Waldorfi kool on andnud ühiskonnale valikuvõimaluse. Eesti Waldorfi koolid on rohkem kui 30 aastaga tõestanud, et selle kooli lõpetanud noored jõuavad elus edasi, nad ei jää hammasrataste vahele, vaid on keskmisest edukamad ja tervema närvisüsteemiga. 

Vaikselt ja omasoodu toimetavad koolid, mille tekkimine kolmekümne aasta eest küttis Eesti ametkondades kirgi. Tõepoolest, õpetused universaalsetest inimarengu seadustest, millele olid oma pedagoogilised süsteemid üles ehitanud Waldorfi koolid, Montessori koolid ning mõnedki veel, tundusid ametliku teaduse palge ees kahtlased. Kuna ametlik süsteem ei sobinud juba ammu kõigile ühtviisi ja lausa traagilisi inimsaatusi tingis, võeti uus suure huviga vastu. 

Esimesed koolid nägid ilmavalgust veel enne Eesti ametlikult iseseisvaks kuulutamist. Nüüd on kunagiste õpilaste eneste lapsed ringiga neis koolides tagasi, lõpetanute käekäik räägib pigem kooli kiituseks. Waldorfi koole on Eestis praeguseks 11 ja lasteaedu 12.

Ammu kitsaks jäänud maja

Sain üllatuskutse Aruküla Waldorfi kooli avatud uste päevadele märtsikuus. Olin koolile tuttav, sealseid tunde tudengitega vaatlemas käinud ning seal uurimistööks materjali kogunud. Ringkäik algas kooli õuel asuvast lasteaiast. Soe rõõmus ja õdus maja oli rahvast tulvil. Eelnevalt oli maja vanemate kätega korda seatud, kaetud laud omatehtud hõrgutistega ja innustati nii vanemaid kui lapsi maalima just Waldorfi koolidele mõeldud värvidega. Lasteaias pidi praegu käima 41 last, suur osa neist jätkab teisel pool õue olevas koolimajas, kunagises Aruküla mõisas.

Koolis toimus laste kontsert. N-ö kuupeod toimuvad seal igal kuul – kõik lapsed pääsevad lavale ja tutvustavad mänguliselt, mis õpitud. Seekord mängiti flööti, tutvustati humoorikalt vanu ameteid, lavastati maailma loomise lugu vana testamendi järgi ning esitati stseene ajaloost räppides. Esinesid kooli (koolis on 80 lapse ringis) mudilaskoor, poistekoor ning lastekoor. Kõnekooris loeti Jessenini luulet ja 8. klassil oli parasjagu käsil etenduse lavastamine, milleks Jaan Krossi „Mardileib“. 

Waldorfi kooli õppekava järgib Steineri pedagoogilisel inimkäsitusel põhinevat lapse arengu kulgu, mille alusel pakutakse õppesisus seda, milleks lapse siseelu on valmis ning avatud. Murdeea künnisel ja murdeeas on selleks avastused, leiutajad, piiride ületamine, kohtumised uute väljakutsetega, iseseisvaks saamine. Negatiivsuse ja eitamise perioodi sobib ka kohtumine negatiivsete arvudega matemaatikas ning võrrandid mitme tundmatuga.

Kõik kokkutulnud said osa matemaatikatunnist, milleks oli korrutustabeli õppimine, aga mitte tuupides, vaid rütmis liikudes ja hüpates. Neis rõõmsates osalushetkedes tundus poliitiliselt ja majanduslikult masendav seis väljaspool selle maja seinu ebatõene, nagu ka juba normaalsuseks saanud usaldamatus ja külmus inimsuhetes. 

Uuesti kohtusime õpetajate ringis lõunalauas, et kõnelda Waldorfi pedagoogika käekäigust Eestis, lastest ja lapsepõlvest, õpetajatest ja lapsevanematest. Teadsin, et alternatiivkoolide õpetajate mõtted ei piirdu sellega, mis toimub kooliseinte vahel, vaid ulatuvad laia maailma.

Õpetajatest olid juturingi tulnud Kerti Pellmas, Maia-Reta Trampärk, Virge Sander, Virge Must, Riina Harma, Marelle Tann, Reet Karula, Katrin Mesilane ja Maret Meigo.

Kuidas Waldorfi pedagoogika käsi Eestis käib?

Harva on kuulda, et kellegi käsi käib hästi. Eesti riik respekteerib alternatiivkoole ega kiusa neid. Aga kui mitmel pool mujal maailmas on lapsest lähtuv pedagoogika jõudnud tavasüsteemi, siis Eestis veel päriselt mitte. Samas on lapsekesksus suurtes riigisüsteemides toonud kaasa omad probleemid, sest üle võeti pigem õpetusviisid, mitte süsteemide sisemist vaimuhoiakut ning filosoofiat. 

Kõigis alternatiivpedagoogilistes süsteemides on oma alusfilosoofia, millest tuletatakse eesmärgid, õpetamise viis ja koolikultuur. See seob toimuva tervikuks ega ole sealjuures survestav. Waldorfi koolide õpetajad ei pea olema antroposoofid ja seda koolilastele ka ei õpetata. Toetutakse praktilisele inimese- ja arenguõpetusele, ning kui see ei toimiks, poleks hiljuti täitunud sada aastat Waldorfkoolide sünnist. Üks parasjagu magistriõppes õppiv õpetaja meenutas, kuidas neile sotsiaalpedagoogika stuudiumis kirjeldati, milline peaks olema hästi toimiv kool. Tema sai siis öelda: „Ma töötan sellises koolis juba 12 aastat.“

Ülikooli õpetajaõppesse on jõudnud mitmed siinsed võtted, nagu rütmistatud õpe, loovtööd, liikumise kaudu arvutama õppimine. Vahe on selles, et Waldorfi kooli õpetajad teavad, mida see lapsele arenguliselt tähendab. Waldorfi pedagoogikat on peetud ka teraapiliseks – siin korvatakse, mis varem võib-olla puudu jäänud, tasandatakse n-ö elamata elu lünki.

Õpetaja kui maailmapildi haldaja

Waldorfi kool pole õpetajale töökoht, vaid eluviis, looming ja kuuluvus. Üksildaste hingede ajastul, kus ka õpetaja seisab üksi enda eest, toimib siin koostöö päriselt. Kooli juhib kolleegium, ehk vastutus jaotub kõigi vahel. Kõik suuremad otsused tehakse kolleegiumis ja nende eest vastutatakse koos. 

Õppekava täitmise kõrval suunab kooli ja õpetaja toimimist inimese areng, mida tajub õpetaja sisesilm. Võime viibida pikemalt mõnes teemas, me vaatame laste pealt, mida nüüd teeme ja kui palju tohib. Lapsi on vähe ning märgatakse iga last, ka seda, mida laps ise ja tema vanem vahest ei teagi. Klass kujuneb õpetaja nägu, lisaks tavapärastele õppekavast tulenevatele oskustele kaldutakse suunas, mida oskab ka õpetaja: mõni klass laulab ja musitseerib, teine joonistab, kolmas näitleb, neljandas toimib kõik väljapeetult ja korralikult.

Klassiõpetaja, kes õpetab oma klassi võimalusel üheksa aastat, saab integreerida kõik teemad loogiliseks seotud tervikuks. Lõimimine toimub eelkõige õpetajas eneses, luuakse terviklik maailmapilt, teema juurde tullakse, kui käes on õige aeg. Õpetaja vabadus pole aga loominguline soolo, iga epohhi lõpul tullakse kolleegiumi ette oma laste vihikutega ja kõneldakse, mis ja kuidas tehtud. Kohtumõistmist ei ole, on eluterve toetav vastastikune peegeldus. 

Kui keegi ei oska ega jaksa, on teised abiks. Nii ei kuulugi tuttavlik „Üks kõigi, kõik ühe eest“ üksnes musketäride aega. Vaid on päriselt tänapäevane muinasjutt.

Ebakindluse ajastu vanemad

Kõik alternatiivkoolid suhtlevad tihedalt vanematega, kel on osalus kooli käekäigus. Õpetajate sõnul on uue aja vanemad teistmoodi. Nad nagu ei jaksa oma lapsega koos olla. Ühiskond nõuab nii palju, et ei naudita enam vanemaks olemist ehk koos lapsega olemist. Vahest on vanema roll praegu ühiskonnas üks raskemaid: tööpinged, edukultus, materiaalsed mured, ajapuudus, väljakutsed ja valikud. 

Lapsi võetakse kui pooltäiskasvanuid, antakse neilegi palju valida, aga see viib lapse segadusse. Varem oli vastastikune usaldus laste osas suurem, nüüd on vanematel ühelt poolt palju rohkem teadmisi, mis teisalt panevad paljudes asjades kahtlema. Järjest enam leviv tarbimismentaliteet „Mina maksan ja saan vastu teenuse“ hakkab vaikselt koolidessegi imbuma. Ei tehta enam ise nii palju kui varasematel aegadel. 

Tehnoloogilise tsivilisatsiooni lapsepõlv

Waldorfi kooli õpetajad on märganud, et kui varem oli lapsepõlv ettevalmistus täiskasvanueluks, siis vahepeal oli lastel õnnelik aeg, lapsepõlv ise loeti väärtuslikuks ja eriliseks perioodiks elus. Nüüd jõuame tagasi sinna, kuis lapsepõlv on ettevalmistus – sisenemiseks tööjõuturule. Siit tuleneb suurenev surve koolilastele – sooritage, saage hakkama, pidage vastu, olge võimalikult vähe laps. „Kui õppisin Tallinna Ülikoolis ja minult küsiti, mis on koolis kõige tähtsam, vastasin, et laps. Öeldi, ei, kool kui institutsioon on kõige tähtsam,“ mainis üks õpetajaist.

Tundlik pedagoogipilk on juba ammu märganud lastes muutusi: lapsed ei oska enam mängida, laste suhe oma kehasse on muutunud. Nad ei oska keksida, hüpata, ühel jalal seista, kükitada, tagurpidi käia, puu otsa ronida – ehk olla loomulikul viisil liikuv laps. Kui nähakse sitikat puulehel, sünnib paanika. 

Laps aga peab oma keha ette valmistama, et olla kord osav ja tugev täiskasvanu. Seda loomulikus liikumises, mitte trennides, mis loomulik spontaanne liikumine ei ole. Kui inimene ei tule toime oma kehaga, siis ei tule ta toime ka vaimuga. Vaba liikumine toidab meeli, mõtlemist, fantaasiat.  

Uus ja oluline valmidus on meediaküpsus. Digivahendid on selle osa. Ent lapse ellu tohivad need tulla alles siis, kui osatakse joosta, hüpata, monteerida, ehitada, kui mitmed inimlikud omadused on välja arenenud. Tehisintellekti ohtudest räägitakse vähe. On juba ilmne, et liigselt ekraanis kinni olnud laps ei suuda teistega suhelda. Ta jääb iseenda sisse lõksu, ei oska rõõmustada ega kurvastada. 

Kui inimene pole harjunud oma mõistust kasutama, ei suuda ta ka muutustega kohaneda. Suhtumine erivajadusse on muutunud. Oleme varem mõistnud seda nii, et kui milleski on vajakajäämised, pean just sellega rohkem tööd tegema. Nüüd aga leiutatakse, kuidas saaksin teatud asju vältida ehk mitte tegelda sellega, mida on vähevõitu. Oleme suurel kiirusel liikumas degenereerumise kursil ja see on märgatav just täiskasvanute maailmas.

Ent on ka positiivseid muutusi. Lapsed on julged, vaidlevad, arutlevad, küsivad. Tänased lapsed näevad läbi, kui täiskasvanu pole siiras, nad näevad, kas sa kannad tõde või oled silmakirjalik. Lastega peab olema aus ja elama omaenese tõe järgi, muidu sa autoriteet ei ole. Klassi minnes saad toetuda sellele, kes oled ise, mitte sellele, mille oled ära õppinud. Kui täiskasvanu püüab saada parimaks versiooniks iseendast, veenab ta sellega ka lapsi.

Millele loota võime? Et leidub asju, mis panevad imestama ja imetlema. Ja et säilib võime nii imestada kui imetleda. Kuni inimeses leidub pühalikkust, austust, tänutunnet, aukartust kogu maailma vastu, on olulisim olemas. Pädevused tulevad sellele lisaks. Neid tundeid saab kasvatada teadlikult.