Aprillist avanes koolidel võimalus kutsuda külla koolitaja, kes viib kolme tunni jooksul õpetajaile läbi praktilise töötoa ja annab esimesed teadmised tehisintellektist (TI) ja selle rakendamisest õppetöösse.

2. mail olid õppurite rollis Võrumaa Haridus- ja Tehnoloogiakeskuse õpetajad. Huvi oli nii suur, et arvutiklassis jäi kohtadest puudu. 

Keemiaõpetaja Külli ning matemaatika- ja füüsikaõpetaja Marge olid end varakult valmis sättinud ja rääkisid, et on varem TI-d kasutanud nägemaks, kas õpilased on ülesannete lahendamisel kasutanud tehisaru abi. Õpetajate sõnul saab sellest enamasti päris hästi aru, sest vastuses on kirjas rohkem, kui küsitud on. Reaalainetes on TI abi lihtsam tuvastada kui essee või kirjandi puhul, arvasid nad. 

Töötube korraldavad HTM ja haridustehnoloogide liit. Koolitaja Veiko Hani on juba Tiigrihüppe ajast koole ja õpetajaid nõustanud-koolitanud, ise koolis töötanud ja oskab aidata järjekordset hüpet sooritada.

Soojenduseks uuriski ta, millised on eelteadmised TI-st ja kui palju igaüks õpilastega tehisaru kasutanud on. Õpetajad tõid palju näiteid.

„Kui loodate, et kolme tunniga saame TI selgeks, siis nii see pole. Küll aga saate mõtteid ja praktilisi kogemusi, et iseseisvalt edasi minna,“ rääkis Hani. Ta tegi esmalt selgeks mõisted (tehisintellekt, generatiivne tehisintellekt) ning põikas ka ajalukku.

Õpetajaile oli üllatuseks, et TI mõistest räägiti esmakordselt juba 1956. aasta konverentsil ja esimesed juturobotid Eliza sündisid aastal 1964. 2022. aasta novembris tuli ChatGPT. 

Mis võiks aga olla TI vaste rahvapärimuses? „Kratt!“ kõlas üle klassi mitmest suust. 

Mis või kes?

Elevust tekitas ka küsimus, kas TI on kes või mis. Vastuse üle saab iga lugeja ise mõtiskleda!

Hani rääkis keelemudelitest (tehisintellekti tüüp, mis on treenitud töötlema ja genereerima inimkeelt ning on aluseks näiteks juturobotitele) ja juturobotite tüüpidest. Pikemalt peatuti hallutsineerimise ehk valeinfo loomise teemal. 

Õpetajad tõid näiteid enda kogemustest.

„Õpilastega on oluline läbi arutada näiteid, et nad saaksid aru, kuidas juturobotid töötavad,“ soovitas Hani.

Kui selge(ma)ks oli saanud veel terve hulk mõisteid, nagu kallutatus, joondumine, promt, asuti praktiliste ülesannete kallale.

„Kodune ülesanne oli registreeruda ChatGPT keskkonda kasutajaks ning proovida vestelda juturobotiga huvitaval teemal, juhised olid koolituse eelinfos,“ tuletab Veiko Hani meelde ja palub sisse logida.

Klassi läbib kahin – nagu õpilaste puhul ikka, on neid, kel kodutöö eeskujulikult tehtud, ja neid, kel see meelest läinud. Veiko Hani lohutab viimaseid, et pole hullu, jõuab ka siinsamas algust teha, ja asub appi neile, kes sisselogimisega jänni jäänud.

Esimene ülesanne on koostada õpiamps – kas kordamisküsimused teksti kohta, kokkuvõte skeemi või tabelina, mäng, tööleht, testi küsimused või midagi muud. Siis tuleb luua pilt, mis sobib õpiampsuga. 

„Kes jõuab, võib katsetada sama viipa eri juturobotitel ja valida endale välja sobiva,“ ütleb Hani.

Seejärel tuleb postitada õpiamps Padleti veebitahvlile endanimelisse tulpa, mille igaüks pidi eelnevalt tekitama.

„Sa oled minu tulpa oma postituse teinud!“ pragab üks õpetaja kolleegiga.

„Ju meid miski seob,“ muigab „süüdlane“.

Klassis kerkib hulgaliselt käsi, Veiko Hani kõnnib ringi ja õpetab. Sekka jõuab ka teooriast rääkida.

Kel oma ülesanne valmis, jõuab lugeda teistegi postitusi. Õpiampsud on saanud tõepoolest huvitavad ja neid saaks tunnis katsetada, arvatakse kolleegide loomest. Eriti teeb õpetajaile rõõmu, et tehisaru abil valmisid ampsud tunduvalt kiiremini, kui oma aru kasutades.

Peatu, vaata, veendu

Pärast väikest pausi arutletakse TI mõju üle mõtlemisele ja õppimisele. Arutelus jõutakse tõdemuseni: probleem võib tekkida, kui me ei väärtusta iseseisvat ja loovat mõtlemist, vaid keskpärast suurandmete pealt tuletatud levinud mõtteviise. 

Koolituse lõpetab rühmatöö TI kasutamisest õpilastega. Iga rühm valib loetelust stsenaariumi ja isekeskis arutletakse, kas ja kuidas saaks oma õppeaines seda kasutada, mida peaks muutma ja mida õpilased sellest õpivad. 

Õpetajad on õhinas, sumin klassis läheb suureks.

„Algul on tohutu ahvatlus – TI teeb nii palju ära –, aga peatu, vaata ja veendu, mida ise vastaksid, ja võrdle seda roboti vastusega,“ jahutab Veiko Hani õpetajate õhinat.

180 minutit on märkamatult möödunud ja ka kartlikel tekkinud hasart. Koolituse lõpus jõuab Veiko Hani tutvustada veel õpetajate TI töövahendite keskkondi (Magic School, Schoolai, Padlet TA, NapkinAI jt) ning soovitab kodus igaühel neid katsetada ja proovida ka ise juturoboteid luua.

„Midagi tehisaru juba teab, aga mitte piisavalt,“ lausus eesti keele õpetaja Ülle, keda kolleegidega võrreldes võib pidada edasijõudnuks, sest ta kasutab TI keskkondi nii õppematerjalide koostamisel kui ka ülikoolis magistrantuuris kirjandus- ja teatriteadust õppides. Ta on tõlkinud tekste inglise keelest ja küsis abi ka autorite bibliograafia koostamisel, kuni ChatGPT saatis ta lõpuks raamatukokku. Ka võru murdes pole tal veel õnnestunud tehisaruga suhelda. 

„Tegin täna viktoriine eri ajastute kohta. ChatGPT koostas täitsa põnevad küsimused ja ka vastused olid õiged,“ kiitis Ülle. „Kindlasti võtan koolitusest mõtteid klassiruumi ja proovin ka teisi TI-platvorme. Meie tasemed on koolis väga erinevad, eraldi võikski tulla koolitus neile, kes TI-d juba kasutavad.“

---

Kratikeelne tulevik

Ardo Reinsalu

Meie rahvapärimusest tuttav kratt on paeluv tegelane – usin abiline, kes peremehe käsul väsimatult tööd rügas. Ent kratil oli ka oma hind ja varjukülg. Peremees pidi olema tark: andma kratile pidevalt tööd ja, mis veelgi olulisem, sõnastama käsud ülima täpsusega. Hooletu või kahemõtteline korraldus võis kaasa tuua ootamatuid ja isegi ohtlikke tagajärgi. See vana tarkus kõlab tänapäeval ootamatult asjakohaselt, sest meie seas on uus, digitaalne kratt – tehisintellekt (AI).

Tänapäeva AI-süsteemid, olgu need siis vestlusrobotid nagu ChatGPT või keerukamad, iseseisvalt tegutseda püüdlevad agendid, meenutavad kratti. Nad on võimekad ja kiired, kuid nende „mõistmine“ on otsesõnaline. Ebatäpne või halvasti läbimõeldud käsklus – tänapäeva keeles prompt – võib viia tulemusteni, mis on kaugel meie soovist. Kujutlegem näiteks, kui AI-le antakse ülesanne „leida kiireim viis eesmärgini jõudmiseks“, täpsustamata eetilisi piire. Tulemus võib olla küll efektiivne, ent täiesti sobimatu.

Kratikeel – uus vajalik oskus

Oleme ajas, kus nii meie, õpetajad, kui ka meie õpilased peame õppima selgeks uue keele – kratikeele. See pole keel tähtede ja grammatikareeglitega, vaid oskus suhelda tehisintellektiga nii, et masin mõistaks meie tegelikku kavatsust, mitte ainult trükimusta. See sarnaneb hämmastavalt lugudega vanadest krattidest või ka muinasjuttudega džinnidest, kes täitsid küll kolm soovi, kuid tegid seda nii sõna-sõnalt, et soovija leidis end tihti suuremast kimbatusest kui enne.

Tänapäevane AI-ga suhtlemine – kratikeel – on sestap teadlik ja strateegiline toiming. See on oskus küsida õigeid küsimusi, anda täpset konteksti ja juhtida AI-d soovitud tulemuse poole. Pole ime, et maailmas on tekkimas lausa uus amet – prompt engineer ehk käsuinsener –, kelle töö ongi sõnastada ülesandeid AI jaoks parimal võimalikul moel. Kuid kratikäsud pole vaid kitsa spetsialisti pärusmaa. Sellest on saamas oluline osa digitaalsest kirjaoskusest igaühe jaoks.

Oleme juba näinud, kuidas tehnoloogia vormib suhtlustavasid. Sotsiaalmeedia ajastu on harjutanud meid lühemate, kiiremini haaratavate sõnumitega. Instagrami visuaalsus, TikToki kiirus ja Twitteri lakoonilisus on muutnud meie keelekasutuse pinnapealsemaks. Keskmine noor haarab infot lühikeste videoklippide või nappide postituste kaudu, mis paratamatult mõjutab keskendumisvõimet ja ka süvenemisoskust pikematesse tekstidesse või vestlustesse.

Milliseid muutusi toob kaasa laialdasem AI kasutamine? Siin kerkib esile murekoht. Kui harjume sellega, et AI mõistab meid ka poolikutest lausetest, vigasest süntaksist või ilma igasuguste viisakusvormeliteta – ta ei solvu ega kurda –, kas see muudab meid laisemaks ka inimestega suheldes? Kas on oht, et hakkame eeldama sarnast „pingutusvaba“ mõistmist ka oma vestluskaaslastelt, muutudes kärsitumaks, vähem täpseks ja keelekasutusest vähem hoolivaks? Kommunikatsioon võib muutuda traditsioonilise keele asemel rohkem kontekstipõhiseks või isegi vaiksemaks. Täna räägitakse juba AI mõttejõul juhtimisest, mis viib keelekasutuse uuele (madalale?) tasemele. Seetõttu on oluline jälgida, kas ja kuidas mugavus suhtlemises masinaga pikemas perspektiivis meie inimlikke suhtlusharjumusi mõjutab. On oht, et meie sõnavara võib muutuda napimaks ja keerukamate mõttekäikude väljendamine võib hakata tunduma tülikas. Võib juhtuda, et üha rohkem inimesi eelistavad suhtlemist AI-ga suhtlemisele inimesega. 

Need arengud võivad tähendada keelekasutuse edasist lihtsustumist, aga ka täiesti uute suhtlusoskuste esilekerkimist.

Hariduse ja õpetaja roll

Õpetajad on kogu selle muutuse keskmes. Õpetajate ülesanne pole mitte ainult õpetada õpilasi AI-d tööriistana kasutama, vaid mis veelgi tähtsam – aidata neil arendada oskust oma mõtteid selgelt, täpselt ja kriitiliselt sõnastada. Kratikeele õpetamine pole pelgalt tehniline juhendamine; see on mõtlemise, loogika ja isegi loovuse arendamine. See on õpetus sellest, kuidas küsida häid küsimusi – oskus, mis on väärtuslik igas eluvaldkonnas. Kas Sokrates oleks 2500 aastat tagasi võinud eeldada, et tema meetodit kasutatakse kauges tulevikus masinintellektiga suhtlemiseks?

Tuleviku edukas suhtleja vajab kahe oskuse arendamist. Ühelt poolt tõhus ja eesmärgipärane suhtlus masinatega: oskus kratikeeles küsida, juhtida ja AI antud vastuseid kriitiliselt hinnata. Teiselt tuleb eraldi arendada sügava, empaatilise ja nüansseeritud suhtluse oskust inimestega: oskus kuulata, mõista varjatud tähendusi, väljendada emotsioone ja säilitada inimlik side. Just selle teise poole hoidmine ja arendamine on AI-ajastul kriitilise tähtsusega. See võib tähendada, et peame tulevikus veelgi teadlikumalt õpetama just inimestevahelise suhtlemise kunsti. Arvutiõppe asemel suhtlemisõpe?

Inimliku suhtluse kaitse ei juhtu iseenesest. Peame teadlikult looma ruumi ja aega päris inimlikule kontaktile. Tuleb väärtustada aeglast suhtlust. Olgu selleks siis süvenemist nõudvad arutelud klassiruumis, projektid, mis eeldavad näost näkku koostööd, või lihtsalt tehnoloogiavabad pausid koolipäevas.

Tuleb õpetada teadlikult emotsionaalset ja sotsiaalset intelligentsust. Empaatia, koostöö- ja konfliktilahendusoskus – masinad neid ei asenda ja neid tuleb aktiivselt harjutada. Siin kerkib ka küsimus: kas AI saaks meid tulevikus selles kuidagi aidata? Kas on võimalik luua AI-põhiseid tööriistu, mis aitaksid näiteks harjutada empaatilist kuulamist või pakkuda turvalist keskkonda sotsiaalsete stsenaariumide läbimängimiseks? See on valdkond, mille potentsiaali alles hakkame avastama.

Kujundagem inimkeskseid keskkondi. Koolid, kodud ja kogukonnad peavad jääma kohtadeks, kus ehedat inimlikku suhtlust hinnatakse ja eelistatakse. See ei tähenda tehnoloogia eitamist, vaid teadlikku ruumi loomist inimlikkusele. Heaks näiteks on siin isegi tehnoloogiahiiud nagu Google. Nad on oma kuulsaid kontorilinnakuid (nagu Googleplex) teadlikult kujundanud nii, et eri osakondade inimesed põrkuksid juhuslikult kokku – ühisel söögialal, kohvinurgas, liikudes mööda hooneid. Selle disaini taga oli kindel eesmärk: soodustada just neid planeerimata kohtumisi ja vestlusi (serendipitous collisions), millest usuti sündivat uuenduslikke ideid. See näitab ilmekalt, et isegi maailma ühes tehnoloogilisemas ettevõttes mõistetakse spontaanse inimliku suhtluse väärtuse hindamatust ja ollakse valmis seda teadlikult soodustama ja kujundama.

Kratt, keel ja meie valikud

Meie vana kratt oli võimas abiline, kuid vajas tarka peremeest, kes teda ohjes hoiaks ja mõistlikult rakendaks. Tänapäeva AI, meie digitaalne kratt, on samuti tohutult võimekas, kuid selle kasulikkus ja ohutus sõltuvad täielikult meie oskusest teda juhendada – kratikeele valdamisest.

Peame olema valmis selleks, et keel ja suhtlemine muutuvad. See on alati nii olnud ja tehnoloogia on seda protsessi alati mõjutanud. Küsimus pole selles, kas AI muudab meie keelt ja suhtlust, vaid kuidas me sellel muutuda laseme ja millist rolli ise selles mängime.

„Kratikeele“ õppimine on tuleviku pädevus. Kuid veelgi olulisem on hoida ja teadlikult kasvatada oma inimlikku keelt – seda, mis kannab endas empaatiat, kultuuri ja sügavamat mõistmist. Krati taltsutamine nõuab rohkem kui tehnilist taipu; see nõuab inimlikku tarkust, kultuurilist teadlikkust ja hoolivust. Õpetajad on meie digiajastu väravavalvurid – me ei pea tehnoloogiaga ainult kohanema, vaid saame aktiivselt kujundada, kuidas õpilased seda teadlikult ja targalt kasutavad.

Ardo Reinsalu on ajajuhtimise asjatundja ja AI entusiast.

---

Koolirahva tehisintellekti kasutajate välimääraja

Birgy Lorenz, Kaido Kikkas ja see sunnik tehisintellekt ka!

Kujuta ette, et su kolleeg, kes veel eile otsis Wordis allajoonimisnuppu, loob täna tehisintellekti abil tunni, mille sarnast sa pole varem näinud. Ja sina mõtled, kas sa oled maha jäänud … või hoopis ette jõudnud?

Me elame ajastul, mil TI võib kirjutada essee, tõlkida luuletuse, koostada tunniplaani, hinnata kodutöid … ja panna sind kahtlema, kes siin üldse õpetab. Ühelt poolt imeline abiline. Teisalt aga – mitte kõike selle tehtut ei saa usaldada.

See välimääraja ei ütle, kes on õige, kes vale, aga aitab sul ära tunda TI-ajastu haridustegelasi. Mõtle, kuhu kuulud sina. Või kas sa üldse tahad sinna kuuluda? Võib-olla on su roll küsida kõige olulisem küsimus: „Kas me teame, milleks me tehisintellekti kasutame?“

1. Innovaatiline insener

Tunnused: testib kõiki TI-tööriistu ise, enne kui neist teistele räägib. Juhendab kolleege. Algatab koolis TI-päevi või häkatone.

Kasutus: loob TI abil tunnikavasid, kasutab TI-tööriistu planeerimisel, suhtlemisel ja tagasisideks.

Mõtteviis: „Tehisintellekt on tööriist, mida tuleb tundma õppida ja teadlikult suunata.“

2. Heausklik huviline

Tunnused: kasutab kõike, mida sotsiaalmeedias TI kohta näeb, esitamata liigseid küsimusi. Usaldab TI-d rohkemgi, kui vaja.

Kasutus: laseb TI-l kirjutada kõik enda õppematerjalid ja vastab õpilastele TI abil … vahel ilma igasuguse kontrollita.

Mõtteviis: „TI on uus imeravim! Kõik saab korda!“

3. Ettevaatlik ellujääja

Tunnused: on kuulnud TI-st ja tahaks seda kasutada, aga esialgu veel ei julge. Küsib tihti: „Kas see on ikka turvaline?“

Kasutus: Kasutab aeg-ajalt tekstitöötluseks või ideede genereerimiseks, aga kontrollib kõike põhjalikult.

Mõtteviis: „Pean enne aru saama, kuidas see töötab, ja siis võib-olla …“

4. Vastuvõtlik vaatleja

Tunnused: ise ei kasuta, aga on uudishimulik. Jälgib, mida teised teevad, ja hoiab aruteludel silma peal.

Kasutus: pole veel kasutamiseni jõudnud, aga osaleb TI-teemalistel koolitustel ja kogub infot.

Mõtteviis: „Äkki varsti läheb vaja. Seni vaatan ja õpin teistelt.“

5. Kriitiline kahtleja

Tunnused: tõrjub TI-d kui moeröögatust või ohtu õpetaja rollile. Keskendub riskidele ja probleemidele.

Kasutus: ei kasuta. Võib keelata ka õpilastel seda kasutada.

Mõtteviis: „TI on ohtlik. See ei sobi haridusse. Me kaotasime juba digipöördes inimliku kontakti.“

6. Salajas sahistaja

Tunnused: kasutab TI-d salaja ega räägi sellest kellelegi. Kardab kolleegide või juhtkonna reaktsiooni.

Kasutus: kirjutab tunnikavad või kokkuvõtted TI abil, aga ütleb: „Tegin kõik ise.“

Mõtteviis: „TI aitab, aga sellest ei tohi eriti rääkida …“

7. Targu talitaja

Tunnused: tunneb TI-d päris hästi, loeb teadusartikleid, annab soovitusi, vahel liigagi detailselt.

Kasutus: analüüsib enda tööriistade valikut, testib teadlikult, õpetab teisi.

Mõtteviis: „Tehisintellekti kasutamine hariduses peab põhinema teadusel ja eetikal.“

Tehisintellekt on esmapilgul nagu pehme padi: mugav, soe ja toetav. Ja mida rohkem me sellele toetume, seda vähem paneme tähele, et meie enda mõttelihased jäävad kasutamata.

Hiljutine uuring näitas, et inimesed, kes TI-d sageli kasutavad, muutuvad leebemaks – mitte küll iseloomus, vaid hinnangutes. Nad ei kritiseeri nii palju, ei vaidle vastu, ei märka enam loogikavigu. Sest „TI ütles“. Ja kui TI ütles, siis küllap on kõik okei.

Sama muster kordub õpilaste seas, kes varem pusisid kübervõistlustel keeruliste probleemide kallal. Kui aga lubatakse TI-d kasutada, siis tuleb lahendus kiiresti … aga sageli ka valesti. Ja keegi ei kontrolli, sest tundub, et „see ju üldjoontes töötab“. Vead lipsavad sisse. Vastutus hajub.

Kunagi vanasti pidi ülesande vastus olema õige. Hiljem piisas, kui see kõlas targalt. Kas praeguseks oleme jõudnud küsimuseni „Kas see on piisavalt veenev ka siis, kui see on hallutsinatsioon?“.

Võib-olla peaksime küsima hoopis, mis saab kriitilisest mõtlemisest, kui me kogu mõtlemise ära delegeerime.