Korra kuus teeb suvel Lähte Ühisgümnaasiumi direktori ametisse asunud Martin Pent ülevaate oma eelmise kuu tegemistest.
Aeg, mil haridusvaldkonnas pakkus enim kõneainet mõte muuta koolijuhtide ametiaeg tähtajaliseks, tundub nüüdseks ammune minevik. Juhtus see käesoleva õppeaasta algul ja ehkki puudutas otseselt ka kõiki hiljuti ametisse astunud ametikandjaid, nagu näiteks mina, siis vaevalt kollanokad seesuguste küsimustega oma pead vaevasid. Enne kui hakata mõtlema, mis juhtub viie aasta pärast, tuli ametis kuidagi sisse elada.
Kui uskuda sügisel Õpetajate Lehes avaldatud miniuurimust Eesti koolijuhtide tööstaaži kohta ja üldistada seal esitatud andmeid ka lõppevale kooliaastale, siis võiks järeldada, et umbes igas kuuendas Eesti koolis lõpetab oma esimest tööaastat uus direktor. Sellises tempos verevahetus pidavat olema normaalne, aga ometi küsiti Õpetajate Lehe veergudel, kas on ehk terendamas ka koolijuhtide põud.
Neid kordi, mil minult (ja ilmselt ka kõigilt teistelt alustavatelt koolijuhtidelt) on küsitud, kuidas siis meeldib, ei jaksa ma ka parima tahtmise korral kokku lugeda. See arv on olnud suur, ent täpselt võrdne nende kordadega, mil ma vastuse andmisega jänni olen jäänud. Usun, et nagu õpetajaametigi puhul, on ka koolijuhi roll täpselt nii raske ja koormav, kui raskeks see ise endale teha.
Ja samas on üks aastaring üldistamiseks liiga lühike aeg. Esimene õpetaja-aasta on enamikule pedagoogidele kas raske või väga raske, oli ka minul, ja mäletan endalt küsivat, kas saabub ka aeg, mil see töö mulle tõesti meeldima hakkab. Aga kogemuse ja enesekindluse kasvades jõudis see aeg kätte võrdlemisi kiiresti ja miks ei peaks see nii olema ka koolijuhi või mis tahes muu ameti puhul.
On siiski mõned tarkuseterad ja tähelepanekud, mida ka vaid üksainus aastaring on väga mõjusalt õpetanud. Näiteks olen rasvaste tähtedega üles märkinud, et kirjadele tuleb alati vastata kiiremas korras. Alati. Isegi siis, kui ei pruugi ilmneda otsest soovi vastust saada, tasub alati võtta aeg, et kasvõi kinnitada teate kättesaamist. Saatan on peidus detailides ja see on osutunud üheks kõige väärtuslikumaks õppetunniks terve aasta jooksul.
Kirjutan kahe käega alla juba teada-tuntud soovitusele ümbritseda end targemate inimestega, kui sa ise oled. Kui õnn soosib, avastad enda kõrvalt ühtäkki inimesed, kelle tugevused sinu isiklikke puudujääke kompenseerivad ja kes taipavad küsida küsimusi, mille peale ise ei tuleks – see on väga hea olukord, mille keskelt end leida. Olen õppinud, et igat sorti kuulujutud ja keelepeks ringlevad paratamatult ning pole mingit mõtet ega ka vajadust selle vastu võidelda, kui need ei ole just pahatahtlikud või meelega kahjustavad. Oluline on jääda oma arvamusele kindlaks, isegi kui sa ei kohta soovi saada mõistetud.
Rääkides aga koolist üldiselt, valitseb jätkuvalt mingisugune veider patiseis, kust tahetakse end meeleheitlikult välja uuendada, kuid mille kasutegur jääb sügavalt küsitavaks. Ei ole ma veel kohanud õpilasi ega õpetajaid, kes tunnustaksid riiki selle eest, et põhikooli lõpueksamite toimumise aeg varasemaks toodi. Jah, ka mina lugesin, et see pidavat vähendama stressi, ainult et selgusetuks jäi, kelle stressi. Õpilaste ja õpetajate oma igatahes mitte, ka lapsevanematelt polnud seda kuulda.
Alles mõni aeg tagasi avastati, et ainuüksi põhikooli lõpueksamite lävend on koormav, ning lisaks ka käitumishinne, mis, nagu ma aru sain, ei ütle tegelikult mitte midagi mitte kellelegi. Kui avanes võimalus küsida käitumishinde kaotamise ettepaneku filosoofilist tausta, vastati ministeeriumist, et käitumishinne peegeldab ju vaid hetkeolukorda ning lihtsalt sildistab. Seevastu päriselt pidavat käitumist ja hoolsust olema võimalik mudida vaid arenguvestlustel, mida õpetajad tunnivälisest ajast usinasti läbi viivad. Mida see tähendab, et õpilase käitumine on eeskujulik, küsiti. Mida see tähendab, et kellegi hoolsus on rahuldav?
Sellele vastas hiljuti kasvatusteadlane Maie Tuulik oma Õpetajate Lehes ilmunud kirjatükis, aga iseasi, kui paljud said aru või üldse tahtsid aru saada. Uurisin ka ise ministeeriumi esindajalt, et kui käitumishinded edaspidi kinni katta, kuidas aitab see koole siis, kui õpilased haridusasutust vahetavad. Või et kas võiks sama loogikat – et käitumishinne on vaid hetkeolukorra kirjeldus – rakendada ka kõikidele muudele hinnetele? Et kui kellelgi on varasemalt matemaatika viis või ajalugu kolm, siis ei ütle need tühised numbrid mitte midagi selle kohta, kuidas võiks tal nendes õppeainetes edaspidi minna?
Minu meelest oleme sellega jõudnud järjekordse vastuoluni meie pidevalt uuenevas haridussüsteemis. Olukorras, kus me kummardame maani kõikvõimalike andmete ees ning soovime neid ammutada igalt poolt nii palju kui võimalik, otsustame ühtäkki, et hoolsus ja käitumine kui hinnatavad karakteristikud tuleks lihtsalt … ära kaotada. Miks? Sest me ei julge öelda, kui kellegi käitumine on olnud mitterahuldav?
Aga see selleks. Ühe kõige tähelepanuväärsema mõttetera noppisin üles ühelt oma kaasteeliselt, alustavalt koolijuhilt, kes on pikalt töötanud panganduses. Ta oli alati arvanud, et just tema valdkonnas on meeletult paberitööd. Ent see kõik muutus päeval, mil ta asus tööle kooli …
Lisa kommentaar