26. mail tähistati Tartus haridus- ja teadusministeeriumis 20 aasta möödumist eesti keele arengukava sünnist.

Esimese eesti keele riikliku arenduskava kiitis valitsus heaks 2004. aasta augustis. „Eesti keele arendamise strateegia 2004–2010“ avaldati trükituna ja tõlgiti mitmesse keelde. 

„Arenduskava ei sündinud tühjale kohale: 21. aprillil 1998 oli valitsus heaks kiitnud „Muukeelse elanikkonna keeleõppestrateegia“, meenutas Eesti Keelenõukogu esimene esimees professor Jüri Valge. „See mõjutas keeleolukorda küll oodatust vähem, ent haridusministeeriumis koostatud eelnõus oli oluline kohustus ministeeriumile endale: tuli välja töötada eesti keele arendamise strateegia. See meenutas, et eesti keelt teise keelena tähtsustades oli emakeel varju jäänud.“

Strateegia loomise ülesande sai 2001. aastal loodud Euroopa keelteaasta korraldamise Eesti komitee, mille haridusminister Tõnis Lukas nimetas peagi ümber Eesti Keelenõukoguks (EKN). 

„ÕS-i vajalikkuse üle ei vaieldud, palju vaieldi aga võrukeste rääkimisviisi nimetuse üle. Keel või murre? Päris üksmeelele ei jõutud,“ meenutas Jüri Valge keelestrateegia esimest perioodi. „Muukeelses üldhariduses olid eesti keele oskuse eesmärgid (B2 põhi- ja C1 gümnaasiumilõpetajatel) formuleeritud selliselt, et need võidi strateegia rakendamist hinnates täidetuks lugeda. Tegelikkuses pingutame nendeni jõudmisega nüüdki.“

Valge kahetseb, et ei õnnestunud saavutada strateegia vastuvõtmist Riigikogus seaduse tasandil. Suurde saali eesti keel riiklikult tähtsa küsimusena küll jõudis, aga hiljem ja tänu Krista Arule. 

Tähtis on aga see, et sündis traditsioon koostada keele arengukavu ja seirata nende täitmist. See aitab Valge sõnul teadvustada keeleteemat nii otsustajate kui kogu rahva hulgas.

Professor Birute Klaas-Lang, kes juhtis keelenõukogu aastail 2005–2016 ja on taas selles ametis aastast 2019, andis ülevaate eri perioodide arengukavade väljakutsetest – mägedest ja karidest. „Üks asi on keelestrateegia paberile saada, aga palju olulisemad on arutelud ja keelega seotud teemade viimine poliitikute ja otsustajate ette, mis tekitab ühiskonnas vastukajasid, poolt- ja vastuarvamusi. Viimaks sünnivad kokkulepped, kus kõik peavad mõne sammu tagasi astuma,“ märkis Klaas-Lang.

Ta rõhutas et esimene keelenõukogu järelepärimine vene õppekeelega gümnaasiumi eesti keelele ülemineku kohta oli juba aastal 2005. Esimene keelefoorum toimus 2007. aastal, kui ühiskonnas küttis kirgi Tallinna Ülikooli Katariina kolledž, mis asutati laiendamaks venekeelsete noorte edasiõppimise võimalusi. Keelenõukogu tegi ka sel teemal neli pöördumist.

Samal aastal pani nõukogu ette algatada uue keeleseaduse väljatöötamine, 2010. aastal kiitis valitsus seaduse heaks.

2011. aastal alustati sõlmprobleemide seminaridega, 2012. a algasid seminarid, mis puudutasid üleminekut eestikeelsele õppele.

Kui algul seiras keelenõukogu süstemaatiliselt ka arengukava täitmist, siis aastast 2014 võttis HTM selle ülesande endale. 

Ent eri perioodide arengukavade tegemine pole sugugi ladusalt läinud, on olnud ka segaseid aegu ja erinevaid arusaamu eesmärkidest.

Nii juhtus näiteks aastail 2017–2019, mil haridusministeerium püüdis uut arengukava koostada, kuid keelenõukogu pidas seda väheambitsioonikaks. Klaas-Langi sõnul puudusid läbimurdevaldkonnad järgmiseks kümneks aastaks. Hariduses pidanuks rõhutama eesmärki liikuda ühtse Eesti koolisüsteemi suunas ja lõpetama duaalse haridussüsteemi arendamise, kõrghariduses säilitama eesti keele õppekeelena.

Olukorra päästmiseks tuli mais 2019 kokku kaks eelmist keelenõukogu koosseisu ja arutati keelepoliitika põhialuste dokumenti, mis sai ka uue arengukava aluseks.

„2021. aastal olid Riigikogus tormilised arutelud arengukava ühe lause üle: õppetöö riigi ja KOV-i rahastatavates koolides ja lasteaedades toimub eesti keeles,“ meenutas Klaas-Lang. „Tähtaeg oli kaugel, aga vastasseis tugev. Kuid valitsus kinnitas uue eesti keele arengukava aastaiks 2021–2035, mille eesmärk on tagada eesti keele elujõud ja toimimine igas eluvaldkonnas, igaühele õigus ja võimalus kasutada eesti keelt, säilitada ja tugevdada eesti keele staatust, eestikeelset kultuuri- ja inforuumi ning väärtustada teiste keelte valdamist.“

Birute Klaas-Langi sõnul on keelenõukogu viimaste aastate tulised teemad olnud seotud üldhariduse õppekeele, keeleseaduse muudatuste, ülikoolide keelepoliitika ja eestikeelse intelligentsi järelkasvu ning keelekorraldusega (ÕS). Nüüd on lisandunud tehisaru problemaatika ja küsimused, mis on seotud kooli emakeeleõpetuse sisu ja õppija kodukeele arengu toetamisega eestikeelses üldhariduses.“

Et keelenõukogu üks ülesanne on nõustada valitsust keelepoliitika arendamisel ja elluviimisel, oligi haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika asekantsler Kairi Kaldoja teinud kokkuvõtte viimase viie aasta nõuannetest-soovitustest. Soovitusi on jagatud 18 korral ja 15 ettepanekuga on valitsus ka arvestanud. Mõned näited: eestikeelsele haridusele üleminekul on arvestatud nõukogu seisukohtadega nii protsessi üldise kulgemise kui seadusandluse puhul. Keeleoskusnõudeid on tõstetud vastavalt EKN-i seisukohtadele. Loodud on ka Ida-Viru õpetajate keelelähetused, HTM-i täiendava eesti keele õppe toetus, koostöös Emakeele Seltsiga stipendiumid eesti keele õpetaja erialal õppijaile. EKN-i seisukohtadega on arvestatud ka täiskasvanute keeleõppes. Edendatud on teaduskeelt: kohustuslikud on doktoritööde eestikeelsed kokkuvõtted ja ülikoolide halduslepingutes on nüüd punkt, et ülikool edendab eestikeelset terminivara.

Kairi Kaldoja osutas, et värskes koalitsioonilepingus on eraldi peatükina kirjas keelepoliitika, kus märgitakse, et peetakse oluliseks eesti keele positsiooni tugevdamist avalikus ruumis, täiskasvanute eesti keele õppe võimaluste laiendamist ja kvaliteedi parandamist. Sihiks seatakse, et igal aastal suureneks eesti keele oskajate arv ühiskonnas. Oluline on ka see, et globaalselt kasutusel olevad keelemudelid kasutaksid kvaliteetset eesti keelt ja nende treenimiseks oleks võimalikult palju kvaliteetseid eestikeelseid keeleandmestikke.

Keelepoliitikat käsitletakse veel koalitsioonileppe teisteski peatükkides: jätkub eestikeelsele õppele üleminek põhikoolis ja see laieneb ka kutseõppele. Jätkatakse palgatoetuse eraldamist Ida-Viru koolipidajatele kuni aastani 2030.

Et eestikeelsele õppele ülemineku edukus sõltub ka kvaliteetsest seirest, tehakse lisaks tasemetööde süsteemile koostöös ülikoolidega uuringuid ja töövahendeid ning sekkumismehhanisme.

Lõimitud aine- ja keeleõpe muudetakse õpetajakoolituse kohustuslikuks osaks.

HTM ootab ka edaspidi keelenõukogult ettepanekuid paljudes küsimustes, lausus Kaldoja. Näiteks keeleõppe efektiivsusega seotud küsimused: milline keeleõpe on tulemuslik ja kuidas seda mõõta? Aga ka globaliseerumise ja mitmekeelsusega seotud temaatika: kas saaksime aastate pärast emakeele mõistest üldse loobuda ja mida see kaasa tooks?