Johannes Aaviku sünniaastapäevale pühendatud esseekonkursile laekunud töödes räägiti nii haridusest kui keele tulevikust ja sõna jõust.

Keeleteadlase ja -uuendaja Johannes Aaviku 145. sünniaastapäeva puhul korraldas Johannes ja Joosep Aaviku majamuuseum esseekonkursi, kuhu oodati keeleuuendajast inspireeritud mõtteid, algatusi, tulevikuvisioone ja utoopiaid. Inimesi kutsuti üles arutlema selle üle, milline on või võiks olla eesti keel 200, 100 või 50 aasta pärast. Milliseid reforme vajavad kool ja ülikool? Milline oleks see aeg ning milline oleks see Eesti, kuhu mis tahes eas Johannes Aavikud tunneksid end kuuluvana? Kuidas ja millal Eesti selliseks saaks? Mida sina igatsed, mis su kaasaeglasille utoopiline tundub? Osaleda võisid kõik.  

Nüüdseks on žürii oma kokkuvõtted teinud ja parimad esseed välja selgitanud. Esile tõsteti kaks tööd: Mari Lepiku „Aga hr Aavik“ ja Teele Ranna „Mineviku kajad tuleviku valguses“. Võitjate looming ja taust on väga erinevad: Teele Rand on Läänemaa Ühisgümnaasiumi 10. klassi õpilane, Mari Lepik aga sõrulaste pärimuskultuuri edendaja.

Mari Lepiku sõnamänguline essee lõi žürii liikme ja Läänemaa Ühisgümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja Monika Undo sõnul isiomast utoopiat: „Lepiku meisterlik sõna ja kujundite valdamine tõi välja meie keele rikkuse, näiteks „sajuse ilmaga on liigestes selgelt tunda, kuis toimuvad nihked kaduviku suunas me rahva mõtteilma sügavaimates kihtides, kus varjul me omakultuur, tüvitekstid, identiteet, põlisoskused, emakeel“.

Omaenese utoopia

„Essee kirjutamisel ei lähtunud ma Aaviku mõtetest ega uurinud ta loomingut ega sõnu, et neid oskuslikult tarvitada,“ ütles Mari Lepik. „Otsustasin, et kui osalen, siis tekstiga, mida mulle meeldib kirjutada.“ Sellisega, „mis kannab minu mõtteid, minu sõnu ja stiili, kulgemist ja sisu. Loobusin lausete loomisel ning toimetamisel muretsemast keerukustesse kinnijäävate lugejate pärast ning pöördusin otse härra Aaviku poole. Keeleladusale, kultuuriteadlikule, taiplikule lugejale suunatud tekst sai kihiline, tihe, korduvat lugemist ootav. Pisut toores, paari puuduva koma ja peotäie salakavalate trükivigadega, mis enne avaldamist kindlasti ka korrigeeritud saavad.“

Mari Lepik ütles, et tema jaoks oli essee kirjutamisel suurim avastus taipamine, et tekste ei pea alati lihtsa lugeja jaoks „mahedaks püreeks pudistama“ – mõnikord ootab ka keerukat lugu hulk huvilisi lugejaid.

„Mind köitis mõte dialoogist unistaja-utopist Aavikuga,“ märkis Mari Lepik. „Soovisin sõnastada minu jaoks ajuti nii teravalt esile tõusva vastuolu unistuste ning reaalsuse vahel. Vaadata peale meie haridusmaailmale läbi oma isikliku lukuaugu. Haarasin võimalusest kirjeldada ilukirjanduslikult ning tavatekstidele omaste piirideta meie tänast ilma minu silmade läbi ning pakkuda välja omaenese utoopia.“ 

Aaviku juurde jõudis ta soome kirjaniku Mika Waltari kaudu: „Varateismelisena hädaldasin ühel reedeõhtul, kuidas kodus on kõik raamatud korduvalt läbi loetud ja mind ootab nädalavahetusel kindel igavussurm. Isa haaras riiulist esimesena kätte juhtunud võimalikult paksu raamatu, helesiniste kaantega Mika Waltari „Sinuhe“ ja ütles, et lugegu ma siis seda. Lugesin aplalt iga lauset ja sõna, nautides silpide kooskõla, lehekülgedel kulgevat häälikujada ja -hõngu. Raamatu keel jättis minusse kustumatu elamuse, lugu ise jäi täiesti teisejärguliseks. Alles aastaid hiljem märkasin vaadata, kes raamatu tõlkinud oli. Siis mõistsin, miks mulle, murdelise emakeelega sõrulasele, selle Aaviku tõlgitud raamatu keel nii kordumatult soe ja ladus tundus. Laused tundusid niivõrd pehmed ja kodused oma kergelt saaremaapärase sõnavara ja kulgemisega.“

Emakeeleõpetaja suur roll

Teele Rand viis lugeja Aaviku kingades ajarännakutele. Ta puudutas oma essees y ja ü küsimust ning udeles, kumb on peale jäänud saja aasta pärast. Lisaks käsitles autor globaliseerumise mõju eesti keelele. Ranna esseest jäi kõlama lootus, et „meie rahvas hakkab oma kultuuri aina rohkem austama, sest massikultuur tõstab püünele just eripärase ja haruldase, mida eesti keel saja aasta pärast kindlasti on“.

„Kirjutasin oma essees tuleviku eesti keelest, arutledes nii isiklike mõtete kui ka Aaviku ideede üle,“ rääkis Teele Rand, kellele on Aaviku nimi tuttav juba ammusest ajast. Ent alles siis, kui ta hakkas esseed kirjutama, avanes talle uks Aaviku mõttemaailma. „Alles siis sain põhjalikumalt teada tema ideedest ja elust, mis osutusid veelgi huvitavamaks, kui ma iialgi arvata oleksin osanud,“ nendib gümnasist. „Idee konkursil osaleda tuli mulle pähe väga ootamatult – nägin kord oma emakeeleklassi seinal plakatit sellest konkursist ja tundsin kohe soovi osaleda. Esseede kirjutamine on mulle alati olnud südamelähedane ning ma lihtsalt pakatan ideedest.“

Teele Rand ütles, et esseed kirjutades hakkas ta esialgu tegelema artiklitega ning avastas nii mõnegi huvitava Aaviku sõna: „Minu lemmikuteks osutusid „silpat“ ja „rupik“. Sain ka rohkelt teadmisi tema teostest, millest enim huvi pakub mulle „Ideepe“.“

Läänemaa Ühisgümnaasiumi õpilane ei oskagi öelda, kust täpselt tema huvi keeleteemade ja Aaviku vastu alguse saanud on. Ta tunnistab, et lugemine ja kirjutamine on talle alati meeldinud: „Need on olnud loomulik osa minu elust. Aga huvi keeleteemade ja Aaviku vastu on tekkinud ja kasvanud tasapisi. Minu huvi kasvamises mängib suurt rolli ka minu praegune emakeeleõpetaja Tiina Brock. Tema kirg ja entusiasm on muutnud keeleõppe minu jaoks ääretult põnevaks, äratades minus tõelise armastuse oma emakeele vastu.“

Poleks klasse, poleks hindeid, oleks hoopis …

Korraldajad tõstavad esile teisigi esseede autoreid. Näiteks Asko Uri arutles oma töös hariduse omandamise teekonna üle. Uri ütleb, et kooliharidus kõnetab teda sügavalt, kuna ta on kolme lapse isa ja töötab koolitajana. Haridus on keskne teema ka tema magistriõpingutes Tartu Ülikooli haridusinnovatsiooni erialal. 

„Kuigi Johannes Aavikut tuntakse eeskätt kui radikaalset keelemeest, siis mind kõnetavad eeskätt tema mõtted hariduse arengu eestvedajana laiemas mõttes,“ märkis Asko Uri. „Aaviku sõnul mõjusid paljud tema jaoks iseendast mõistetavad ideed kaasaegsele avalikule arvamusele utoopilistena. Aaviku hinnangul oli ta oma mõtetega ühiskonna aegruumist 50, 100 või 200 aastat ees. Ka mina tunnen, et see, kuidas ma tahaksin näha juba täna kooliealiste inimeste haridusteed ehk teadmiste ja oskuste omandamist, paistaks meie hariduse suunajate ja otsuste tegijate silmis ilmselt utoopilisena.“ 

Uri arusaama ja unistuse, mida ta oma essees avab, võib lühidalt kokku võtta põhimõttega, mille järgi peaksid õpilased õppima iseenda jaoks. Autori arvates kattuvad tõhusa teadmiste omandamise alused suures osas nii täiskasvanud kui põhikoolis õppija jaoks. Mõlemal on nendeks sisemine motivatsioon, autonoomia toetamine, õppija usk oma võimetesse, õpitava seos eluga ja õppija väärtustamine.

„Oma essees küsin, kas laps ja noorukieas õppija võiks omandada väärtusliku hariduse, kui lasta tal õppida iseendale,“ ütleb Uri, kelle arvates tuleks haridussüsteem ehitada üles teadlikku endale õppimist toetavana. Nii et õpilastel oleks oluline sõnaõigus õpitava sisu, järjekorra, mahu ja õppimise viisi osas: „Poleks klasse, vaid hariduse omandamise teekond. Poleks hinnangute andmist ega hindamist, vaid on toetus, et õpilased teadvustaksid oma omandatud teadmisi – nii suuri kui ka kasinaid. Poleks välist stressi, vaid oleks tugi.“

Jaak Nõgu aga nentis oma essees, et sõnade oskusliku kasutamise taga on peidus tõeline võlumaailm, samas „oleme kaotanud taju sõnade väekuse osas“. Samuti oli essees murenoote: „Vandesõnad, süüdistused, kahtlustamised, kahjustavad salasepitsused hiilivad ja luuravad ringi mitte ainult salaja, vaid võime tunnistada avalikku laimamist, sõnadega kiusamist, ründamist.“

Küla kasvatab

Sõrulaste pärimuskultuuri edendaja Mari Lepik peab oluliseks võtta hariduse andmise algul igal sammul arvesse lapse elupaika, kogukonda, kultuurikeskkonda, ning kaasata neid maksimaalselt ka õppetöösse: „Esmalt õppida just kodulähedastes tingimustes tõesti hästi ja võimaluste piires kogukonna toel iseseisvalt igapäevategemistega toime tulema. Oskused, mille edasiandmises põliskultuurid on olnud ajast aega edukad ning selles osas on meil oma esivanemailt palju õppida – „küla kasvatab“.“ 

Kui edukas toimetulek lähikonnas on saavutatud, on paras aeg õppida tundma tööriistu ja oskusi tulemaks toime aina kaugemal oma kodust, mis tahes kliimas ja kultuuris, kus iganes hing ihkab. Kolmas oluline suund on mõttevabadus, nõtkus, tehnikad, loogika ja looming, mille kõrvale lisas Lepik enesetaju, enesehoole ja väärtused – need peaksid olema iga päev igal koolilaual, et meist kujuneks hästi mõtlev ning põhjani sirutuvaid küsimusi küsiv ühiskond.

Esseekonkursi algatas ja korraldas Merit Karise, Aavikute majamuuseumi arendaja. Esseid lugesid ja hindasid Aaviku ja antiigi suhete uurija, Johannes Aaviku Seltsi liige Kaarina Rein, „Keele konksvingerduste“ autor Monika Undo ning Saaremaa muuseumi teadur, Aavikute majamuuseumi üks loojaid, „Päevaraamatu“ toimetaja ja väljaandja Olavi Pesti.