Koolide kvaliteet ei ole seotud mitte eksamitulemustega, vaid sellega, kuidas seal õppija arengut toetatakse. Et oma kooli kvaliteeti hinnata, tuleb esmalt luua kooli minapilt ja seejärel seda välishindajate looduga võrrelda. Aluseks tuleb võtta Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri loodud kvaliteedikriteeriumid. Kuigi praegu neid alles katsetatakse, on tegevuse eesmärk luua raamistik, millest kõik koolid oma tegevuskava koostades lähtuda saavad.
Kvaliteedihindamise mudelit ja kvaliteedikriteeriume hakati katsetama 2024. aasta veebruaris. Esimeste katsetajate hulka kuulusid Pärnu Ühisgümnaasium, Paikuse Kool, Pärnu Raeküla Kool, Pärnu Kuninga Tänava Põhikool ja Türi Ühisgümnaasium. Et koguni neli neist asuvad Pärnu maakonnas, võib jätta eksliku mulje, kuna koolide valimisel lähtuti muuhulgas sellest, et need asuksid eri regioonides. Kokku osaleb katseprojektis 35 kooli ja nende kõikide asukohti võrreldes ongi pilt märksa kirjum. Oluline oli valida ka võimalikult erinevad koolid, kuna tahetakse saada aimu, kuidas ja mil määral oleks otstarbekas Eestis tervikuna see süsteem kasutusele võtta. „Tahame luua kvaliteedihindamise raamistiku, mis muuhulgas võiks olla väga hea juhtimisinstrument ka koolipidaja jaoks. Praegu on see kõik vabatahtlik ja juba on järjekord ukse taga,“ räägib Eesti Hariduse Kvaliteediagentuuri ehk HAKA juhataja Heli Mattisen.
Töövõit
Katses osalevate koolide leidmisega seega probleeme ei olnud, kuigi alguses seda kardeti. „Protsess ei ole koolide jaoks lihtne ja me natuke pelgasime, et kui esimesed koolid on selle läbinud, räägivad nad teistele, kui ajamahukas ja eneseületust nõudev see on,“ meenutab Mattisen.
Türi Ühisgümnaasiumi õppejuht Katrin Puusepp räägib, et kui alguses ei leitud põhjust, miks katses mitte osaleda, selgus kiiresti, et sellega kaasneb palju tööd, ja kuigi nad läbisid koolituse, oli just lähteülesannetest keeruline aru saada. „Tagantjärele mõeldes tuleb tõdeda, et pisaraid sai omajagu valatud. Kuna me olime esimeses katsegrupis, ei teadnud ka HAKA päris täpselt, mida me tegema hakkame. Kohati pusisime pimeduses,“ tõdeb ta. Lisaks valmistasid probleeme tähtajad, mis ei olnud paika pandud lähtuvalt kooliaastast, vaid HAKA inimestest. „Sellest saadi aga kiiresti aru ja nüüd on see viga ilmselt parandatud. See kõik ongi katsetamise võlu ja valu.“
Pärnu Ühisgümnaasiumi õppe- ja arendusjuht Kriste Talving räägib, et püssi põõsasse viskamise mõtet küll ei tekkinud, kuid kerge ka ei olnud. Mõlema kooli esindajad rõhutavad aga, et esimesi tulemusi nähes sai kohe selgeks, kui olulise ja väärtusliku asjaga tegu on. „Kui aruanne meieni jõudis, tundsin, et iga kool võiks ja peaks selle protsessi läbima. Sealt saadu on nii suure väärtusega, et pisaratest, valust ja vaevast sai midagi, mis täitis mind rõõmuga,“ ütleb Puusepp. „Täna ma ütlen, et iga lisaliigutus ja energiapiisk, mis selle peale kulus, oli ettevõtmist väärt,“ nõustub Talving.
Kvaliteedikriteeriumid
Mattiseni sõnul on lihtne rääkida hariduse ja koolide kvaliteedist, täpsustamata, mida selle all mõeldakse. Kogu protsessi üks alguspunkte oligi kokku leppida, mis on see kvaliteet, mida kõikidelt Eesti üldhariduskoolidelt oodatakse. Selleks püüti sõnastada kõige olulisemad õppimise, õpetamise ja koolikultuuriga seotud aspektid, mis peaksid koolis tagatud olema. „Kriteeriumid, mille alusel õppeasutust kvaliteedihindamisel hinnatakse, saidki alguse nendest,“ selgitab Mattisen. Kui poolteist aastat tagasi alustati seitsme kriteeriumiga, siis praeguseks on neid alles kuus. „Kui need olid kokku lepitud, hakkasid koolid juba ise vaatama, millistele neist nad vastavad ja kuidas nemad oma õppijate arengut toetavad,“ lisab ta.
Pärast enese süvaanalüüsi annavad koolidele tagasiside ka välised eksperdid, kuna teatavasti ei anna minapilt kunagi lõpuni adekvaatset infot. „Hommikuti peegli ees võib meile kõigile kehva tujuga tunduda, et sealt vaatab vastu mingi koletis, parema meeleolu korral on peegelpilt hoopis kenam. Samamoodi ei pruugi kõige tõesem olla välisekspertide hinnang – nad ei saa päris kõigega kursis olla,“ arutleb Mattisen. Ta lisab, et kõige adekvaatsem pilt tekib siis, kui need kaks hinnangut kokku panna. Seejuures kuuluvad väliste ekspertide hulka hariduse valdkonna praktikud, kõrgkoolide õppejõud ja koolipidajate esindajad.
Talving toob välja, et nende kooli puhul sise- ja välisvaatluse tulemused klappisid. Eneseanalüüsi saaks tema sõnul lugeda läbikukkunuks, kui välisvaatlusest kooruks välja midagi sellist, mille peale pole koolis ise mõeldudki. „Nii meeletus koguses intervjuusid ja vestlusi ei ole me varem läbi viinud. Saime eri osapooltelt väga olulist tagasisidet, mis kinnitas meile, et oleme liikunud väga õiges suunas. Ühel organisatsioonil ongi aeg-ajalt seda teadmist vaja. Kõik see andis sellele, mida me juba teadsime, justkui ühe vaatenurga juurde,“ arutleb Talving. Ka Puusepp jäi väga rahule, et välisvaatlus rõhutas neidki aspekte, mis koolis juba hästi olid, kuna see pool jääb taoliste protsesside puhul pahatihti tagaplaanile. „Koostasimegi kaks tegevuskava, millest esimene keskendus arendusele ja teine tugevuste hoidmisele. Need kavad tulid peaaegu ühe ja sama mahuga,“ ütleb Puusepp. Lisaks ei hakatud välisvaatluse tulemusena kedagi ritta panema või võrdlema, vaid märgati ja soovitati.
Teaduspõhine alus
Et pingutus ka vilja kannaks, järgneb kõigele eelnevale ümarlaud, kuhu kaasatakse ka koolipidaja. Mattiseni sõnul tagab see, et kool ei jää protsessis üksi. Kaasatud on pidaja, kellest sõltub päris palju see, millise kvaliteediga haridust tema regioonis pakutakse. „Ideaalis annab kõik see koolile väga hea sisendi oma arengukava väljatöötamiseks või täiendamiseks ja see võiks saada kooli vereringe loomulikuks osaks,“ ütleb ta.
Nii Puusepp kui Talving leiavad, et kõige suuremat väärtust omavad just kogutud andmed. Seda põhjusel, et nüüd on neil olemas teaduspõhine alus koolipidajalt oma eesmärkide saavutamiseks toetust paluda. Enam ei ole nende soovide puhul tegemist lihtsalt koolijuhi uitmõtetega, vaid need on andmetega põhjendatud. „Minul on väga hea minna nüüd eelarve läbirääkimistele, kuna saan konkreetsed kitsaskohad välja tuua. Selleks on mul nüüd väga tugevad alusdokumendid, mille loomisel ka koolipidaja juures oli,“ räägib Puusepp. See on tema sõnul ka üks peamistest põhjustest, miks asi raskustest hoolimata vaeva väärt oli. „Protsessi tulemus ei jää riiulisse seisma, vaid seda saab reaalselt kasutada,“ lisab ta.
Talvingu hinnangul peakski kool ja koolipidaja ühist asja ajama ja sellel, et koolipidaja teab nüüd päriselt, mida, kuidas ja miks kool teeb, on tohutu väärtus. „Kuna oleme nüüd ühes inforuumis, on meil omavahel palju lihtsam suhelda. Koolipidaja teab meie tugevusi ja sai kinnituse, et toetab õigeid asju. Sellest võidavad kõik,“ on ta rahul.
Kooli kvaliteet ei sõltu eksamitulemustest
Oluline on mõista, et kõnealuse kvaliteedihindamise fookuses ei ole riigieksamite ja tasemeeksamite tulemused, vaid iga õppija terviklik areng. Mattisen rõhutab, et hea ja mittehea kooli mõisted tuleks selles kontekstis üldse päevakorrast maha võtta. Seda ka põhjusel, et koolid on väga erinevas arengufaasis: mõni on äsja avatud, mõni kolmest koolist kokku pandud, üks valib endale õppijaid ja teine võtab vastu ainult erivajadustega õpilasi. „Meie palume koolidel eelkõige vaadata ikkagi seda, kus nad praegu nende kvaliteedikriteeriumide kontekstis asetsevad. Kui üks kriteeriumidest on, et õppimise ja õpetamise protsessis arvestatakse iga õppija eripära ning toetatakse tema terviklikku arengut, siis primaarne ongi see, mitte eksamitulemused,“ selgitab Mattisen. Küsimus ongi selles, kas iga õppija arengut toetatakse ja mida kool selle jaoks teeb. Kui kogu protsess on kvalitatiivne, pole hea või halva kooli tunnusmärke sellest mõtet otsima hakata. „Meie hindamise tulemused võivad olla väga sarnased nendes koolides, kus riigieksamitulemused on väga kõrged, ja nendes, kus need on madalad,“ tõmbab ta teemale joone alla.
Kui viis mainitud kooli on esmased tegevused juba lõpetanud, siis suurema osa katsetamisel osalevate koolide jaoks protsess alles käib. See ongi nii mõeldud, kuna annab HAKA-le võimaluse tekitada üksteiselt õppimise olukorra ja vastavalt ühtede koolide kogemustele ka korrektiive teha. Koolid, kes on kvaliteedihindamise läbinud, tagasiside saanud ja arengukava loonud, saavad kõike seda ka teistele tutvustada. „Koole, kus kõik on ideaalne – ei nemad ise ega väliskomisjon tuvastanud ühtegi kitsaskohta –, ei ole olemas. Vastasel juhul oleksime seadnud ebaadekvaatsed kvaliteedikriteeriumid,“ ütleb Mattisen. Lõpetuseks möönabki ta, et kvaliteedi edendamine on lõputu protsess ja pärast mingi taseme saavutamist tekib alati soov sealt edasi minna. „See ei tohiks olla midagi, millele pööratakse tähelepanu iga viie aasta tagant, vaid midagi, mida arvestatakse iga tegevuse või otsuse juures. Seejuures peaks nende kriteeriumide täitmine kajastuma ka koolipidajate eelarves,“ lõpetab Mattisen.
Lisa kommentaar