Õppimise mõistmine ja mõtestamine on viimastel kümnenditel oluliselt muutunud. Üha enam rõhutatakse, et õppimine ei toimu mitte teadmiste mehaanilise omandamise kaudu, vaid lapse aktiivse, tähendusliku ja sotsiaalse tegevuse tulemusena. Sellest põhimõttest lähtub ka 1. septembril 2025 jõustuv uus alushariduse õppekava. 

Nüüdisaegne õpikäsitus, mis on Eesti haridusstrateegia järgi hariduskorralduse keskne aluspõhimõte, rõhutab lapse huvi, varasema kogemuse, koostöö, eneseväljenduse ja uuriva tegevuse tähtsust õppimises. Uuenev alushariduse õppekava võtab selle mõtteviisi selgelt omaks ja pakub õpetajale suuna ja võimalused toetada last kui aktiivset õppeprotsessis osalejat, kelle areng põhineb kogemustel ja suhetel ümbritseva keskkonnaga.

Sellega seoses muutub ka õpetaja roll – ta ei ole enam pelgalt tegevuste läbiviija, vaid tähendusliku õppimise keskkonna looja, protsessi suunaja, lapse arengutee kaaslane ning vajaduste märkaja. 

Laps on aktiivne õppe- ja kasvatustegevustes osaleja

Õppekava järgi on õppimise psühholoogiline alus lapse kogemus ja vastastikune toime füüsilise, vaimse ja sotsiaalse keskkonnaga. See tähendab, et õpetaja peab looma olukordi, kus laps saab kogeda, mõtestada ja tähendusi luua. Laps on aktiivne õppe- ja kasvatustegevuses osaleja, kellel on õigus teha valikuid ja mõista oma tegevust. Kuigi koolieelses eas laps ei pruugi veel teadlikult oma õppimist analüüsida, on tal võime reflekteerida oma kogemusi tegevuste, emotsioonide ja lihtsa keele kaudu. Laps ei tee seda üksinda – ta analüüsib oma kogemust õpetaja toel, kes aitab tal tähelepanu suunata, seoseid luua ja kogetut sõnastada. Õpetaja roll on aidata lapsel oma kogemust mõtestada – kuulates, kuuldut sõnastades ning lapse öeldu ja tehtu vahel seoseid luues. Nii kujuneb järk-järgult õppimise tähendus ka lapse enda jaoks. Last kaasatakse tegevuste kavandamisse, võimaldatakse tal valida ning julgustatakse tehtut analüüsima.

Mängu ja loovuse roll arengus ja õppimises

Õppekava seab kesksele kohale mängu, kusjuures mitte ainult mängu kui meelelahutuse, vaid ka kui lapse loomuliku õppimisviisi. Mäng on lapse loomulik viis maailma mõtestada, suhelda ja rakendada õpitut. Klassikalised arenguteooriad (nt Piaget, Võgotski) näevad mängu kui sisemiselt motiveeritud tegevust, mille kaudu laps konstrueerib teadmisi, arendab mõtlemist ja õpib sotsiaalseid oskusi. Neuroteaduslikud uuringud kinnitavad, et mäng aktiveerib aju afektiivseid süsteeme, soodustab õppimisvalmidust ja toetab emotsionaalset arengut. Seetõttu on mäng lapse arengu ja õppimise keskne vahend. Õpetaja ülesanne on luua mänguks toetav keskkond ning jälgida, kuidas mängus avalduvad lapse mõtlemine ja arengupotentsiaal. 

Lapse eneseväljendusoskus on praegu kooskõlastusringil olevas alushariduse õppekavas selgelt esil. Laps väljendab ennast keele, liikumise, kunstitegevuste ja mängu kaudu. Õpetaja ülesanne on neid väljendusviise mitte juhtida, vaid avardada ja toetada. Loovus avaldub kõige paremini keskkonnas, kus lapsel on turvaline ja kus tal on loovuseks vajalikud tingimused. Meeldivas keskkonnas on lapsel võimalik valida, katsetada ja viia oma ideid ellu ilma täiskasvanu hinnangu või tulemuse ootuseta. Sellises õpikeskkonnas väärtustatakse protsessi ennast – katsetamist, mõtlemise ja ideede arenemist, mitte ainult lõpptulemust. Keskkond peab pakkuma mitmekesist materjali ja piisavalt aega, et lapsel oleks ruumi oma mõtete arendamiseks ja loovaks eneseväljenduseks. Õpetaja loob selle keskkonna teadlikult, olles valmis lapse huve ja vajadusi toetama. Pedagoogiline dokumenteerimine kui professionaalse õpetaja töövahend on uuenevas õppekavas esmakordselt selgelt esil. See aitab õpetajal jäädvustada lapse mõtlemise arengut, väljendusi ja seoseid, võimaldades õppimist tähenduslikult mõtestada ja kavandada.

Digioskused ja kaasava hariduse rakendamine 

Digioskusi käsitletakse uuenevas õppekavas tunnetus- ja õpioskuste osana ning seostatakse lapse igapäevase loova ja uuriva tegevusega. Õppekava näeb ette, et laps saab digivahenditega kogemusi, mis toetavad tema mõtlemist, väljendusoskust ja tehnoloogia mõtestatud kasutust. Oluline on arusaam, et digivahend on tööriist uurimiseks, loomiseks ja suhtlemiseks. Seetõttu on digioskused lõimitud eri valdkondadesse ja igapäevastesse olukordadesse, valmistades last ette vastutustundlikuks ja tähenduslikuks osalemiseks hilisemas koolielus. Samas ei ole digioskus pelgalt digivahendite kasutamine, vaid hõlmab endas ka digiturvalisust, millega laps tutvub juba lasteaias, et ta oskaks nutimaailmas teadlikult ja targalt tegutseda.

Uuenev õppekava toob esile kaasava hariduse rakendamise põhimõtted, lähtudes lapse arengust ja individuaalsetest vajadustest. Kaovad sobitus- ja tasandusrühma nimetused. Kui laps vajab ajutist lisatuge, rakendab õpetaja ja vajadusel tugispetsialist üldtuge. Tõhustatud tuge rakendatakse Rajaleidja või meditsiinilise otsuse puhul. Kui lapsel on pikaajalisemad või spetsiifilised arenguraskused, tuleb rakendada erituge. Süsteem läheb sarnasemaks kooli omaga, sest lapsed on kaasatud tavarühma. Mõlemal juhul on keskne õpetaja roll – tema märkab, loob kontakti pere ja tugispetsialistiga, osaleb individuaalse plaani koostamisel ning kohandab keskkonda ja tegevusi. Haridusseadustiku kohaselt ei pea õpetaja tegutsema üksi, kuid tema algatus on määrav. Rõhk on siinkohal varajasel märkamisel ja tähelepanekute kirjapanemisel.

Õpetajal on pedagoogiline vastutus 

Sarnaselt praegu kehtiva õppekavaga ei määra ka uuenev õppekava rangelt õpetamismeetodeid, vaid pakub paindlikku pedagoogilist raamistikku, mis väärtustab õpetaja autonoomiat ja professionaalset otsustusõigust. Õpetaja saab kujundada õppimisprotsessi lapse arenguvajadustest, huvidest ja kontekstist lähtudes, kasutades sealjuures oma kogemusi ning pedagoogilist kaalutlusoskust. Õpetaja kannab pedagoogilist vastutust ning saab suunata ja jagada ülesandeid abiõpetajale, kes on alushariduse seaduse kohaselt pädev õpetajat abistama. Õpetaja abisid ja assistente nimetatakse uuest alushariduse seadusest tulenevalt abiõpetajateks. Õpetaja on rühma juht, kelle ülesanne on teha tulemuslikku koostööd, juhendada kolleege ning planeerida ja korraldada õppe- ja kasvatustegevust.

Õpetaja igapäevatöö ei piirdu pedagoogiliste tegevuste läbiviimisega. Ta kavandab õppimist, jälgib ja dokumenteerib, loob keskkonda, suhtleb perega, osaleb meeskonnatöös, märkab riske ja võimalusi, kohandab, analüüsib, toetab, loob usaldust ja tähendust. Samuti on tema ülesanne kujundada sotsiaalseid oskusi toetav õhkkond, mis arendab lapse eneseväljendus- ja koostööoskust. Õppimine ei toimu vaid individuaalselt – suhtlemise ja ühisloomelise tegevuse kaudu arenevad lapse sotsiaalne pädevus, enesekohasus ja kuuluvustunne. Õppekava ei nõua vähem, vaid rohkem – mitte kvantitatiivselt, vaid kvaliteedis ja professionaalses tundlikkuses. Õpetaja ettekavandamine jääb, kuid on üldisem ja tugineb eesmärkidele. Sellest lähtuvalt tekib ka küsimus, kui palju õigustavad end lapsest lähtuva õpikäsituse puhul pikalt ette planeeritud tegevused nädala- ja kuuplaanides? Tuleviku õpetaja leiab parimad viisid, kuidas lapsed eeldatavate arengueesmärkideni jõuaksid, arvestades iga õppija individuaalset õpiteed. Õpetaja on spetsialist, kes teab, mis tema rühmas kõige paremini toimib, arvestades oma rühma lapsi, laste vajadusi, huve ja ümbritsevat keskkonda.

Lasteaia õppekava sünnib koostöös

Uuenev riiklik õppekava loob üldised suunad, kuid iga koolieelse lasteasutuse enda õppekava on see, mis viib ellu kohalikud väärtused ja kogukonna eripärad. Lasteaia õppekava peab lähtuma riiklikest eesmärkidest ja olema kujundatud meeskonnana, kuhu on kaasatud õpetajad, personal, juhtkond, tugispetsialistid ja miks mitte ka lapsed. Koosloome võimaldab tuua arendusprotsessi eri kogemusi ja vaatenurki, mis aitab kujundada sisuliselt tähenduslikku ja sihtrühmale arusaadavat õppekava. Kui õpetaja neid ei mõista ega rakenda, ei oma ka kõige paremad teoreetilised eesmärgid väärtust. Ühiselt loodud õppekava loob omanikutunde, et see, mida iga päev ellu rakendatakse, on ka ise kujundatud. Just seeläbi sünnib tähenduslik ja tõhus hariduspraktika, mis on kooskõlas ka Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021-2035 pikaajalise sihiga kujundada lapsest lähtuv, paindlik ja ennastjuhtiv haridusprotsess.

Millist õpetajat vajab uuenev õppekava?

Õpetajat, kes oskab kuulata last, suunata protsessi, mõtestada oma valikuid ja teha koostööd. 

Õpetajat, kes ei karda paindlikkust, vaid toetub sellele kui professionaalsele tugevusele ning on loov ja innovaatiline.

Õpetajat, kes väärtustab lapse ideid ja näeb õppimist kui võimalust tegutseda koosloomena. 

Õpetajat, kes on kaaslane lapsele ja tema perele, kellega koos õpitakse ja arenetakse.

Õpetajat, kes juhib, juhendab ning on meeskonnatöö eestvedaja.

Õpetajat, kes oskab märgata lapse ja ka enese huve ja vajadusi.

Õpetaja, kes kuulab last, suunab protsessi, teeb koostööd, on paindlik, professionaalne, loov ja innovaatiline, ei ole ideaal, vaid tegelikkus. Ta märkab, kuidas iga laps vajab eri moel tuge, et kasvada usaldavaks ja enesekindlaks õppijaks. Laps ootab õpetajalt eelkõige head omavahelist suhet, turvalisust ja võimalust tegutseda – katsetada, küsida, luua ja ka eksida. Õpetaja loob selle ruumi, peegeldab lapse kogemust ja aitab mõtestada toimunut. Nii sünnib õppimine, mis ei ole ainult teadmine, vaid ka arusaamine ja eneseusaldus. Laps ei vaja täiuslikku õpetajat, vaid inimest, kes on tema kõrval vajalikul hetkel ning valmis toetama tema rütmis kasvamist. Uus alushariduse riiklik õppekava annab õpetajale võimaluse – ning õiguse – oma rolli tähendusrikkalt ja loovalt teostada. Teisisõnu, olla suurte tähtedega ÕPETAJA, lapse eeskuju ja kaaslane õppimise teekonnal.