Sattusin aprillis matemaatika asendusõpetajaks oma tuttavasse kooli, kus öeldi, et neil on tõesti viimane häda käes: lapsepuhkusele mineva õpetaja asendajat ei ole nad leidnud. Jäin seepeale mõtlema, kui hull siis ikkagi Eestis olukord matemaatikaõpetajatega on, et isegi pealinnalähedane hea ühistranspordiühendusega kool ei leia asendusõpetajat töötaja lapsepuhkuse ajaks, mis pole ju mingi äkiline ega ootamatu sündmus. 

Nõustusin võtma 10. ja 11. klassi tunnid, ja kui mu kogemusloo lugejate hulgas on koolielust teadlikke, siis täpsustuseks, et pidin töötama kitsa matemaatika programmi järgi. Professionaalse matemaatiku ja eluaegse õppejõuna (juba enam kui 50 aasta vältel) ei olnud mul raskusi aine sisuga, aga ärge arvake, et ma ei pidanud tundideks ette valmistama. Kaugel sellest, pidin õpikutest lugema neid mu enda väljendi järgi kribu-krabu-jutte ja püüdsin teha vajalikust lühikesi õppevahendeid, mida jagasin õpilastele Stuudiumi Tera materjalidena. Stuudium on netipõhine päevik, kuhu kantakse tunnis tehtu, kodutööd, hinded jms ning mille kaudu toimub ka suhtlus õpilastega, nende vanematega, õpetajatega jne.

Mingi tehnilise ebatäpsuse tõttu saabus mu tööleping pisukese hilinemisega. Esimesel kohtumisel tööandjaga ütlesin, et ma ei tule siia raha pärast, tehke tasuga, nagu on kombeks. Tulen n-ö viimase häda asendusõpetajana, aga ka selle pärast, et olen kunagi lõpetanud teie kooli, mis muidugi minu ajal oli kindlasti midagi muud. Töölepingut lugedes jäin jälle mõttesse, sest mulle teadmiseks saabunud 45-minutilise tunni hinda arvestades on tõesti ime, kuidas mõni kool üldse endale asendusõpetajaid leiab. Rääkisin oma mõttest tuttavatele õpetajatele, kes lõõpimisi teatasid, et mu tunnitasu olevat tavataksist isegi ühe euro võrra suurem.

Õpilaste panus

Olin viimati täiskohaga asendusõpetaja 30 aastat tagasi, aga olen ka hiljem koolis tunde andnud. Mida siis tähendab, et „minu ajal oli kool midagi muud“? Eriti silmatorkavalt on teisiti vähemalt neli asja. 1. Nutitelefonid – õpilased suhtusid enam-vähem mõistvalt, kui palusin panna telefonid kontrolltöö või iseseisva töö ajaks eraldi telefonide lauale, aga kui palusin need lauale panna tavatunni ajaks, olid mõned õpilased silmanähtavalt närvilised. 2. Töö käigus selgus ootamatult, et gümnaasiumis võib tunnist välja minna luba küsimata. Kui küsisin õpilastelt, kus nad siis käivad, siis vastati, et WC-s, arstirohtu võtmas või rõivakapi juures (igal õpilasel on oma kapp). WC kohta ütlesin, et nii võib käia 1. või 2. klassis, aga mitte gümnaasiumis. 3. Kurvastav oli kogeda, et mõned õpilased on ülejäänud klassist eraldunud (või eraldatud), nt üks õpilane selgitas teise kohta, et ta „ei tea temast midagi, me ei suhtle“. 4. N-ö ühe-päeva-puudumised, nt hommikul kl 7 paiku on Stuudiumisse tulnud kiri, et nii- ja niisugused õpilased puuduvad etteteatatult. Kui küsisin kolleegidelt, mis haigused need ühepäevased on, räägiti selle peale „lumehelbekestest“, aga üks psühholoog selgitas, et ongi nii: kui õpilane kurdab midagi, tal on lihtsalt halb tuju või ta pole jõudnud koduseid ülesandeid teha, ütleb ta seda lapsevanemale/hooldajale, ja see annab oma Stuudiumisse kirjutatud teatega n-ö vabandatava tunnist puudumise loa.

Ei ole hea toon arvustada õpilaste vigu, sest õppimine ongi vigaderohke tegevus ja sellest tuleb aru saada. Kuid on halb, kui õpilane ei tahagi tehtud vigadest aru saada, eriti kui ta vastab trotslikult: „Ma ei saa aru. Mida te minust tahate?“ Ütlesin selle peale, et kui te ei saa aru, kuidas valemid töötavad ja mida tähendab valemis see või teine sümbol, siis panen kahtluse alla, kas te hakkate aru saama ka kokaraamatu retseptidest. Selle lõigu lõpetuseks: kuidas on õpilane jõudnud 10. klassi, kui ta kirjutab võrrandi y = (–4/4)x ega taipa ilma kalkulaatorita, et see on y = –x ?

Õpitakse peamiselt hinnetele

Õppeaasta lõpul selgus mulle suure üllatusena üleriigiline reegel, et pärast 20. maid ei tohi enam teha hindelisi töid, eriti ei tohi neid hindeid kanda Stuudiumisse. Põhjendus olevat selline, et õpilastel peab olema võimalus oma nurjunud õpinguid parandada kümne töö(öö?)päeva jooksul. Endise maapoisina mõtlesin, et kümne tööpäevaga kaevaksin ma üsna pika jupi kraavi. Iseenesest on see ju õilis reegel, kui see ei tähendaks sisuliselt koolitöö lõppu. HTM-i ametnikud võivad soovitada sel ajal ainet korrata, õpetada rühmatööd, korraldada õuesõpet või teha teisi lõbusaid asju – peaasi et oleks fun. Soovitaksin HTM-i ametnikel tutvuda koolide tegeliku eluga või tulla vähemalt õpetaja töövarjuks, nagu hiljuti meedias üles kutsuti. Praeguses gümnaasiumis ei panda klassi lõpuhindeid, vaid hinnatakse aineprogrammis nimetatud kursusi, need peavad olema vähemalt hindega kolm. Kahju, et õpitakse peamiselt hinnetele, pole erandlik, kui julgetakse kaubelda ja tingida, et jooksvate hinnete aritmeetiline keskmine (seda arvutab Stuudium) „peaks kolme kätte andma“. Võib-olla on hinnetele õppimine iseloomulik kitsa matemaatika õppijate seas: õpilane võib arutleda umbes nii, et kui olen juba kitsa kava peale sattunud, siis polegi matemaatikat vaja, see aine nagu rohkem vormitäiteks. Teadaolevalt pooldab tehnikaülikool matemaatika ainekava, mis kõikidele ühine, sest just inseneeria on ala, kus läheb matemaatikat vaja.

Kokkuvõttes: olen kulutanud tohutult aega, et vähemalt mõned õpilased saaksid targemaks, aga ma tõesti kardan, et targemaks saanuid oli vähe. Kahtlustan, kas meie kasutegur ületaks aurumasina oma. (Küsisin õpilastelt, kas neil ikka füüsikatunnid toimuvad. Pidid toimuma, eks nad siis uurigu, kui suur on aurumasina kasutegur.) Koolitöö uute kogemuste võrra rikkamana julgen täiendada oma ütlust esinemistel õpetajatele: „Ma oskan nüüd veel paremini teile õiglaselt kaasa tunda ja tulen teiega alati Toompeale.“ Kuid lõppude lõpuks ei olnud ma kordagi olukorras, mida kunagi kirjeldas N Liidus ja idabloki maades hästi tuntud Soome kirjanik Martti Larni (1909–1993), kes ajutise kooliõpetajana olevat Talvesõja kogemusi kasutades püüdnud varjuda õpilaste paberkuulide rahe eest.