Ligi pool sajandit Illuka kooli juhtinud Villio Reinsalu pani 95. sünnipäevaks oma eluloo kaante vahele. Mahukas raamat loob värvika pildi Eesti koolielust 1950-ndatest kuni sajandivahetuseni. Oma kulu ja kirjadega välja antud raamat sai pealkirjaks „Teekond kahe mäe vahel. Arumäelt Kuremäele“.

„Alustasin oma elu ja lugu Arumäel ja olen pika teekonna lõpus jõudnud Kuremäele,“ kirjutab Villio Reinsalu sissejuhatuses. „Siin on mu enda sisse seatud kodu ja loodud elumuster. Loodan, et lugeja leiab end üles kirjapandud ridadelt või ridade vahelt, salvestab mõne teadmise või mälestuskillu ning oskab minu loost osa saades väärtustada oma lugu.“

Villio Reinsalu esimene ja ainus töökoht on Ida-Virumaal asuv Illuka kool, kuhu ta suunati pärast Tartu Õpetajate Instituudi lõpetamist 1952. aastal füüsika- ja matemaatikaõpetajaks. 

„Minu tulek rajooni pälvis ka tollase miilitsa tähelepanu ja mind kontrolliti mitmel korral. Võib-olla tundusin oma pikkade juuste tõttu metsavenna moodi või muud moodi kahtlane,“ kirjutab Reinsalu. 

Juba paari aasta pärast sai Reinsalust rajooni noorim koolidirektor.  

„Esimeseks raskemaks tööks oli tundide jaotus ja tunniplaani tegemine. Sel ajal ei olnud koolitöötajate koosseisus veel õppealajuhatajat ega sekretäri,“ meenutab Reinsalu. Ka kõik majandusküsimused tuli lahendada direktoril, näiteks puude varumine kooli 20 ahjule. Talgutel käisid lastevanemad ja suuremad koolipoisid. Puid veeti hobustega, hiljem traktoriga ja veelgi hiljem autodega.

Elektrit koolimajas ei olnud, kasutati petrooleumilampe. Koolimaja keldris asus kaev, millest käsipumbaga vesi teisele korrusele pumbati. Pesemiseks oli õpilastel kasutada söögitoa eesruumis kaks kraanikaussi, vesi läks kanalisatsiooni kaudu välikogumiskaevu, mida tuli aeg-ajalt tühjendada.  

„Kogu kaadervärk oli kasutuses 1994. aastani, mil kooli esimene restaureerimine selle eksisteerimise lõpetas,“ meenutab Reinsalu. 

„Kehvem oli olukord käimlatega,“ jätkab Reinsalu. „Õpilastel oli kasutada välikemps, mis oli kaugel ja talvel jäätus. Õpetajad said kasutada esikus asuvat kuivkäimlat, ka internaadilapsed võisid seal öösel käia. Mõisas oli kunagi olnud viis kemmergut.“

Aasta asenduspinnal

1990-ndate alguses õnnestus pika ja pingelise eeltöö tulemusena alustada Illuka mõisakooli restaureerimistöödega. See oli omamoodi ime, sest ajad olid keerulised. Tuli luua suhteid ja leida raha. Eestis ei oldud kusagil veel midagi sellist ette võetud, välja arvatud Sagadi ja Palmse mõisas. Vahendeid loodeti saada ka teistest allikatest ja Reinsalu külastas isegi viimast mõisaomanikku Claus von Nottbecki Saksamaal. 

„Claus elas saksa mõistes tavalist pensionäri elu, ei mingit erilist jõukust,“ meenutab Reinsalu. Hiljem ta küll abistas kooli, tuues kasutatud paljundusaparaate ja muidki koolitarbeid. 2019. aasta suvel külastas mõisa Clausi järeltulija, kes osutus väga heaks pianistiks ning nautis mängu kooli Estonia klaveril. 

Restaureerimine läks lahti 1993. aastal. Kool „evakueeriti“ Kuremäe rahvamajja, kus saal jagati pimenduskardinate abil klassideks, 1. klass õppis suisa õpetaja korteris. 

„Kuremäe periood oli üks suur koolitus õpetajatele, kes pidid tunnis kenasti, viisakalt ja vaikselt rääkima, mitte karjuma laste peale, sest kõik kostis ka kõrvalklassidele. Ka õppetöö muutus teataval määral, sest tehti palju kirjalikke töid, lühiteste, vaatlusi,“ meenutab Reinsalu. Aeg liitis kollektiivi ühiselt raskusi ületama. 

Täielikult restaureeritud mõisakoolina oli Illuka sel ajal Eestis ainuke, see tingis suurt huvi. Isegi Riigikogu kultuurikomisjon tegi oma istungi Illukal.

Direktoriks saades seadis Villio Reinsalu üheks oluliseks eesmärgiks õppevahendite muretsemise. Tallinnas kursustel käies lõi ta suhted õppevahendite baaskauplusega. Õppevahendeid toodi koos teiste koolide direktoritega isegi Pihkvast.

„Toitlustamine on koolielus väga tähtis, kuid on sageli alahinnatud,“ kirjutab Reinsalu. „Selle murega puutusin minagi kohe kokku. Toitlustamiseks internaadis tuli kodudest kooli tuua toiduaineid, aga võis tuua ka raha. Mitmel korral toodi ka metsaloomaliha, öeldes, et muud ei olnud.“

1955. aasta kevadel pandi olukorra parandamiseks kooliaeda maha kartul ja külvati juurvilja. Tekkis võimalus avada erivahendite eelarve, kuhu küll esialgu kogunes raha vähe. Sinna suunati tulu õpilaste töö eest majandis, vanaraua ja muu kraami kogumisest saadav tasu ja külanõukogust aasta raha ülejääk. 

„Kõik see kokku andis võimaluse pakkuda tasuta lõunasööki paljulapseliste perede ja internaadis elavatele lastele ning väheses mahus teistelegi. See oli suur abi.“

Kartulit jagus müügiks ka Leningradi turul. 

Toidukraami toomine muutus lihtsamaks kooli hobuse ostmisega ja veelgi hõlpsamaks 1958. aastal, kui soetati auto. GAZ-51 maksis 5000 rubla, põhiliselt osteti see direktori raha eest, mille ta hiljem Leningradi turusõitudega tagasi teenis.

„Direktor pidi tol ajal oskama kõike – kriidi hoidmisest hobuse saduldamiseni. Ja eks ma oskasin ka,“ võtab Reinsalu kokku.

Tüütud lisakohustused

Villio Reinsalu meenutab raamatus ka arvukaid lisakohustusi õppetöö kõrval: ravimtaimede, makulatuuri ja vanaraua kogumine, Punase Risti võistlused, liikluskasvatus, tuletõrje- ja tsiviilkaitseõppused.

„Meenub üks „valus“ seik, kuidas algklassiõpetaja lõi õppusteks harjutamise käigus keldrisse varjumise ajal pea vastu kivist võlvi nii kõvasti ära, et temast sai ühtäkki elav näitlik materjal. Tõime ta verisena keldrist välja ja sidusime nagu kord ja kohus haava kinni. Õpilastele pakkus see ehmatuse kõrval siiski ka veidi nalja,“ kirjutab Reinsalu ja nendib, et õpetajate töö hulka kuulus 1950–1960. aastail palju igasugust jama. „Pidid olema agitaator valimiste ajal ja vahel ka riigilaenu koguja. Tol ajal müüdi riigilaenupileteid ja neid tuli siis agarasti pakkuda. Eks see üks pähemäärimine oli.“

Koolielu tähtis osa oli isetegevus. Koolipidudeks ja isetegevusülevaatusteks valmistudes jagati teemad õpetajate vahel ära: kes õpetas näidendit, kes tegi midagi muud. Reinsalu, kes andis ka kehalise kasvatuse tunde, valmistas ette püramiide ja võimlemisnumbreid.  

„Mäletan sedagi, et ükskord esinesime näidendi ja püramiididega suisa Estonia laval. Sinna pääsesime tänu sellele, et olime võitnud rajooni isetegevusülevaatuse. Sageli astusime üles rajooni õpetajate suvepäevadel,“ kirjutab Reinsalu.

Reinsalu osales ka direktorite ühenduse töös, ühes vähestest organisatsioonidest, mis tegutseb tänaseni. Aastaid hiljem loodi seeniorkoolijuhtide ühendus, mille eestvedaja oli Helve Raik.

„Võin öelda, et Eestimaa paremates koolides käisin toona ära,“ tõdeb Reinsalu.

Huvitavad olid ka augustikuised direktorite nõupidamised, sest seal sai kohtuda teiste direktorite ja tuttavatega. 

„Ka mind valiti kord presiidiumi liikmeks lavale, teised pärast rääkisid (ma arvan kadedusest), et ma olin seal kergelt tukastanud,“ kirjutab Reinsalu. „Esimesel augustikuu nõupidamisel, millel osalesin, esitles rajoonikomitee sekretär mind kõigi ees halva näitena kui noort õpetajat sobimatu soenguga. Selle ürituse puhul võib lisada ka, et puhvetisse oli toodud kõike, mis tollal vähestele saadaval. Hea oli, et selleks ajaks oli õpetajatel puhkuseraha juba kulutatud ja palgaraha veel ei olnud, vastasel juhul oleks puhvet kohe tühjaks ostetud.“

Suusad sõjaväelt

Sportliku vaimuga direktor ergutas võistlema nii õpilasi kui õpetajaid ja üritas üleüldisel puuduseajastul eri alade varustust leida. Esimene suusapartii õnnestus saada sõjaväeosast. Peagi saabusid ka esimesed võistlussuusad, otse vabrikust – praaki läinute seast. Reinsalu muretses koolile isegi hüppesuusad, millega kordamööda hüpati.

Kehalise kasvatuse tunde püütigi läbi viia õues.  

Raamatu toimetaja Ene Raudar ütles, et püüdis teksti toimetades asetada end Reinsalu lapselaste ja kõigi nende nahka, kes kõiki lugusid ei tea. Noorema põlvkonna huvides lisandusid raamatusse leheküljed, kus selgitatakse, mis on näiteks kolhoos, sovhoos, tuusik, turbahunt, umovalnik, ALMAVÜ, Põuavälk.

„Raamatu läbivaks jooneks ja tuiksooneks on aga sõprus – see tuleb jutuks pidevalt ja paljude puhul ja seda peab Villio Reinsalu oluliseks praeguseni,“ lausub Raudar.

Raamatus ongi koolilugude kõrval palju südamlikke lugusid sõpradest läbi aastakümnete. Pikemalt kirjutab Reinsalu ka oma abikaasast Martast, kes oli Illuka kooli kunsti- ja klassiõpetaja ning lahkus kaheksa aasta eest.

„Hea suhtleja ja sõbraliku inimesena oli Martale tähtis sõpruskond. See oli meil ikka suur küll. Seda näitasid ilmekalt meie juubelipeod, kus külaliste arv ulatus sajani, vahel isegi üle selle.“

Reinsalude sõpruskonda kuulusid ka Krista Aru vanemad ja perekond. Just Aru ergutas Villio Reinsalut mälestusi kirja panema.

„Lootsin, et mu raamatu ta jõuab ära oodata ja saame seda koos tähistada, kuid paraku mitte. Jään teda igavesti mäletama,“ kirjutab Reinsalu.

Nüüd, kui koolikompleksis on kasutada ka staadion ning mõisahoonet on juba teist korda põhjalikult renoveeritud, usub Reinsalu, et kool kuulub vabariigis nii majanduslikus kui ka esteetilises mõttes paremikku. 

„Kahju oleks muuta see algkooliks, jättes palju võimalusi kasutamata,“ mõtiskleb ta. „Mul on väga hea meel, et koolimaja on olnud sada aastat Illuka kultuurikeskuseks. Alati on olnud inimesi, kes suuremal, kes vähemal määral on selle eest hea seisnud, et kool ja mõis elaksid.“