Veerandsada aastat tagasi, või varemgi, jõudis Eestisse lausa loodusseaduste vastane „tõde“ – laps on täiskasvanuga võrdne, isiksus. Las ta areneb ja otsustab ise, ärge sekkuge!

Ülipikas evolutsiooniprotsessis on Loodus toonud meid imetajate ja mõtleva inimeseni. Tõsi, ka teistel arenenud imetajatel (loomadel) on uurijad täheldanud üliprimitiivset mõtlemist. Kuid mõisteline (semantiline) mõtlemine keele abil on omane vaid inimesele. Seega ongi lapse vaimses arengus tähtis keeleline areng. 

Tegelikult viib lapse looduspärane astmeline areng samm-sammult deduktiivse (mitmetahulise) mõtlemiseni täiskasvanuna. Kahjuks näeme igapäevaelus üha mõtlemise kängumist – induktiivset (mustvalget) ja/või algoritmilist (teatud skeemide järgi toimuvat) „mõtlemist“, mida võib küll saata ladus ilukõne. 

Juba rohkem kui 25 aastat tagasi jõudis Eestisse lausa loodusseaduste vastane „tõde“ – laps on täiskasvanuga võrdne, lausa isiksus (tegelikult vaid isikupäraga). Las ta areneb ja otsustab ise, ärge sekkuge! Ilus-ilus! Aga see kõik toodi ka kooli ja levis meedia kaudu paljudesse kodudesse. 

Eksameidki ei tohiks olla, hindeid ei peaks panema; laps olgu vaid rõõmus ja õnnelik. Aga lapsele on Loodus kaasa andnud loomadelegi omase jõuökonoomia instinkti: kui midagi saab jätta tegemata, siis nii juhtubki. Sada aastat tagasi prooviti see koolides ära. Nii „kasvatamegi“ mugavaid, laisku ja töövõimetuid rumalaid. 

Mõtlemisvõimelised inimesed ei kuku taevast

Inimese arengut alates sünnist on üsna põhjalikult tundma õpitud. See tee on looduspärane, mida meil pole võimalik omatahtsi muuta, aga mida on vaja tunda. Väga jämedalt võib selle tee jagada kaheks: areng enne ja pärast murdeiga. Juba enne kooli tuleb jõuda keele ja mõistete valdamiseni. Need kujunevad vaid protsesside kaudu – laps peab kuulma emakeelt ja puutuma vahetult (!) kokku oma ümbrusega (loodusest alates). 

Vanemate sõnalised selgitused (laste ööülikoolgi) ja pildid arendavad siis vähe. Hakkab arenema lihtne kujundlik-konkreetne mõtlemine. Murdeeas hakkab kujunema abstraktne mõtlemine, mis toetub varasemale. Kui n-ö vundamenti pole, siis ei tule edasisest arengust midagi välja.

Õpetajatöös tähendab see õpilaste viimist just mõtlemisoperatsioonide kasutamise juurde seoses läbitava teemaga tajujärgsete protsesside ajal. Võrdlemine on õpilastele üks lihtsamaid ja meeldivamaid. Seda võib kasutada ka nooremas astmes, kuid siis konkreetsetes ülesannetes (vanemas astmes abstraktsetes). Võrrelda võib kõike: protsesse, isiksusi, materjale, (ajaloolisi) sündmusi, tehnoloogiaid, isegi keeli jne. Siin on õpetajatöö vastavalt ainele-teemale looming. Samas peab õpilastele olema kättesaadav algmaterjal võrreldavate kohta: õpetaja esitatuna, õpikus või ka mõnes käsiraamatus jne. Kasulik on lasta õpilastel võrdluse tulemused panna kirja, sest seegi sunnib mõtlema ja olema vastustes täpne-konkreetne. 

Võrreldes näiteks ajaloosündmusi aastatel 1939–1940 Eestis ja Soomes, leidsid õpilased (õigesti!), et Soome olukord oli sõjalises mõttes hoopis teistsugune kui Eestil ning Päts koos Laidoneriga võttis toona vastu igati õige otsuse (ideoloogiliselt arvatakse teisiti). 

Mõtlemisoperatsioonid ongi tõelise mõtlemise alus

Analüüs – terviku mõtteline (!) jagamine üksikosadeks – ja süntees kui terviku üksikosadest kokkupanek on suurepärased mõtlemisoperatsioonid eri protsesside (ka tehnoloogiate) abstraktsel mõtestamisel (resp. oma mõtlemise arendamisel). Sama võib väita ka üldistamise ja abstraheerimise kohta – vanemas astmes. Mõtlemisoperatsioonid ongi tõelise mõtlemise alus, mis lähtugu siiski teadusele tuginevatest lähteandmetest ja faktidest, mida õpilane võib ka ise läbi töötada. Pärast järgnegu kas või arutelu. 

Mõtlemisel on oma roll ka mälul. Vastupidi levinud arvamusele pole meie mälu arendatav, ta on individuaalselt sünnipärane. Küll saab iga inimene parandada meeldejätmist ja see on midagi muud. Materjali salvestamiseks õpilaste püsimälus loob õpetaja materjali esitamise käigus nende ajus assotsiatiivseid seosed, mis aitavad omandatavat meelde jätta. Rumalust ja mõtlemisvõimetust näitab aga see, kui inimene hakkab lootma oma elus hoopis tehisarule.