujutus ja oskaksime neid klassidesse paigutada. Püüame vaadata, et kõik nõrga keeleoskusega lapsed ühte klassi ei satuks. 

Kooliaasta hakkab läbi saama, kuidas esimesel klassil on läinud?

Triin Krünberg: Kuna klassis kuuleb vene keelt oluliselt rohkem kui eesti keelt, siis eesti keel hästi külge hakata ei taha, ümbritsev keelekeskkond lihtsalt ei toeta seda. Arvan, et päriselt õnnelikud pole ei eesti ega vene kodukeelega lapsed, ja pole ka õpetaja, sest keegi ei saa seda, mida ta tegelikult vajab. Kõik peavad end vastavalt olukorrale kohandama.Kuigi vanemad teavad, millises piirkonnas meie kool asub, on see ka nende jaoks üllatus, et muukeelsete laste osakaal klassis on nii suur. Minu klassis on seis veel võrdlemisi hea: 22 õpilasest pooled on muukeelsed. Neli last ei osanud kooli tulles üldse eesti keelt ja mõned oskasid seda vähe. Skaala on mitte ainult keeleoskuse, vaid ka muude oskuste poolest lai, lisaks on klassis erivajadusega lapsed. Õpetaja peab olema nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit. Just see, et ma ei suuda pakkuda kõigile lastele seda, mida nad tegelikult vajavad, ongi kõige muserdavam.

Kas õpetajale on klassis ka keegi abiks?

Triin Krünberg: Alustasin sügisel üksi, novembrist sain klassile abiõpetaja lisaks ja sellest on palju abi olnud. Kui mõni laps ülesandest ikka üldse aru ei saa, tuleb talle seda korduvalt selgitada, ja siis on abiõpetaja suureks toeks. Kurvaks teeb, et ma ei saa oma tööd teha piisava põhjalikkusega, sest paljude ülesannete selgitamisele kulub nii palju aega. Osal klassist kaob keele mittemõistmisest huvi ja tähelepanu, osa tahaks jällegi kiiremini edasi minna. Ülesandeid saab ja tuleb diferentseerida, aga see on õpetajale väga suur lisakoormus.

Ly Melesk: Abiõpetaja on meil praegu viies esimeses klassis, ühes klassis pole. Lisaks käib osa õpilasi eraldi keeletoetunnis. Püüame just esimeses klassis lapsi hästi palju toetada. 

Aivi Osman: Need viis abiõpetajat aitas koolil palgata Tallinna linn. Ministeerium toetab lisarahaga neid eestikeelseid koole, kus muukeelsete õpilaste protsent ületab teatud määra. Kasutame seda raha õppevahendite mitmekesistamiseks ja õpetajate palgarahaks. Samas on õpetajate leidmine kooli ülesanne. Kvalifikatsiooniga õpetajaid leida on keeruline.

Kuidas keeletoetunnid välja näevad ja kes seal käivad?

Heleri Liis Hannilo: Olen keeletoeõpetaja kolmandat aastat. Sel aastal käivad minu juures ühest esimesest klassist seitse õpilast, kes oskavad eesti keelt kõige kehvemini. Kasutan eesti keele kui teise keele õpikut, lisaks teeme tihedat koostööd klassiõpetajaga. Võtan läbi samu teemasid, mida nad klassis läbivad. Näiteks kui klassis õpitakse silbitamist, õpime meie sama. Meil on kaks paaristundi nädalas, korraga 80 minutit. Võimalus oleks lastega ka neli korda nädalas kohtuda, aga leian, et paaristund võimaldab rohkem süveneda.

Kui kiiresti nende keeleoskus paranema hakkab?

Heleri Liis Hannilo: Pool aastat on õpilastel väga raske ülesannetest aru saada. Kui nad õpivad juba üksteist aitama ja õpetama, on see pool võitu. Luban neil vajadusel üksteisele vene keeles selgitada, mida teha tuleb, ja sellest on palju kasu. Teisel poolaastal hakkavad nad juba aru saama, mida me teeme ja kuhu liigume. Esimesel aastal keskendume rääkimisele, tähti ja kirjutamist õpetab klassiõpetaja. Teises klassis on nendega mõnus töötada, sest nad hakkavad minuga juba eesti keeles rääkima, jutustavad näiteks, mis sööklas lõunasöögiks oli või kuidas hambaarsti juures läks. 

Ly Melesk: Neljandas klassis on mul paar last, kes tulid eelmisel aastal meie kooli vene õppekeelega koolist. Neil on veel väga raske eesti keelest aru saada. Sellest on suur abi, kui teised õpilased selgitavad neile tunnis õpitut vaikselt oma sõnadega. Lapsed oskavad üksteisele väga hästi seletada.

Triin Krünberg: Just matemaatika tekstülesannetest on hästi näha, kuidas ülesande lahendamine takerdub selle taha, et õpilane ei saa eesti keelest aru. Olen klassis öelnud, et nad annaksid kohe märku, kui millestki aru ei saa. Siis tuleb ülesande sisu uuesti ja teistmoodi selgitada. 

Kas ja kuidas vanemad lapsi toetavad?

Triin Krünberg: Et lapse areng oleks kiirem, on kodu tugi äärmiselt oluline. Minu õpilaste peredes oskab vähemalt üks vanematest sel määral eesti keelt, et arenguvestlusi saan pidada eesti keeles, kõigis klassides see kahjuks nii pole. Kui vanemad üldse eesti keelt ei räägi, on lapsel koolis hakkama saada veel raskem. Vahel mõtlengi, miks pere üldse otsustab panna lapse täiesti eestikeelsesse kooli (mitte nn üleminekukooli), kui ta ei tee ise midagi selleks, et lapsel mingigi keelepõhi all oleks. Oleks pidanud alustama juba eestikeelsest lasteaiast, vene lasteaiast otse eestikeelsesse kooli tulla on lapse jaoks šokk, laps kannatabki selle tõttu kõige rohkem. Olen palunud, et vanemad aitaksid kodus lapsel mõista ülesannete sisu, selgitaksid talle emakeeles mõisteid ning räägiksid vahel kasvõi söögilauas omavahel eesti keelt. Lapse jaoks mõjub motiveerivalt, kui ema ja isa samuti koos temaga eesti keelt õpivad. Ka suvevaheajal tuleb kindlasti eesti keelt harjutada, vastasel juhul on kolme kuuga tagasilangus nii suur, et laps alustab sügisel sisuliselt nullist. Olen vanematele öelnud, et kui vähegi võimalik, pangu nad laps laagritesse ja huviringidesse, kus ta on koos eesti lastega, sest suheldes hakkab keel kõige kergemini külge.  

Ly Melesk: Osa vanemaid loodabki ainult kooli ja õpetajate peale. Laps pannakse kooli suhtumisega „õpetage talle eesti keel selgeks“. Meil aga on eestikeelne kool ja me ei õpeta mitte eesti keelt, vaid õppeaineid. Programm on kõigil õpilastel üks ja vanemal endal on samuti kohustus last aidata. Lastel, kelle vanemad kooliga koostööd teevad, läheb paremini. Eriti kiiresti arenevad need, kellele vanemad on võtnud eraõpetaja, et lapsel oleks lihtsam.

Kui õpetaja energiast suurem osa läheb muukeelsetele lastele, siis kuidas tunnevad end eesti lapsed?

Aivi Osman: Mingil määral jagub eesti lastele tõepoolest vähem tähelepanu. Küll aga saavad õpetajad materjali kohandades pakkuda jõukohast pingutust kõigile. Pea kõik meie õpetajad koostavad eri raskusastmega harjutusi ja ülesandeid, soovitusliku kirjanduse nimekirjas on lihtsamaid ja keerukamaid raamatuid jne. Kuna õnneks keegi ei käsi üht ja sama õpikut kasutada, individualiseerime õpet väga palju. See on praegu kindlasti õpetaja töö üks osa.

Õpetaja töökoormus sellises segaklassis on erakordselt suur. Kas mõni õpetaja on sellepärast ka töölt lahkunud?

Ly Melesk: Keegi ei ole sellepärast töölt lahkunud. Rasketel hetkedel on olnud toeks head kolleegid.

Aivi Osman: Õpetajad on enda vastu väga nõudlikud, nad ei taha lihtsate lahendustega leppida ega n-ö lati alt läbi minna. Õpetajakutse valivadki erilised inimesed. Kiidan väga asendusõpetajate programmi, mis annab ka muu erialaga inimestele võimaluse õpetajatööd proovida. Oleme sealt saanud endale mitu head õpetajat.

Triin Krünberg: Mina tulingi asendusõpetajate programmist ja olen koolis esimest aastat. Läbisin küll aastaid tagasi ülikoolis õpetajakoolituse, aga sel ajal ei olnud ma veel valmis kooli õpetajaks minema. Tegin selle otsuse hiljem ja teadlikult. Mõistan hästi neid noori õpetajaid, kes tulevad otse ülikoolist ja põlevad läbi. Et seda ei juhtuks, on vaja elukogemust, mida ülikoolist paraku ei saa. 

Aivi Osman: Kõige keerulisemas olukorras on praegu üleminekukoolide 4. klassi õpetajad ja õpilased. Seal on õpetajal valida, kas ta õpetab eesti keeles, mida ta ise ka võib-olla perfektselt ei valda ja millest õpilased, kes kolm esimest aastat vene keeles õppisid, midagi aru ei saa. Või siis ta püüab ainet selgitada vene keelt appi võttes. Kumbki variant pole hea. Neil õpilastel oleks olnud vaja keeleõppe lisa-aastat.

Mida teha, et muukeelsed õpilased eesti keele paremini selgeks saaksid?

Triin Krünberg: Tuleks õpetada väiksemates rühmades, klassi peaks vähemalt pooleks jagama. Samuti peaks õpetajal kogu algklassiaja olema abiõpetaja kõrval, sest nii eesti keele õpetamine kui ka töö erivajadusega lastega nõuab teistmoodi lähenemist ja rohkem tuge. 

Aivi Osman: Jah, see oleks ideaalne variant, kui saaks õpetada eesti keelt väiksemates rühmades nagu võõrkeelte puhul. Praegu jääb see nii inimeste kui ka raha- ja ruumipuuduse taha, aga püüdleme sinnapoole. Kui meil ei õnnestu seda teha esimeses kooliastmes, teeme teises. Esimese kooliastme lõpuks ehk kolmandaks klassiks püüame õpetada õpilastele selgeks sellise eesti keele, millega on võimalik 4. klassis õppida. 9. klassi eesmärk on, et kõik õpilased sooritaksid eesti keele eksami. Sel aastal tegid kõik meie õpilased põhikooli eesti keele lõpueksami, ainult üks, kes tuli meie kooli alles 7. klassist, tegi eesti keele kui teise keele eksami. Ratsionaalselt ei olegi võimalik selgitada, kuidas nad eesti keele selgeks saavad, aga mulle meeldib, et see võlukunst on olemas ja need võlurid on meie õpetajad. Kusjuures, nad on teinud seda juba aastaid.

---

Kohtla-Järve Järve Kooli õppejuht Signe Reppo:
„Vanemad loodavad, et täielikult eestikeelses koolis omandavad lapsed keele paremini“

Kohtla-Järve Järve Koolis on vene kodukeelega õpilaste osakaal iga aastaga suurenenud. 323 õpilasest umbes kolmandik on eesti perest või kodust, kus üks vanematest räägib eesti keelt. Kaks kolmandikku on vene ja muu kodukeelega lapsed.

Mais korraldatakse esimesse klassi tulijatele kaks näidiskoolipäeva, et lapsed ja õpetajad saaksid omavahel tutvuda. Kohal on ka tugispetsialistid, et vanemaid nõustada ning vajadusel mõnele lapsele koolipikendust või muid tugimeetmeid soovitada.

Signe Reppo lisab, et kuigi kõigi koolide esimestes klassides õpitakse nüüd eesti keeles, eelistavad Kohtla-Järve lastevanemad eesti õppekeelega Järve kooli. Vanemate arvates ei pruugi üleminekukoolides kõigi õpetajate eesti keel olla nii hea kui võiks. Samuti loodavad nad, et täielikult eestikeelses koolis omandavad lapsed keele paremini. Õpetajate puudus on suur, eriti Ida-Virumaal.

Esimeses klassis õpib 36 õpilast, kes on jagatud kahte gruppi: väiksemas grupis on 14 last, kes oskavad eesti keelt hästi, suuremas grupis 22 last, kes räägivad eesti keelt kehvasti või peaaegu üldse mitte.

Suuremas grupis on osas tundides õpetajale toeks abiõpetaja, selgitab Signe Reppo. „Näeme, et sellest siiski ei piisa, ja plaanime järgmisel õppeaastal grupi pooleks teha ja hakata õpetama eesti keelt kahes rühmas. Nii saavad õpilased rohkem rääkida ja harjutada. Kahes esimeses klassis on meil küll üldõpe, aga seda saab korraldada. Muidugi nõuab see lisaks õpetajaid.“

Signe Reppo sõnul on vanematel koolile suured ootused. „Paljud arvavad, et piisab lapse eesti kooli panemisest ja keel saab kohe selgeks. Kuna eesti kodukeelega õpilased on koolis vähemuses, kõlab vahetundides vene keel. Seda teed ei ole me läinud ega taha ka minna, et keelame lastel vahetunni ajal oma emakeeles rääkida. Kuna eesti keelt kuulevad õpilased ainult tunnis, ei jää see neile kergesti külge. Keeleõpet toetab kogupäevakool, mis on vabatahtlik, aga kus käib enamik 1. ja 2. klassi lastest. Ka koolis toimuvad ringitunnid on eestikeelsed, kuna Kohtla- Järve linnas eestikeelseid huviringe ei ole.“

Kodu tugi on tema sõnul väga individuaalne. „On vanemaid, kes aitavad last ja õpivad ka ise usinasti eesti keelt. Osa peresid on võtnud lapsele eesti keeles eraõpetaja, mida me ka soovitame, kui laps oskab keelt halvasti, aga tahab meie koolis käia. 

Kahjuks on ka veel 3. ja 4. klassis õpilasi, kes eesti keelt ei oska. Püüame neid aidata. Sageli on õpilasel ka õpiraskused, mistõttu ta ei tule eesti keele õppimisega toime. Osa neist õpibki väikerühmas. HEV-õpilased, kes eesti keelt ei valda, on eraldi teema ja neidki on meil terve hulk. 

Suur mure on Ukraina õpilaste pärast, keda on eri klassides kokku üle 40. Osa neist on olnud Eestis juba kolm aastat, aga ei räägi eesti keelt ning ka nende õpitulemused on kehvad.“ 

Signe Reppo tõdeb, et õpetajatel on väga suur koormus: tuleb arvestada lapse erisustega ja talle individuaalselt läheneda, eesti keele õpetamine veel lisaks. Õpetaja vajab kõrvale abiõpetajat, sest just esimeses kooliastmes on vaja eesti keele oskusele alus panna. 

2. ja 3. kooliastme õpetajaid paneb muretsema, et algklassidest tulevad ahta sõnavaraga õpilased, kes võivad küll osata lugeda, kuid ei saa loetust aru. Pole ju võimalik seletada õpilasele loodusõpetust või keemiat, kui ta ei mõista, millest õpetaja räägib. 

„Riik pakub õpetajatele tasuta koolitusi, kuid suurema osa koolitusi on organiseerinud ja nende eest tasunud kool ise. Näiteks on meie kooli õpetajad läbinud lõimitud keeleõppe meetodi koolituse ning augustis on kavas teha taas üks grupikoolitus,“ räägib Signe Reppo. „Ida-Virumaal on õpetajatele kehtestatud küll palgakoefitsient, aga õpetajad rohkemate keelerühmade loomiseks peab kool leidma oma sisemiste ressursside arvelt. Tahaks, et õpetaja normkoormus oleks maksimaalselt 21 tundi nädalas, aga kohe tekib küsimus, keda siis klassi ette panna.“ 

Signe Reppo sõnul on Järve koolis algklassides praegu õpetajad olemas. „Just lõppes konkurss ja saime juurde ühe kvalifikatsiooninõuetele vastava õpetaja. Kõik õpetajad neile ei vasta, kuigi peaksid. Õpetajatöö on raske ja kui puudub vastav haridus ning pole hakkamasaamiseks vajalikke oskusi-võtteid, on see veel keerulisem. Ainult heast tahtest ei piisa, õpilastega katse-eksituse meetodil toimetades põleb õpetaja eriti kiiresti läbi.“

---

Jõhvi Põhikooli õppejuht Kersti Smorodina:
„Selgitame vanematele, et meie koolis õpitakse eesti keelt emakeelena“

Jõhvi Põhikoolis on sel aastal kaks esimest klassi, sügisest prognoosime eelkooli põhjal, et tuleb kolm. 

Eelkooli tunde viivad enamasti läbi need õpetajad, kes uuel õppeaastal esimesed klassid võtavad. Eelkool toimus jaanuarist aprillini ja kohtuti 12 korda. Selle aja jooksul õpetajad juba näevad, kes lastest saab hakkama ja kellel on raske.

Tegime hiljuti statistikat: pisut alla 18% õpilaste kodune keel on vene või ukraina keel. Palju on kakskeelsete perede lapsi. 

Meie kooli kogemus näitab, et teise kodukeelega lapse hakkamasaamine oleneb palju sellest, kas laps tahab eesti keelt õppida ja kuidas pere teda toetab. Sellest hoolimata on isegi lasteaias keelekümblusrühmas käinud lapse jaoks raske eesti keeles õppida.

Klassid moodustame nii, et igas klassis on muukeelseid lapsi enam-vähem võrdselt. Nende vanemad soovivad, et laps oleks eestikeelses keelekeskkonnas. Seda on keeruline korraldada, kui klassis on kas või paar muukeelset last, kes räägivad omavahel emakeeles. 

Selgitame vanematele kohe alguses, et meie koolis õpitakse eesti keeles, mitte ei õpetata eesti keelt võõrkeelena. Keelekümbluse ega lõimitud aine- ja keeleõppe klasse meil ei ole. Õpiabitundides keskendutakse eesti keele eri oskuste õpetamisele, nagu lugemis- ja kirjutamisoskus, teksti mõistmine. Kuna kõik õpivad eesti keelt emakeelena, eeldab see õpilaselt teatud tasemel eesti keele oskust. Kui ikka töökorraldustest ega ülesannete sisust aru ei saa, ei ole võimalik meie koolis hakkama saada. Mõistagi on õpetajad valmis õpitavat lihtsustama ja üle seletama, mida vajavad sageli ka eesti kodukeelega lapsed. 

Siiski on meile aeg-ajalt vene õppekeelega koolist tulnud 4. või 6. klassi õpilasi, kes tahavad lõpetada eestikeelse põhikooli, et jätkata õpinguid gümnaasiumis. Nad on tavaliselt väga motiveeritud eesti keelt õppima ja tulnud hästi toime. Osa vanemaid on võtnud lapsele eraõpetaja või käib ta keelekursustel lisaks eesti keelt õppimas. 

7.–8. klassi me eesti keele kui teise keele õppekava järgi õppivaid lapsi vastu võtta ei soovi, sest ei jõua neid lõpueksamiks ette valmistada ja nad ei pruugi eesti keelt nii selgeks saada, et gümnaasiumis õppida. 

Samuti ei saa me vastu võtta muukeelseid HEV-õpilasi, kellele peab pakkuma tugiteenuseid nende emakeeles. Kuna meil venekeelseid spetsialiste pole, ei suuda me neid lapsi aidata.

Kolmandas kooliastmes moodustame kõigis ainetes, ka eesti keeles tasemerühmad ja diferentseerime õpet. Soovime, et põhikooli eesti keele lõpueksami teeksid edukalt ära ka need õpilased, kelle kodukeel pole eesti keel. 

---

KÜSIMUS JA VASTUS

Millega võib eestikeelsele õppele üleminekul rahul olla ja mis vajab parandamist?

Kairi Kaldoja, HTM-i keelepoliitika asekantsler

Esimene õppeaasta on möödunud ootuspäraselt ning tänu ja tunnustust väärivad kõik: koolid, haridusjuhid, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad. 

Tänu põhjalikule ettevalmistusele olid suuremad väljakutsed ennustatavad ning nende lahendamine sujus. Koolid on praegu märksa teadlikumad kui aasta tagasi. Samuti on õnnestunud värvata palju uusi õpetajaid. Õpetajakoolituse ja stipendiumite arendamine on jätkuvalt riigi prioriteet, et tagada järelkasv ja järjepidevus. Eelmisel sügisel investeeris riik õpetajakoolituse õppekohtade laiendamisse 7,7 miljonit eurot. On hea meel, et need kohad täitusid ja püsib lootus järelkasvule. Sama oluline on aga õpetajaid hoida – luua koolikeskkond, kuhu nad tahavad jääda ja kus neid toetatakse ning arendatakse. Siin mängivad olulist rolli juhtimiskvaliteet ja tugev koolikultuur.

Üks suuremaid murekohti on olnud õppematerjalide nappus. Õpetaja ei saa keskenduda oma põhitegevusele, kui ta peab ühtlasi olema ka õpiku autor, küljendaja ja toimetaja. Seetõttu pöörame edaspidi rohkem tähelepanu praktilistele lahendustele: koostöös Eesti Keele Instituudi ja valdkonna spetsialistidega töötame välja õpetajat toetavaid õppematerjale. Samas tuleb mõista, et materjalid üksi ei õpeta – vaja on oskusi, et neid konkreetsete klasside ja õpilastega tõhusalt rakendada. Toeks on siin metoodikakoolitused, keelevaldkonna nõustajad Eesti Keele Instituudis ning strateegilised nõustajad Haridus- ja Teadusministeeriumis.

Eesti Keele Instituut pakub varasemast oluliselt rohkem metoodikakoolitusi. Teadmised lõimitud aine- ja keeleõppest ja selle rakendamisest peaksid peagi olema igal õpetajal ja haridusjuhil. Klassiruumis õppivate eri keele- ja kultuuritaustaga laste puhul ei räägi me enam tulevikust, vaid olevikust – seega tuleb kiiresti kohaneda. Iga aineõpetaja peab mõistma oma rolli ka keeleõpetajana. Selles toetavad õpetajaid Eesti Keele Instituudi „Keelesammu“ arenguprogrammid, koolitused, seminarid ja metoodiline tugi.

Kõik protsessi osalised – koolijuhid, õpetajad, õpilased ja lapsevanemad – vajavad tuge ja mõistmist. Eesti Keele Instituut on alustanud koolitusprogrammidega ka lapsevanematele, aidates neil paremini mõista last, koolikeskkonda ja kogu muutuste protsessi, ning näha, kuidas see kõike nende lapse arengule kasuks tuleb.

Üleminek eestikeelsele haridusele on suurt koostööd ja meelekindlust nõudev protsess, mille eesmärk on sõna otseses mõttes leida ühine keel. Liigume kindlasti õiges suunas ja suuri kannapöördeid uuel õppeaastal oodata ei ole. Pigem püüame paremini ära kasutada olemasolevat kompetentsi, saada täpsemaks seiresüsteemi, et mõista, kuhu on tarvis rohkem jõudu suunata, ning mõelda pidevalt sellele, mil viisil veel rohkem kõiki osalisi toetada ja neile maksimaalselt mugavad tingimused luua.