Praegusel suurte muutuste ajal on üha olulisem mõista keele olemust, keele rolli mõtlemises ja õppimises ning veelgi laiemalt – inimeseks olemises, ütleb Tartu Ülikooli keeleteadlikkuse ja eesti keele õppe professor Ilona Tragel.
7. mail pidas Tartu Ülikooli aulas inauguratsiooniloengu Ilona Tragel, kel täitumas esimene tööaasta maailmaski unikaalse nimega ametikohal – keeleteadlikkuse professorina. Pidulike inauguratsiooniloengute eesmärk on anda uutele professoritele võimalus tutvustada oma eriala, eesmärke ja uurimisteemasid ülikooliperele ja laiemale avalikkusele. Ilona Trageli loeng pealkirjaga „Sinu, minu, meie eesti keel. Kuidas Teda märgata, uurida ja õpetada?“ tõi aulasse palju huvilisi ja ärgitas küsima.
Et Ilona Tragel õpetab lisaks tudengitele ka Vanalinna Hariduskolleegiumis gümnasiste, avaski ta keeleteadlikkust nii ülikooli- kui gümnaasiumiõppe kontekstis.
Mainisite loengus, et olete vististi ainuke keeleteadlikkuse professor maailmas. Millega tegelete?
Keeleteadlikkuse professuuri raames tahaksin asetada keeleteadlikkuse küsimusi laiemale pinnale: see ei ole seotud ainult õpetamise ja õppega, vaid on ühiskondlik küsimus, kui keeleteadlikud me oleme. Õpilased Eesti koolides elavad iga päev mitmekeelses keskkonnas. Selle taustal on teadlikkus mitmekeelsusest ja eri keeltest järjest aktuaalsem. Mitmekesisus on nii meie isiklikus inforuumis ja kodukeskkonnas kui ka ühiskonnas laiemalt – nende eri tasandite ja kokkupuutepunktide kaudu on võimalik keeleteadlikkust tõsta. Keeleteadlikkus on kõik see, mis muudab õpilase – ja meid kõiki – teadlikumaks sellest, mis on keel, mis temaga teha saab, miks valime eri keelevahendid erinevate olukordade jaoks.
Kui ütlen näiteks, et „varsti kuuleme sireene“ (intervjuu ajal katsetati häiresignaale – S. P.), tähendab see, et neid kuulen mina, kuuled sina ja ilmselt ka paljud teised. Aga kui ütlen „varsti kõlavad sireenid“, loon teistsuguse keelevahendi kasutamisega eelmisest erineva suhtlusolukorra: selles pole mind ega sind ühegi keelevahendiga mainitud ehk me ei ole keeleliselt suhtlusolukorda kaasatud. Selliste keelevahendite valikutega tegeleme keelt kasutades kogu aeg. Vahel on need vähem, vahel rohkem teadlikud. Kui õpime nende kohta, siis oskame neid ka teadlikumalt kasutada. Keelenähtuste märkamisest nende mõistmiseni aitab jõuda keeleteadus. Mida keeleteadlikumaks me õpilased koolis õpetame, seda paremini oskavad nad tulevikus ühiskonnas keelevalikutega suhtlusolukordi mõjutada – näiteks kriisisituatsioonides, kus sellised valikud võivad olla elu küsimus.
Keda ülikoolis õpetate?
Õpetan humanitaarvaldkonna esimese aasta üliõpilastele sissejuhatust keeleteadusse. Keeleteadusest õpetan veel ainet „Keel kasutuses“ ja keeleteaduslikku praktikumi. Eesti keele ja kirjanduse õpetajaks õppivatele magistriastme üliõpilastele õpetan tekstiteadlikkust (aine nimi on küll tekstiõpetus) ning gümnaasiumis eesti keele õpetamist.
Sissejuhatuses keeleteadusse on igal aastal üle 200 tudengi, kes kirjutavad eksamitööna oma keeleteadusliku eluloo. Märkavad avaliku ruumi keelekasutust, uurivad oma esimesi sõnu, otsivad oma kooliaegseid tekste, joonistusi, millele nad on midagi kirjutanud juba enne lugema õppimist. Tagasisides ütlevad üliõpilased, et nad ei teadnud, et keeles on nii palju, mida märgata. Ajakirjas Oma Keel oleme avaldanud iga teema kohta artikli, kuidas sarnast ülesannet võiks kasutada gümnaasiumi eesti keele tundides.
Keeleteadusliku praktikumi eesmärk on suunata üliõpilasi märkama midagi, mida keel oma vahenditega korraldab, ja seda keeleteaduslikust perspektiivist tõlgendada. Sel aastal käisime üliõpilastega Tartu Ülikooli kliinikumis silte uurimas. Praegu analüüsime nende siltide põhjal koostatud küsitluse vastuseid. Loodame teada saada, kas lugeja täidab parema meelega käsku, mis on vormis „Siseneda kutsel“ või „Sisenege kutsel“ või hoopis „Sisene kutsel“. Teeme seda uuringut koostöös kliinikumiga.
Õpetajate õpetamisel lähtume samuti aktuaalsetest küsimustest oma erialal. Näiteks on riiklikus õppekavas kirjas, et meil on koolis tekstikeskne keeleõpetus. See idee pole aga praktilises koolielus nii tööle läinud, et õpilasi aitaks. Gümnaasiumi õppekava annab väga palju võimalusi, aga probleemid on mujal. Üks on eesti keele riigieksam, milleks õpilasi treenitakse. Oleme kolm aastat korraldanud suurt riigieksami ettevalmistuskursust ja näinud väga palju õpilasi üle Eesti. Nad on toonud kaasa oma hirmud ja väärarusaamad. Neist lähtuvalt oleme teinud mitu uurimust, et probleemide põhjusi leida.
Teine asi on gümnaasiumi eesti keele kursuste õppevara. Uuringute põhjal on teada, et õpetajad kasutavad gümnaasiumi eesti keele kursustel õpikuid ülivähe. Seepärast algatasimegi eesti keele õppe ja keeleteadlikkuse keskuse juures õppekavast lähtuvate teaduspõhiste eesti keele ülesannete panga koostamise.
Mis teemadel olete teinud teadustööd?
Bakalaureusetööst kuni doktoritööni olen uurinud verbide tähendusi kognitiivse keeleteaduse raamistikus. Ka viimasel ajal olen uurinud verbe – näiteks seda, kas ka abstraktse tähendusega verbidel (nt meeldima, jääma) tajutakse suundi. Alates 2020. aastast koostan koos üliõpilastega avalike siltide andmebaasi ja uurin Eesti keelemaastikke. Olen uurinud eesti keele õpetamist gümnaasiumis ja keeleteaduse õpetamist kõrgkoolis.
Nagu enne ütlesin, on mu päris viimase aja uurimisteemad lähtunud konkreetsest küsimusest: mis on õpilastele raske ja vajab lisaselgitust?
Uurisime gümnaasiumi uurimistööde ja ülikooli kraaditööde koostamise juhendeid. Ligi 80% oli ainult vormistamisele pühendatud. Aga kuidas üldse jõuda selleni, mida vormistada? Otsustasime luua veebikeskkonna, mis (üli)õpilasi uurimistöö kirjutamisprotsessis toetab ja juhendite puudujääke täita aitab.
Lõpetasime hiljuti kolleegidega uuringu, kus vaatlesime 4.–12. klassi eesti keele õpikuid: kuidas neis tekstide liike õpetatakse. Leidsime, et käsitlused on väga erinevad nii õpikuti kui ka ühe õpiku või sarja sees. Tekstide kategoriseerimine on oluline teema, et õppija suudaks ka ise eri liiki tekste luua ja teadlikult neisse sobilikke keelevahendeid valida. Praegu enamik õpikutest eri liiki tekstide tunnuste teadlikku mõtestamist ei toeta.
Riigieksami ettevalmistuskursuse kogemusest lähtudes uurisime 11. ja 12. klassi õpilaste käest, kas peatsed abituriendid ja tulevased vilistlased tahaksid üksteisele riigieksamiks valmistumisel toeks olla. Vastused näitasid, et mõlema grupi seas on huvi teiste kogemusest õppimise ja teineteise aitamise vastu olemas.
Töötate ka koolis. Kuidas õpilastes keeleteadlikkust arendate?
Lasin oma kümnenda klassi õpilastel õppeaasta algul kirjutada, mida nad tahavad ja mida ei taha eesti keele tundides õppida. Mitu õpilast kirjutas, et tahaks saada väikese puhkuse eesti keele reeglite tuupimisest. Kui ma poolaasta lõpus küsisin uuesti tagasisidet, kirjutasid nad, et saidki puhkuse. Reeglid üksi ei aita kindlasti paremat eneseväljendusoskust saavutada.
Reeglid puudutavad kokkuleppeid keeles: koma, kokku-lahku kirjutamine, suur või väike täht jne. Aga mõned uued asjad ei mahu enam vanade kokkulepete sisse. Eesti keele õpetaja ei tohiks nõuda õpilastelt selliste kokkulepete täitmist, mida ta ise (enam) ei tea. Kui õpetaja ise peab kontrollima midagi
ÕS-ist või Sõnaveebist, siis ta võiks mõelda, kas ja miks õpilastel on seda vaja peast teada – mida nad selle teadmisega tulevikus peale hakkavad. Riiklik õppekava ootab väga palju laiemaid oskusi kui mingi üks kokkulepe keeles, mis kipub ajale jalgu jääma.
Meil oli keelemärkamiste projekt, kus õpilased pidid käima märkmike või telefonidega ringi ja märkama keelt – suulist, kirjalikku –, kirjutama üles, tegema pilte. Arutasime, mida ja miks nad tähele panid. Jagasime neid koolilehega ja avaldasime blogis.
Siis uurisid nad oma nimesid. Harjutasime allikate põhjal kirjutamist.
Kirjutamisülesanded ei meeldi õpilastele, kui teema ei kõneta. Teisel perioodil kirjutasime töö vabal teemal. Alustasime ülesande tingimuste kokkupanekust. Üks kriteerium oli, et kirjutis oleks vähemalt tuhat sõna pikk. Siis valisime koos sellele ülesandele pealkirja, selleks sai „Tuhat vaba sõna“. Kui õpilased pärast ülesande valmimist reflekteerisid, selgus, et ise teema valimine oli enamikule uus asi. Tekstide teemad olid kahetaktilistest mootorratastest ilukirjanduslike tekstideni. Sain väga palju huvitavat teada!
Küsisin ka seda, kuidas nad tahavad, millise lugejana ma nende tekste loeks. Mitmes kaaskirjas küsiti, mis mind nende tekstides kõige rohkem huvitas või mida mina sellest teemast arvan. Ma leian, et see ongi eneseväljenduse harjutamise juures kõige olulisem: et oleks, kellele ja miks kirjutada või rääkida teemal, mis sind ennast huvitab, ja seda nii, et eeldad ka lugejalt sisulist huvi, mitte vigade otsimist. Oluline on seegi, et praegused õpilased on ise harjunud oma loodu jagamisega, ja seda saab teha ka koolitöödega – jagamine teeb ülesandest mõtteka suhtlusolukorra. Kõige lihtsam on seda olukorda tekitada kaasõppija tagasisidega.
Kuidas meie õpetajad võiks suve jooksul oma keeleteadlikkust arendada?
Keel on igal pool meie ümber ja meie sees. Keel on näiteks vestlus sõbraga, luuletus lambipostil või festivalikutse meilis. Me teeme igal hetkel keeles valikuid, mis sõltuvad paljudest teguritest. Proovigem valikute tegemise tagamaid märgata! Reklaam külapoes või keelusilt rannas võivad olla huvitav mõttekoht ilukirjanduse lugemisest saadud elamuse kõrval! Ja üks pole ilmtingimata parem või halvem kui teine – eesmärgipäraseks suhtluseks on olulised mõlemad. Kui seda mõistame, olemegi keeleteadlikud. Keeleteadlik saab olla iga õpetaja, keelt märgata on tahte küsimus.
Tutvu:
Akadeemiliste tekstide kirjutamise teavik: https://www.teadustekst.ut.ee/.
Eesti keele riigieksamiks valmistumise materjal (etapiviisilise kirjutamise meetodil): https://www.blog.keel.ut.ee/opetajale-ja-opilasele/eksamiekpert/.
Ilona Tragel kaitses doktoriväitekirja eesti keele tuumverbidest Tartu Ülikoolis 2003. aastal. 2014.–2018. a õpetas ta eesti keelt Pekingi Välisõpingute Ülikoolis. Alates 1. septembrist 2024 on ta Tartu Ülikooli keeleteadlikkuse ja eesti keele õppe professor ning eesti keele õppe ja keeleteadlikkuse keskuse juhataja. Ta on olnud HTM-i õppeprotsesside kirjelduste ekspertkomisjoni liige ja tuleviku õppekava juhtrühma liige.
Samuti töötab ta Vanalinna Hariduskolleegiumis eesti keele õpetajana.
Lisa kommentaar