Koolist väljalangus on üks olulisemaid põhjusi, miks noorest saab NEET-noor. Uuringu „Mis mõjutab noorte NEET-staatusesse langemist?“ järgi oli Eestis 2021. aastal 15–18-aastasi noori, kes ei õpi ega tööta, 2102. Vanusegrupis 16–29 on selliseid noori aga koguni ligi 14 000.

Sellesse gruppi sattumise peamised põhjused ongi toimetulematus õppimisega ja koolist väljalangus, vaimse tervise probleemid, vähene eesti keele oskus, traumakogemus, noorelt emaks saamine, asendushooldusel viibimine jne. 

Pärnu linna noortegarantii tugisüsteemi projektijuht Kristi Kivisaar räägib, et alates 2023. aastast liitusid kõik Eesti 79 omavalitsust noortegarantii tugisüsteemiga. 73 omavalitsuses on ametis ka noorte heaolu spetsialistid, kes nende haavatavate noortega töötavad. Noore jaoks on teenus vabatahtlik. 

Spetsialist püüab noorega usaldusliku kontakti luua ning juhul, kui see on saavutatud, teda toetada. Noore jaoks on sageli esmakordne kogemus, et teda päriselt kuulatakse ja tuntakse huvi, kuidas tal läheb. Tihti on tegu noortega, keda pole märgatud või kelle peal on kõiki võimalusi proovitud – ollakse n-ö viimane õlekõrs. Raske on kontakti saada nende noortega, kellel on vaimse tervise probleemid ning kes on kaua õppetööst või elust kõrvale jäänud. 

Kristi Kivisaare sõnul on NEET-noored juhtumikorraldajatele öelnud, et nad ei tunne end väärtuslikuna ja neil puudub eduelamuse kogemus. Kuna nad on saanud elus palju halba tagasisidet, ei usalda nad spetsialiste. Neil on kadunud usk täiskasvanutesse. Tihti ei ole seesugustel noortel toetavat peret ning puudub ka see üks inimene elus, keda usaldada ja kellele toetuda. Kusjuures NEET-nooreks võib saada iga noor. 

„Kui perekond ei oska ega suuda last toetada, peavad teised täiskasvanud rohkem koostööd tegema. Igaüks, kes noorega kokku puutub, loob muutuse tema elus. On see muutus hea või halb, seda laps ise valida ei saa, küll aga saame meie,“ tõdeb Kristi Kivisaar.

Mais avati Pärnus Perepesa, mis on kogukondlik ennetus- ja peretöökeskus, kus toetatakse laste ja perede heaolu süsteemse ning järjepideva ennetustegevuse ning vanematele oskuste ja teadmiste andmise kaudu. Perepesa keskmes on pered alates lapseootusest kuni lapse kooliminekueani. 

Kristi Kivisaare sõnul on kool sageli ainus koht, kus nõrgast perest õpilane saab end turvaliselt tunda ning kus teda tunnustatakse ja märgatakse. Taani haridusteadlane Gro Emmertsen Lund on rõhutanud, et koolikeskkonna mõju mängib lapse kujunemisel tihti olulisemat rolli kui kodu. 

Õpetaja tunnustav ja toetav sõna ning austav ja hooliv suhtlus jätab iga lapse südamesse jälje ja õpetab väärtusi, mida laps ei pruugi olla mujal kogenud. Samamoodi saab toeks olla treener ja huviringi juhendaja, raamatukoguhoidja, noorsootöötaja – muu keskkond, kus laps liigub, kui ta kooli enam ei lähe. 

1. septembrist hakkab kehtima õppimiskohustus 18. eluaastani, mis toob noortega tegelejaile ülesandeid juurde.

Kristi Kivisaar tõdeb, et NEET-riskis noortel on tulevikus keeruline, sest nende edasiõppimise valikud on piiratud. „Pärnu linnas on meil väga hea koostöö kutsehariduskeskuse ja täiskasvanute gümnaasiumiga, kes raskustes noori väga toetavad ja neile sobivaid võimalusi leiavad. Nad teevad palju rohkem, kui kirjade järgi peaks. Samas on koolidega koos arutades leitud, et enesejuhtimis- ja õpioskused peaks noor omandama juba põhikoolis, et edaspidi paremini toime tulla. Kuigi koolides napib ressurssi, võiks õpetada noortele rohkem elulisi oskusi ning näidata, millised on noore enda tugevused väljakutsete lahendamiseks.“

Noortegarantii tugisüsteem toetab ka noortega tegelevaid spetsialiste, olles lahenduste leidmisel väärtuslik võrgustiku liige. 

Hiljuti kutsus Kristi Kivisaar ühise laua ümber noortegarantii tugisüsteemi, haridusosakonna ja õppenõustamiskeskuse esindajad, et arutada, millised võimalused on õpilastel, kes sel kevadel põhikooli ei lõpeta, ning missugused variandid on neid toetada.   

„Ühtlasi soovime saada selgust, kuidas me saame üksteist töös noortega toetada,“ selgitab ta. „Kui igaüks tegutseb omaette, me kaugele ei jõua, peame tegema koostööd. Kindlasti ei saa panna vastutust ühele valdkonnale, vaid noorte toetamine nõuab kõigi ühist jõupingutust. Kuna ühiskond muutub pidevalt, näitavadki need noored meile, et haridussüsteem ei toimi enam moel nagu on aastasadu toiminud. Muutused ei leiaks aset, kui probleeme poleks. Noored toovad välja ühiskonna kitsaskohad ja meie kohus täiskasvanuna on neile lahendusi otsida.“