Riigikogu kultuurikomisjoni kolm opositsioonisaadikut leiavad, et koalitsioonileppe hariduse peatükk on sõnades ambitsioonikas, kuid tegelikkuses ei paku lahendusi hariduse kõige põletavamatele probleemidele. Tõnis Lukase (Isamaa) hinnangul on dokument killustunud ja puudub terviklik visioon, samas kui Vadim Belobrovtsev (Keskerakond) kritiseerib konkreetsete lahenduste puudumist õpetajate nappuse ja tugispetsialistide kriisi osas. Madis Kallase (Sotsiaaldemokraadid) sõnul on regionaalne mõõde leppest välja jäetud, mistõttu jäävad väikekoolide tulevik ja hariduslik võrdsus tähelepanuta. EKRE esindaja Riigikogu kultuurikomisjonis jättis oma kommentaari andmata. Koalitsioonileppe teksti saab lugeda vabariigi valitsuse kodulehelt.

Leppes on palju üksikuid kilde, kuid pole tervikutaju 

Tõnis Lukas, Riigikogu kultuurikomisjoni aseesimees, Isamaa

Koalitsioonileppe põhipaatos on Eestis maailma parima hariduse võimaldamine. Näitab justkui ambitsioonikust, aga võib jääda sisult sama tühjaks kui kunagine Reformierakonna loosung Euroopa viie rikkama riigi hulka jõudmisest – eesmärk on üllas, aga selle seadjale mingeid kohustusi ega vastutust ei pane. 

Pikas dokumendis on hulk vajalikke tegevusi, aga ka palju mittemidagiütlevust. Nii juhtub alati, kui dokumendi pikkus on eesmärk iseeneses. On justkui uusi algatusi, nagu plaan teha koostöös koolijuhtide ja õpetajatega põhjalik õpetajate ja koolijuhtide koormuse, tööülesannete ja administratiivsete kohustuste revisjon. Mu meelest on selle revisjoniga eri vormides tegeletud aastaid ja andmeid on palju. Sellega uuele ringile minna on lihtsalt ajaraisk ja näitab, et olukorrale vastavate otsuste langetamiseks on puudu kas rahast või tahtmisest. Näiteks lubadus jällegi algatada laste- ja noorteharta koostamine, et jõuda ühiskondliku kokkuleppeni noorte heaolu ja autonoomia küsimustes. Mida annab see sellist, mida me oma väikeses riigis praegu juba ei tea või milles poleks kunagi kokku leppinud? 

Õpetajate palgatõusu uues leppes sisuliselt enam ei lubata, mis tähendab, et see ei ole ka koalitsiooni prioriteet. Sellisel juhul süveneb õpetajate pettumus ja ameti populaarsus noorte hulgas võib jällegi hakata vähenema ning kvalifikatsioonita õpetajate osakaal veelgi suurenema. Siis ei aita ka lubadus karjäärimudelit rakendada, sest see toob vähese palgatõusu ainult väiksemale osale õpetajatest ja kogu õpetajaskonda ei rahulda. 

Valitsus on otsustanud osa gümnaasiume kinni panna, milleks taotletakse gümnaasiumi õppetaseme koondamist riigi vastutusalasse. Seda ei saa teha omavalitsustega läbi rääkimata ja ka tulubaasi ümber jaotamata. Viia jällegi põhikooliga seotud kulud, peale õpetajate palkade, täiel määral omavalitsuste kanda võib tunduda suure süsteemi muudatusena, kuid selle peamine mõju on, et niigi oma koolivõrguga hädas olevad kaugemad vallad satuvad veelgi suuremasse kitsikusse. 

Kiiduväärselt jätkatakse täielikult eestikeelsele õppele üleminekut lasteaedades ja koolides ning laiendatakse seda tegevuskava järgi ka erakoolidele. Ometi jääb küsimus, miks on osa üleminekuks mõeldud rahast seni kasutamata, kui pole piisavalt üleminekuks vajalikke metoodilisi materjale lasteaedadele ja 4.–5. klassidele ning ka erineva keeleoskusega õpilastele eraldi klasside või õpperühmade tegemiseks, mis on oluline eesti kodukeelega lastele eestikeelse koolikeskkonna loomiseks enamalt jaolt mitte-eestikeelsetes piirkondades. 

Lõpetuseks – leppes on palju üksikuid kilde, kuid tervikutaju pole seal piisavalt näha. 

Koalitsioonileping ei lahenda ühtegi olulist probleemi 

Vadim Belobrovtsev, Riigikogu kultuurikomisjoni liige, Keskerakond

Kuigi peatükk „Haridus ja teadus“ laiub Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioonileppes peaaegu kaheksal leheküljel, ei lahenda see siiski haridusvaldkonna olulisemaid ning aktuaalsemaid probleeme. Loetelu banaalsetest fraasidest, nagu „Meie ühine eesmärk on kasvatada ühiskonnas nutikust ja konkurentsivõimet, et Eesti rahvas püsiks ja ühine jõukus kasvaks“ või „Eesti majandus, avalik sektor ning kultuuri ja teaduse areng vajavad üha kvaliteetsemat haridust ja üha suuremat hulka kõrgema haridustasemega inimesi“, kõlab umbes nagu „Haridus on hea ning hea haridus on veel parem“. Milleks selline klišeede kogum, jääb arusaamatuks.

Eesti haridussüsteemi peamine probleem on täna õpetajate defitsiit ja järelkasvu puudumine, eriti kui räägime kvalifitseeritud spetsialistidest. Üleminek eestikeelsele õppele on seda olukorda veelgi teravdanud. Kahjuks ei anna koalitsioonileping vastust küsimusele, kuidas seda probleemi lahendada või vähemalt selle süvenemist pidurdada. 

Või võtame tugispetsialistid – neid on katastroofiliselt vähe nii lasteaedades kui koolides, olgu siis eesti- või venekeelseid. Koalitsioonilepingus on selle teema kohta vaid üks punkt: „Tugispetsialistide vajaduse leevendamiseks alustame läbirääkimisi kutse andjatega tugispetsialistide kvalifikatsiooninõuete täpsustamiseks. Laiendame haridussüsteemi tugispetsialistide profiili ja koostame kaasava hariduse teenuse põhimõtted“. Kas saite aru, kuidas siis valitsus kavatseb tugispetsialistide suure puuduse probleemi lahendada? Mina kahjuks ei saanud.

Õpetajate palgad – ikka ja jälle üritab valitsus HTM-i näol palga alammäära tõstmise asemel pakkuda diferentseerimiskomponendi suurendamist (2028 24%-ni). Ning lause „Õpetajate palgakasv lepitakse kokku eelarveläbirääkimistel“ optimismi väga ei sisenda – nagu näitas ka haridusministri ja õpetajate esindajate värske kohtumine.

Koolivõrgu korraldus vajab valitsuse arvates „pikaajalist vaadet, kus on analüüsitud ja ühiskonnas kokku lepitud koolivõrgu korralduse põhimõtted“. Lubatakse koostada koolivõrgu arendamise pikaajaline tegevuskava 2025–2035. Ehk päristegude asemel järjekordne tegevuskava.

Olulised probleemid, mis on seotud eestikeelsele õppele üleminekuga – süvenev õpetajate puudus, sobivate õpimaterjalide ja metoodikate puudumine, neljandates klassides ülemineku sisuline läbikukkumine, mis jätkub veel mitme õppeaasta jooksul – ei leia koalitsioonilepingus samuti mingit lahendust.

Regionaalses vaates on koalitsioonileping kurb lugemine

Madis Kallas, Riigikogu kultuurikomisjoni liige, Sotsiaaldemokraatlik erakond

Koalitsioonilepingu hariduse osa on lootustandev, see lubab välja lugeda kõike, millesse tahta uskuda. Määravaks saavad järgneva poolaasta tegevused ja otsused. 

Hariduse tõstmine kõrgele kohale peale julgeolekuteemasid näitab loodetavasti valdkonna olulisust ning sinna suunatava energia hulka tulevikus. Koostajatel on usku maailma parimasse haridusse – ka see näitab ambitsioonikust. Rõhutatud on vajadust tagada iga inimese jaoks eneseteostuse võimalused ja ka soovi kasvatada ühist jõukust. Mina oleksin lisanud siia kõik selle, mida on vaja teha haridusliku ebavõrdsuse leviku takistamiseks, et laste edasijõudmist ei mõjutaks nende perekondlik taust ega see, kus kandis nad elavad.

Üheselt on kirja pandud, et õpetaja vastutus, töökoormus ja tulemuse ootus ei ole praegu tasakaalus tema palgaga. Ühe lahendusena soovitakse suurendada haridustoetuses õpetajate palgafondi osa, võimaldades koolipidajatel kujundada õpetajaid motiveeriv palgamudel ja ühtlasi suurendada diferentseerimiskomponenti.

Regionaalses vaates on koalitsioonileping kurb lugemine – kordagi ei ole mainitud meie koolivõrgu regionaalse mõõtme olulisust. Asja ei paranda isegi see, et jätkatakse 6- klassiliste kodulähedaste algkoolide toetusmeetmega. Paljudes piirkondades vajavad täiendavat tuge ka 4- ja 9- klassilised väikesed, aga elujõulised maakoolid. Kahjuks ei loo juba täna tehtavad sammud gümnaasiumite, kutsekoolide ja ülikoolide suunal ilusat pilti.

Plaan on seadustada, et alushariduse ja põhihariduse andmise eest vastutavad omavalitsused ja põhikoolijärgse hariduse andmise eest vastutab riik. Ideeliselt on suund õige, aga kogemus ütleb, et kõik, mis läheb omavalistuste vastutusalast välja, läheb sealt peagi laiemalt välja.

Kõhedust tekitab ka kavatsus teha kõrghariduse rahastusmudeli revisjon ja viia sinna vastavalt kokkuleppele sisse muudatused. Jääb arusaamatuks, kellega see kokkulepe siis tehakse. Koalitsioonileping peab iseenesest oluliseks, et esimene eestikeelne kõrgharidus on ilma õppemaksuta. Kas see tähendab, et õppemaksu ei ole, aga administreerimistasu on? On selgusetu, mida siis üliõpilased lisaks igapäevastele elamiskuludele veel tasuma peaksid.