• Piibel hakkas levima talutaredes 18. sajandi algul. Sealt sai alguse ka meie lugemisoskus. 
• Oleme osa olulisest kultuurist välistanud oma elus ja ka hariduses.
• Kas rahvas lõpeb raamatuta? Vähene piiblitundmine võib kultuurikihi õhukeseks ja arusaamise kasinaks jätta.
• Piiblikultuuri tundmine peab olema koolihariduse oluline osa. Algame taas!

Eesti raamatu aasta 2025 kannab motot „Rahvas algab raamatust“ (Hando Runnel). Aga mis raamatust? Kas sellest: „kui Arno isaga koolimajja jõudis ja tunnid olid juba alanud …“ või hoopis sellest, millest Arno isa ise ja tema esiisad lugema õppisid, nii kirjatarkust kui elu põhitõdesid ammutasid?

Siin tuleb appi Runneli luuletuse eelnev rida „kiri algab kirikust …“ ja alles seejärel: „rahvas raamatust“. Väärtused ei sünni tühjale kohale. 

Heili Meibaum (H. M.): Kui levinud oli piibel meie esivanemate laual ja kuidas see meie rahvast ja kultuuri mõjutanud on?

Eesti Piibliseltsi peasekretär, ajaloolane Jaan Bärenson (J. B.): Vastne testament jõudis meie esivanemate lugemislauale alles aastal 1686. ja kogu piibel 1739. aastal. 

Aga enne talutarre minekut võiksime ajaloos palju kaugemale tagasi mõelda. Meie esivanemad tutvusid piiblisõnumi ja kristlusega juba vähemalt 12.–13. sajandil. Nad puutusid sellega kokku oma reisidel ja sõjakäikudel Skandinaaviasse. Ristisõdade alguseks olid nii mõnedki kohalikud juba ristitud. See tähendab, et nad olid tutvunud kristluse põhitõdedega.

Möödunud aastal tähistati 500 aasta möödumist esimesest meieni säilinud eestikeelsest meieisapalve tekstist. Tänavu möödub ka 490 aastat esimesest osaliselt säilinud Wanradti ja Koelli katekismusest, mis anti välja 1535.

Piibel kui kristlust kandev sõnum on aastasadu olnud eesti keele, kultuuri, rahva ja riigi kujundajaks. Esimesi vaimulike tekstide tõlkeid võis leiduda juba 13. sajandi alguses. Võib arvata, et kõige olulisemad liturgilised tekstid – meieisapalve, usutunnistus, maarjapalve jne – on olnud kasutusel Marjamaal vähemalt kaheksa sajandit. Vanimad tänini säilinud eestikeelsed tekstid on Kullamaa vakuraamatust aastatest 1524–1532 pärinevad „Meie Isa palve“, „Maarja palve“ ja „Usutunnistus“ – tekstid, mis on kirja pandud Kullamaa katoliku preestri Johann Lelowi ja tema ametijärglase poolt vakuraamatu tühjadele lehekülgedele.

Teateid eesti keelt sisaldavast trükiväljaandest on aastast 1525. Siis trükiti Wittenbergis esimene eestikeelset teksti sisaldav raamat, milleks võis olla Martin Lutheri missa tõlge. Lübecki raad arestis 7. novembril 1525 ühe vaadi luterlike raamatutega, mis otsustati hävitada. Tegemist oli teiste hulgas liivi, läti ja eesti rahvakeelsete missaraamatutega (ld missis in vulgari liuonico, lettico ac estonico).

1535. a ilmunud esimese eestikeelse katekismuse koostasid Simon Wanradt ja Johann Koell Tallinnas. Lõuna-Eesti vanimad piiblitekstid on 1583. aastast Tartus jesuiitide kolleegiumis tegutsenud J. A. Völckeri tõlgitud.

Piibel hakkas levima talutaredes tänu vennastekoguduse tekkimisele 18. sajandi esimesel kolmandikul. Sealt sai alguse ka meie lugemisoskus. Esimene eestikeelne piibel ilmus 6015 eksemplaris. See trükis ei olnud ainult saksa vaimulike jaoks. Vennastekogudused olid tol ajal piibli levitajad. Sealt sai alguse 19. sajandil meie rahvuslik liikumine, sest paljud rahvusliku ärkamise tegelased olid pärit vennastekoguduse aktiivsete liikmete perekondadest.

Piiblite trükkimine ja levitamine sai uue hoo siis, kui 1813. aastal asutati piibliseltsid Tallinnas ja Tartus.

H. M.: Üsna aukartust äratav on lehitseda mõnda vana väärikat koltunud lehtedega ja kaunis köites suurt piiblit. Mäletan lapsepõlvest, kui tore oli pusida vanaaegse gooti kirja kallal ja kuidas mind paelus sellega kaasnev arhailine kõnepruuk. Põhiliselt lugesin muidugi moodsas kirjapildis uuemat tõlget. Aga olgu raamat ise vana või uus, sisu oli ikka sama. 

Teadsin, et koolis on teistsugune mõttelaad ja piiblit välditakse, kardetakse mainidagi. Rõõmustan, et mind kodus piiblit lugema ärgitati. Nüüd, aastakümneid hiljem, olen selle üle veel mitmekordselt õnnelik. Piiblist pärit teadmiste ja tunnetuse pagasit on võimatu üle hinnata. Sellele tugevale alusele saab julgelt toetuda. Seda on teinud paljud põlvkonnad läbi sajandite.

Siit on pärit meie kirjakeele, kultuuri alused, ja veel enam – inimeseks olemise eetika ja moraali kandetalad, elu väärtuse ja pühaduse tajumine. 

Kui hästi me neid juuri tunneme? Aina enam torkab silma vähene lugemus, teadlikkus. Vahel jääb mulje, et isegi kooliõpetajad pole piibliga lähemalt tutvunud, rääkimata selle põhjalikust tundmisest.

Samas on meie vanasõnad, ärkamisaegsete autorite teosed, vaimulikud rahvalaulud täis pühakirja väljendeid. Kas oleme suutelised neid sügavuti mõistma? Vähene piiblitundmine võib kultuurikihi õhukeseks ja arusaamise kasinaks jätta. Laiema silmaringiga haritlased kasutavad tihtipeale oma sõnavõttudes küll piiblist pärit mahlakaid kõnekujundeid, aga silmatorkavalt sageli ei teata enam, kust need tulnud on või millist tähendust täpsemalt kannavad. Nii juhtub vahel ka üsna kummalisi avalikke äpardusi. Tundub, et oleme ise end pimedusega löönud.

J. B.: Eestlased on kuulunud juba kaheksa sajandit Euroopa kristlikku kultuuriruumi. Nõukogude aja ateistlik propaganda suutis luua põlvkonna, kes ei tea sellest kultuurist midagi ja arvab, et seda ei ole üldse vaja. Räägiti mustade kaantega raamatust, mida loevad musta riietatud mammid pimedas kirikus. See on ateistliku propaganda musternäide. Suhtumine, et ei pea teadma, vaid häbimärgistama. 

Selle poliitika osa oli piibli keelatuks kuulutamine. Nõukogude ajal ilmus okupeeritud Eestis alles 1989. aastal Toomas Pauli tõlkes uus testament. Seda võimaldas samal aastal tähistatud esimese eestikeelse piibli ilmumise 250 aasta juubel. Meie üritusele andis võimaluse aasta varem tähistatud Venemaa ristiusustamise tuhande aasta juubel. Kogu Nõukogude aja oli võimalik saada piiblit ainult salakaubana piiri tagant.

H. M.: Praegu on piibel vabalt saadaval pea kõigis raamatupoodides ja samuti netiavarustes. Kas oskame seda hinnata ja kasutada või on moodne inimene tirinud kaasa Nõukogude pärandi ja arvab, et tal pole piibliga midagi pistmist?

J. B.: Eesti rahvas loeb piiblit päris usinasti. Nii netipiibel kui piibliäpid (piibel.net, kalender.net) on väga populaarsed. Piibel on püsinud Eestis ikka esimese mõnekümne menuraamatu hulgas.

H. M.: Ja muidugi on piibli väljendid juurdunud meie keelekasutuses. Astutakse läbi paradiisist (olgu vaiba-, tervise- vms), kohatakse ligimest, mõni asi on pinnuks silmas, kuskil visatakse pärleid sigade ette, kellelgi on viinamarjad hapud, mõni muretseb küljeluu iseärasuste ja mõni igapäevase leiva pärast ja mõni teab koguni, et inimene ei ela üksnes leivast. Leidub neidki, kes oma talendid hooletusse on jätnud, pesevad käed kõigest puhtaks või ei tea üldse midagi. Vahel püütakse süsteemset teadmatust moodsate viigilehtedega varjata. Kui see toimub hariduses ja soovitused noori piiblilugude alal harida jäävad hüüdjaks hääleks kõrbes, tuleb paraku tõdeda, et maa soolaks olemisest on asi kaugel.

Raamatuaastal oleks ehk paslik piibel läbi lugeda. Nii õpetajatel kui õpilastel. Exupéry (Antoine Marie Roger de Saint-Exupéry – prantsuse kirjanik, muuhulgas muinasjutu „Väike prints“ autor – toim.) arvates ei ole sünnis rääkida, kui ei ole inimestele piiblit pakkuda (sõjakirjad sõbrale). Paraku joostakse nimetatud sündsuse standardi lati alt pidevalt läbi. Olgu raadios, lavalaudadel või haridusasutustes. Elu lõpueksami eel võime päris mannetusse olukorda sattuda. 

H. M.: Kuigi Maarjamaa näikse uhkustavat oma ateismiga, siis kas julgeme küsida kuhu see meid viinud on? Miks kristlust kardetakse? 

J. B.: Olukorda võiks kirjeldada selliselt, et oleme osa olulisest kultuurist – piiblikultuurist – välistanud oma elus ja ka hariduses. Seetõttu ei peeta seda oluliseks. Ei osata näha euroopaliku kultuuri ja kristluse seoseid. Piibli tõlkimisega rahvuskeeltesse reformatsiooniajastu mõjul oleme saanud haritud, lugeda oskavaks rahvaks. Emakeelne pühakiri lõi eeldused väärtushoiakute levikuks ning piiblilugude teemad muutusid osaks meie kultuurist: kirjandusest, muusikast, kunstist.

H. M.: Jah, väärtustel on juured. Mida külvad, seda lõikad – on piibellik baasprintsiip, millest püütakse pidevalt mööda hiilida, aga see kehtib siiski. Tarbides vaimutoidu asemel kirevas pakendis rämpstooteid, turnides karjääriredelitel ent unustades elu pühaduse ja igavese väärtuse, triivime kompassita ulgumerel. Heites üle parda truuduse ja aususe, ülejäänud kümnest käsust rääkimata, ei lase kurvad tagajärjed end kaua oodata. Eluga edasiminekust loodetud õnne asemel vaatavad vastu pettumused, lagunenud suhted, aina pikemad psühhiaatrite järjekorrad ja epideemiline depressioon. Lisades mõtteanumaisse vett, kuid vältides soola, on tulemuseks mage lurr, mis läheb lõpuks roiskuma.

H. M.: Kas rahvas lõpeb raamatuta? Mis meist saab?

J. B.: Raamatuaastal on oluline osata hinnata oma juuri. Hinnata pärandit, mida meie esivanemad on meile pärandanud. Ja mitte ainult hinnata, vaid ka enda jaoks mõtestada, mida see minu jaoks tähendab. Kuidas mina täna muutunud maailmas kannan neid väärtusi? Eriti praegu, kui väga sageli arvatakse, et minevikust õppida ei ole enam oluline. Moodsas pluralistlikus ühiskonnas on oluline koht ka piiblikultuurist tulenevatel väärtustel ja põhimõtetel. Piiblikultuur on osa meie kultuurist.

H. M.: Esmalt on vaja seda taas tundma õppida. Mu süda, ärka üles …

Piiblikultuuri tundmine peab olema oluline koolihariduse osa. Lugegem piiblit! Algame taas!