Kui suve lõpus sai teatavaks, et Koeru Keskkooliga liitub korraga koguni kolm vahetusõpilast, tekitas see kooliperes elevust: millised nad on, kust tulevad ja kuidas nad meie kooliellu sulanduvad?
Eriti eriline oli uudis klassijuhataja Keio Kustavusele, kellele tehti ettepanek võtta kõik kolm õpilast enda klassi. Nii said sakslased Alfred ja Selma ning jaapanlane Keisuke ühe kooli kõige mitmekesisema klassi osaks.
Intervjuus jagab klassijuhataja oma kogemusi ja mõtteid, kuidas vahetusõpilaste saabumine muutis klassi igapäevaelu, õpetas uuel moel õppima ning andis nii noortele kui ka õpetajale endale väärtuslikke õppetunde avatusest, hoolimisest ja koostööst.
Kuidas saite teada, et teie klassi tuleb korraga lausa kolm vahetusõpilast, ja millised olid esimesed mõtted või tunded selle uudise peale?
Suve lõpus oli teada, et sügisel liitub Koeru Keskkooliga kolm vahetusõpilast, kuid nende klassid ei olnud veel paigas. Sisimas lootsin, et vähemalt üks neist satub minu klassi – vaheldus ja värsked mõtted kuluvad ära. Augusti lõpus sain ootamatu kutse direktori kabinetti, kus kohtusid omavahel nii vahetusõpilased, nende vahetuspered kui ka kooli juhtkond. Just seal pandi mulle ette võtta kõik kolm vahetusõpilast enda klassi. Vahetusõpilasteks olid Alfred ja Selma Saksamaalt ning Keisuke Jaapanist.
See oli suur üllatus: nii palju uusi nägusid korraga, aga nõustusin rõõmuga. Nii sai minu klassist kooli suurim – 27 õpilasega. Tuli tellida uued pingid ja toolid, aga elevus, mille noored kaasa tõid, kaalus kõik mured kuhjaga üles.
Kuna meie koolil on vahetusõpilastega väga pikaaegne kogemus, saab häid näiteid tuua just sellest, kuidas huvitegevus lähendab vahetusõpilasi koolikaaslaste ja meie kooli traditsioonidega.
Milliseid ettevalmistusi tegite enne kooliaasta algust, et toetada vahetusõpilaste lõimumist klassi- ja kooliellu?
Pidasime oluliseks, et vahetusõpilased tunneksid end kohe esimestest päevadest oodatuna. Enne kooliaasta algust tutvustasime neile kooli ruume ning andsime ülevaate meie koolikultuurist ja traditsioonidest. See aitas neil esimesest ebakindlusest üle saada.
1. septembril määrasin igale vahetusõpilasele klassist mentori, kelle ülesanne oli olla talle toeks: aidata orienteeruda koolimajas, jagada infot tundide ja õpetajate kohta ning olla lihtsalt olemas kui sõber. Mentori roll on väga oluline, just noorelt noorele jagatud kogemused ja tähelepanelikkus aitavad kõige paremini kohaneda.
Loomulikult lisasin vahetusõpilased ka meie klassi Messengeri gruppi, kus jagan iga päev infot ning kus noored omavahel aktiivselt suhtlevad. See võimaldab neil tunda end osana klassist – olgu edastatavaks infoks siis teave klassiürituste kohta või lihtsalt naljapilt, mis päeva lõpus naeratuse näole toob. Need lihtsad, aga teadlikud sammud aitasid luua pinnase, millelt vahetusõpilased said sulanduda klassiellu.
Milliseid tegevusi või meetodeid olete kasutanud, et vahetusõpilasi klassiga siduda ja nende kuuluvustunnet tugevdada?
Sellel õppeaastal olen panustanud kogemustesse, mis tugevdavad klassi sisekliimat ja aitavad kõigil, sh vahetusõpilastel tunda end osana grupist.
Klassiväline ühistegevus on loonud võimalusi vestelda, nalja visata ja tekitanud ka mälestusi. Näiteks külastasime detsembris Euroopa Elamuskeskust, kus õpilased said ülevaate Euroopa Liidu poliitikast ja otsustusprotsessidest. See aitas noortel, sh vahetusõpilastel, siduda oma kogemusi ühiskonna teemadega laiemalt. VAT Teatris vaatasime lavastust kodust ja koolist – aktuaalsed teemad lõid pinnase hilisemaks aruteluks klassis. Kevadel külastasime Pärnut, kus käisime põgenemistoas ja mängisime bowling’ut.
Õppeaasta lõpus veetsime kaks päeva Otepääl, kus mängisime discolf’i, ujusime Pühajärves, nautisime tünnisauna ja veetsime aega külalistemajas.
Ka koolisisestest üritustest on vahetusõpilased aktiivselt osa võtnud. Nad osalesid Koeru Keskkooli Õhtukoolis, kus toimusid mitmed töötoad ja loomingulised tegevused. Gümnaasiumi jõuluballil mängiti ühismänge ja tantsiti, vahetusõpilased olid kaasatud ja nautisid pidulikku õhkkonda. Omaloominguliste tantsude võistlusel valis klass ise muusika, lõi koreograafia ja esines kogukonnale. See oli tore näide sellest, kuidas loovus ja koostöö lähendavad õpilasi üksteisele.
Abiks on olnud ka nädalat alustavad klassijuhatajatunnid, kus arutame läbi eesootavad sündmused, jagame infot ja vastame küsimustele, vajadusel ka inglise keeles, et vahetusõpilased tunneksid end kaasatuna.
Seesugune ühistegevus on aidanud kujundada usaldusliku ja toetava õhkkonna, kus erinevatest kultuuridest noored tunnevad, et kuuluvad siia – meie klassi ja meie kooli.
Kuidas mõjutas vahetusõpilaste saabumine ülejäänud klassi, kas ja kuidas muutus klassi dünaamika?
Pole just tavaline, et ühte klassi lisandub korraga kolm vahetusõpilast. Alguses tekitas see veidi kohmetust – vahetusõpilased ei osanud eesti keelt ja meie noored polnud harjunud inglise keeles suhtlema. Sellest hoolimata tõrget ei tekkinud, pigem uudishimu ja soov kohaneda.
Ühelt poolt tõi see klassiellu rahvusvahelist meeleolu ja keelepraktikat, inglise keelt kasutati nii tunnis kui ka vahetunnis. Teiselt poolt andis see võimaluse arendada sotsiaalseid oskusi, nagu kannatlikkus, empaatia ja avatus eri kultuuridele.
Minu roll klassijuhatajana oli hoida silma peal, et keegi ei jääks kõrvale. Kuna eestlased kipuvad olema tagasihoidlikud, siis uurisin regulaarselt, kas klassiõpilased suhtlevad vahetusõpilastega, ning julgustasin neid kontakti looma.
Kas olete märganud, et vahetusõpilaste kohalolek on toonud kaasa muutusi õppetöös või õpetamisstiilis?
Jah, kindlasti. Teisel poolaastal käsitlesime geograafias rahvastiku ja majanduse teemasid. Kuna klassis olid esindatud nii Saksamaa kui Jaapan, siis tõin tundidesse näiteid kolme riigi rahvastiku teemadest. See pakkus vahetusõpilastele äratundmisrõõmu ja avardas kohalike noorte teadmisi. Grupitöödes paigutasin vahetusõpilased teadlikult eri gruppidesse, et soodustada suhtlust ja koostööd kohalike õpilastega. See aitas murda keele- ja kultuuribarjääre, sündis palju sisukaid vestlusi.
Milliseid keelelisi või kultuurilisi ülesandeid olete pidanud lahendama ja kuidas olete seda teinud? Mida selline kultuuride põimumine juurde annab?
Suurimad väljakutsed olid seotud keelelise kohanemisega: kuidas anda vajalik info arusaadavalt edasi, koormamata klassi pideva tõlkimisega. Lahendasime selle nii, et info anti edasi paralleelselt eesti ja inglise keeles. Oluline oli tagada, et vahetusõpilased saavad vajalikku tuge ega tunne end üksi.
Kultuurilise poole pealt oli põnev jälgida, kuidas väärtused ja arusaamad erinevad. Kultuuride põimumine rikastab koolielu, muudab selle avatumaks, arendab empaatiat ja valmisolekut kohaneda – oskusi, mida on tulevikus vaja igas valdkonnas.
Rääkige mõnest toredast või üllatavast kogemusest, mida olete koos oma vahetusõpilaste ja klassiga sel aastal kogenud.
Gümnaasiumi jõuluballil ja omaloominguliste tantsude võistlusel tuli ilmsiks, et meie vahetusõpilased armastavad tantsida.
Üllatav ja õpetlik oli teadmine, et Jaapanis ei tähistata koolis jõule ega muid tähtpäevi, rääkimata õpilastele suunatud meelelahutusüritustest. Fookus on ainult õppimisel. See avardas meie õpilaste silmaringi ja pani neid hindama meie koolikultuuri mitmekesisust ja rõõmsameelsust.
Kuidas olete hoidnud sidet vahetusõpilaste peredega – nii Eestis kui ka nende kodumaal?
Suhtlus on toimunud siinsete vahetusperede kaudu, kellega olen olnud kontaktis. Nad andsid tagasisidet ja aitasid märgata, kuidas noortel koolivälisel ajal läheb. Kui tekkis vajadus jagada infot või arutada midagi konkreetset, suhtlesime vahetusperedega nii telefoni kui Messengeri teel, aga ka silmast silma.
Vahetusõpilaste peredega otsest kontakti ei olnud, kuid usun, et nemad said tagasisidet noorte enda ja vahetusõpilasprogramme korraldanud organisatsioonide kaudu.
Mida olete õpetajana sellest kogemusest õppinud? Kas see on kuidagi mõjutanud teie vaadet õpetamisele või noortele?
Esimestel kuudel rääkisin vahetusõpilastega valdavalt inglise keeles, lisades vahel mõne eestikeelse sõna. Järk-järgult läksime üle eesti keelele ning kui tekkis segadus, selgitasin inglise keeles. See kogemus õpetas mulle kannatlikkust ja paindlikkust. Vahel piisab ühest pilgust või žestist, et inimene end mõistetuna tunneks.
Õpetajana sain kinnitust, et ei õpita ainult tunnis, vaid igas vestluses, arusaamatuses, isegi ühiselt nalja visates või tantsides. See kogemus tuletas meelde, kui oluline on inimlik kontakt ja turvaline keskkond. Just seal sünnib julgus õppida ja kohaneda.
Mida soovitate klassijuhatajatele, kelle klassi tuleb tulevikus mõni vahetusõpilane?
Kõige olulisem on mõista, et vahetusõpilane väljub oma mugavustsoonist, ta tuleb võõrasse riiki, keele- ja kultuurikeskkonda ning peab väga kiiresti kohanema. Klassijuhataja roll on olla sild, info edastaja, toetaja, et noor tunneks end uues keskkonnas hästi.
Soovitan kaasata vahetusõpilasi klassi igapäevaellu ja üritustesse juba esimestest päevadest alates. Maapiirkonnas on eriti oluline aidata neil leida tegevust ka koolivälisel ajal: huviringid, üritused, kogukonna ettevõtmised loovad tähendusliku sideme uue keskkonnaga. Ja õpilasi tuleb julgustada suhtlema. Mõni naeratus või ühine ülesanne võib murda jää rohkem kui sada lauset.
Kolm vahetusõpilast
Alfred Heinz Sontag
Alfred on särava mõtlemisega noormees, kes osutus tõeliseks täheks robootikas ja matemaatikas. Ta osales sel aastal World Robot Olympiad’il ja FIRST LEGO League turniiridel tõi ta meeskonnale mitmeid karikaid. Järvamaa matemaatikaolümpiaadil võitis ta esikoha, mille tulemusel pääses vabariiklikule olümpiaadile, kus tuli teiseks. Lisaks osales ta Paide Gümnaasiumis Punktumil ning üle-eestilisel Känguru võistlusel. Juuni alguses kutsuti Alfred rahvusvahelise matemaatikaolümpiaadi (IMO) treeninglaagrisse Otepääle – see on haruldane tunnustus. Olen väga tänulik matemaatikaõpetaja Siret Pärtlile ja robootikaringi juhile Leelo Ambosele, kes oskasid vahetusõpilast suunata. Leelo suunas Alfredi ka Kalevi poistekoori laulma. Lisaks on noormees omandanud Koeru segakoori repertuaari ja jõudnud laulma Tallinna Ülikooli meeskoori. Laulupeole minek on igatahes kindel.
Selma Brachert
Vahetusõpilane Selma liitus sügisel Koeru Keskkooli lastekooriga. Ta ei peljanud eestikeelset kava, vastupidi, võttis selle õppimist kui väljakutset. Koorijuht Liana Kullasepp: „Kui alguses harjutasime eesti-inglise segakeeles, siis üsna pea sai ta eesti keelest juba aru. Tema hääldus oli nii hea, et diktsiooniharjutusi polnudki vaja, mis on keeleõppijate puhul ebatavaline.“
Selma õppis selgeks laste- ja ühendkooride repertuaari (kümme laulu) ning suvisele laulupeole tuleb ka tema pere Saksamaalt. Selma on väga kohusetundlik ja musikaalne noor, kellel on varasem koorilaulukogemus ka kodumaalt.
Keisuke Konishi
Keisuke on pärit Lõuna-Jaapanist. Ta on täpne, viisakas ning tagasihoidlik. Keisuke on uhke, et on jaapanlane, ja talle meeldib jaapani kultuuri tutvustada. Näiteks õpetas ta kunstiajaloo raames õpilastele kalligraafiat.
Keisuke on aktiivne poiss, kes huvitub nii spordist, muusikast kui loodusest. Vabal ajal meeldib talle lugeda mangat ja vaadata animet. Keisuke on sõprade sõnul algatusvõimeline inimene, kes on alati valmis koos teistega midagi ette võtma.
Oma kodumaal tegeles ta akrobaatika ja karatega, milles tal on must vöö. Eestis leidis ta ühise keele klassivendadega korvpalli mängides.
Loe ka
Lisa kommentaar