Riigikontrolli värske audit paljastas tõsised puudujäägid hariduslike erivajadustega (HEV) noorte toetamisel kutsehariduses. Enamikus kutsekoolides tunnistati, et nad ei suuda ressursi- ja spetsialistipuuduse tõttu vajalikus mahus tugiteenuseid pakkuda.

Kõik kutsekoolid peavad pakkuma kõigile õpilastele tugiteenuseid: õpiabi, karjäärinõustamist, psühholoogilist ja sotsiaalset tuge. HEV-õppuritele on lisaks vaja individuaalset õppekava, väiksemaid rühmi, pedagoogilist sekkumist ning vajadusel täiendavat eesti keele õpet. 

2019/2020.–2023/2024. õppeaastani oli kutsekoolides kokku 19 000–21 000 õpilast. HEV-õpilasi oli nende hulgas õppeaastast sõltuvalt 7–13%. Peamised erivajadused olid püsivad õpiraskused, emotsionaalsed ja käitumisraskused ning intellektipuue. Väiksemas mahus esines meeleelundite, liikumise või tervisega seotud puudusi. Ebapiisav eesti keele oskus on määruse kohaselt samuti hariduslik erivajadus. 

Riigikontroll analüüsis auditis 26 kutseõppeasutust. 24 kutsekooli pidaja on HTM, kahe kutsekooli pidaja Tartu ja Tallinna linn.

„Riigikontrolli auditi eesmärk oli hinnata, kas kutseõppuritele on tagatud õigusaktides ette nähtud tugiteenused ning kas neid toetatakse ka tööle asumisel,“ lausus Riigikontrolli auditijuht Rauno Vinni.

Riigikontrolli auditi tulemusi otsustas Riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjon avalikul istungil arutada. „On arusaamatu, miks haridusliku erivajadusega õpilaste rahaline toetamine kutsekoolides on oluliselt kehvemini tagatud kui üldhariduskoolides. Gümnaasiumides on HEV-õpilase tarvis eraldatav toetusraha aasta-aastalt suurenenud, kuid kutseõppes on HEV-õpilase lisarahastus püsinud samal tasemel aastast 2019. Millega haridus- ja teadusministeerium (HTM) seda erinevust põhjendab?“ küsis erikomisjoni esimees Urmas Reinsalu (Isamaa). 

HTM-i kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg ütles, et ilmnenud probleemid ei olnud ministeeriumi jaoks üllatavad. „Paljude teemadega oleme juba tegelenud, osa küsimusi on planeerimisfaasis,“ lausus ta. „Samal ajal viime kutsehariduses ellu suuremahulisi muudatusi, mistõttu planeerida on olnud mõnevõrra keeruline.“

HTM-i kaasava hariduse valdkonna nõunik Sandra Fomotškin lausus, et hariduslike erivajadustega õppurite arvu kasvu on vedanud eelkõige õppijad, kes ei oska õpingute alustamiseks piisavalt eesti keelt. 

„Just nende õppijate arv on viimastel aastatel märkimisväärselt kasvanud,“ selgitas ta. „Kui aga vaadata teisi erivajaduse liike, siis seal ei ole kasv olnud nii suur. Seega võib öelda, et eestikeelsele õppele üleminek ja põhikoolilõpetajate eesti keele oskuse paranemine aitab tulevikus tuge vajavate õppurite hulka vähendada.“

Fomotškin ütles, et alates käesolevast aastast kehtib uus vastuvõtumäärus, mis kohustab kaasama vastuvõtukomisjoni tugispetsialisti. „Oleme välja töötanud ka juhendmaterjali, kus on eraldi käsitletud toevajaduse märkamist ja kirjeldamist vastuvõtuprotsessis,“ sõnas ta. „Juhendit on tutvustatud koolide tugispetsialistidele ja uuendame seda igal aastal – näiteks pärast käesoleva aasta vastuvõtukogemuste analüüsi augustis.“

Eelkõige napib psühholooge

Fomotškini sõnul on viimase viie aasta jooksul tugispetsialistide arv kasvanud – küll mitte psühholoogide puhul, aga näiteks eripedagooge ja sotsiaalpedagooge on nüüdseks peaaegu kaks korda rohkem kui viis aastat tagasi. 

„Samas ei ole neid spetsialiste endiselt piisavalt ning koolides on olukord väga ebaühtlane,“ tõdes ta. „On kutsekoole, kus ligi kolmandik õppijaist on haridusliku erivajadusega, ja seal on ka tugispetsialiste rohkem. Teisalt on koole, kus infosüsteemide andmetel ei ole ühtegi HEV-õppurit – ja seal ei tööta ka tugispetsialiste. Meie eesmärk on ühtlustada olukord nii õppijate jaotuse kui ka koolide tugivõimekuse osas.“

Rahastusest rääkides tõdes Fomotškin, et üld- ja kutseharidust on keeruline võrrelda, kuna hariduslik erivajadus on mõlemas valdkonnas seaduses erinevalt defineeritud. „Seega ei puuduta ühtlustamise vajadus ainult rahastust, vaid kogu tugiteenuste süsteemi keskhariduse ja madalama taseme õppekavades,“ rääkis ta. „Soovime muuta ka ülemineku põhiharidusest sujuvamaks. Selle nimel juba tegutseme, muu hulgas hariduskeskuste loomise ettevalmistamise kaudu.“

Auditijuhi Vinni sõnul väärib esiletõstmist, miks on vaja toetust vajavaid õppijaid süsteemselt toetada. „Eestis on kavas tõsta koolikohustuse iga 18. eluaastani,“ lausus ta. „See tähendab, et olukorras, kus noor peab varasemast kauem koolis käima, muutub tema vajaduste toetamine veelgi olulisemaks kui varem – olgu see vajadus pidev või ajutine.“

Teiseks võib Vinni sõnul tuge vajavate noorte hulk olla suurem, kui praegune statistika näitab. „Meil on nii haridusliku erivajadusega õppijaid kui ka neid, kes vajavad tuge ajutiselt,“ sõnas ta. „HTM-il on plaan liikuda selles suunas, et me ei keskenduks enam niivõrd märgistamisele või diagnoosile, vaid tegelikule abivajadusele. See on igati loogiline ja õige suund. Samas tähendab see vajadust nii pädevate inimeste kui ka toimivate süsteemide järele, et keegi ei jääks vajaliku toeta ega kukuks sellest niinimetatud tugivõrgust läbi.“

Info kättesaadavuse probleem

Riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige Diana Ingerainen (Eesti 200) tegi ministeeriumile ettepaneku: „Praegu on olukord selline, et lapsed valivad endale õppekohti, kuid see on perede jaoks väga keeruline. Kas oleks võimalik paluda koolidel oma vastuvõtutingimustes selgelt välja tuua, kui neil puuduvad teatud tugiteenused? Näiteks võiks vanematele ja noortele olla kättesaadav info, et koolil ei ole logopeedi, psühholoogi või muid tugispetsialiste. See aitaks perel teadlikumalt valida.“

Rakaselg ütles, et see võib tunduda hea mõttena. „Kuid me ei taha minna teed, kus koolid deklareerivad, et nad ei paku tuge ega kavatsegi seda pakkuda,“ tähendas ta. „Tõsi, see oleks aus, mõistan mõtte tagamaid. Meie kogemus näitab siiski, et toetust vajavaid õppijaid on väga erinevaid ja nende vajadused on mitmekesised.“

Tema sõnul on mõned koolijuhid öelnud, et ei kavatse abivajajatega tegeleda, hoolimata sellest, et oleme juhtinud tähelepanu vajadusele tuge pakkuda ja oleme tellimust suurendanud. See viitab pigem juhtimisprobleemile ja vajadusele juhtidele nende kohustusi meelde tuletada.

„Praegu on koolides ka nn ekspressiivseid lahendusi – vormiliselt on loodud õpperühm, aga sisuliselt ei vasta see tööturu ega õppija vajadustele,“ rääkis Rakaselg. „Koolides, kus asja tehakse südamega, on näha tugevat konkurentsi ja huvi. See kinnitab, et tuge on võimalik pakkuda ja teha seda hästi.“

Rakaselg jätkas: „Me ei soovi anda koolidele võimalust oma kohustustest kõrvale hiilida. Reaalsus on, et igas kutsekoolis on erivajadusega või vähemalt aeg-ajalt tuge vajavaid noori. Kui keegi väidab, et neid pole, siis ta lihtsalt eitab tegelikkust. Kui keegi ütleb, et tema koolis pole neid kunagi olnudki, on see meie jaoks tõsine ohumärk.“

Ingeraineni sõnul saab ta aru, et ametlikult ei saa öelda, et mingit teenust ei ole, aga lapse seisukohast oleks siiski vaja tead, milline on tema võimalus selle kooli toel iseseisvaks saada ja tööturule jõuda. „Võiks kaaluda, kas kooli vastuvõtmisel saaks teha riskianalüüsi: kas konkreetses koolis on noorel üldse realistlik oma õpingud edukalt lõpetada,“ pakkus ta välja. 

Rakaselg tõi esile, et seoses koolikohustuse ea tõstmisega suureneb koolide vastutus märgatavalt. „Kui praegu katkestab õpingud umbes viiendik kutsekoolide õpilastest, siis edaspidi me seda endale lubada ei saa,“ nentis ta. „Võib-olla ei olnud osa lahkujaist valitud erialas kindlad, aga enamik vajab siiski tuge ja lahkuvad selle puudumise tõttu. Kui kohustus pakkuda tuge jääb koolile, peame suutma luua toimiva tugisüsteemi. Loodan, et suudame muutuse esile kutsuda.“

Erivajadusega noortele napib tööd

Riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige Anti Allas (sotsiaaldemokraatlik erakond) küsis, kas ministeerium on analüüsinud, kuidas läheb toevajadusega õpilastel tööturul. 

Fomotškin vastas seireandmetele tuginedes, et haridusliku erivajadusega õppijate tööturule sisenemise ja töötamise näitaja on madalam kui teistel õppijatel, samuti on nende keskmine sissetulek väiksem.

„Ainus näitaja, milles nad teistest õppijatest paremini esinevad, on kordusõppesse asumine – nende seas on rohkem neid, kes lõpetavad ühe õppe ja siirduvad järgmisele,“ tõi ta näite. „Paraku ei tulene see alati soovist õppida, vaid pigem asjaolust, et nad ei leia endale sobivat tööd. Nad sooviksid tööle minna, kuid vajavad selleks tuge. Selle probleemi lahendamiseks tuleb vaadata üle nii õppekavad kui ka -korraldus.“

Fomotškin tõi välja, et oluline roll on tööandjatel ja sotsiaalteenustel: „Paljud erivajadusega inimesed ei saa tööturul iseseisvalt hakkama ning vajavad tuge ka pärast kooli lõpetamist. On vaja tööturu- ja sotsiaalmeetmeid, mis võimaldaksid tööandjatel neid noori paremini toetada.“

Riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige Diana Ingerainen küsis, kes oleks see isik või asutus, kes võtaks lapse juhtumivastutuse? 

„Kuni noor õpib kutsekoolis, on vastutus kutsekoolil, täpsemalt selle esindajal. Kui noor siirdub tööturule ja on näiteks töötuna arvel, siis vastutab tema eest kohalik omavalitsus, sealhulgas sotsiaaltöötaja,“ vastas Vinni rahvasaadikule.

Erikomisjoni esimehe Reinsalu sõnul oli kümme aastat tagasi Eesti noorte tööpuuduse määr Euroopa Liidus tagantpoolt kuues. „Eelmise aasta andmetel oleme nüüd eespoolt neljandal kohal – noorte tööpuudus on viimase nelja aastaga rohkem kui kahekordistunud,“ jätkas ta. „Statistikaameti andmed näitavad väga järsku tõusu. Mis on ministeeriumi meelest selle põhjus? Millest see järsk muutus? Kas tegemist on parema registreerimisega või on inimeste käitumine muutunud?“

Kultuuriline nihe 

Jürgen Rakaselg tõi vastuseks välja, et oleme praegu olukorras, kus tööta noored ei näe oma olukorras probleemi. „See on kultuuriline nihe,“ lausus ta. „Meie siin, institutsioonidena, tunneme muret, kuid noored ise enamasti mitte. Nende seas on tekkinud teatav passiivsus, millele on raske konkreetset põhjust leida. Samas näeme statistikas, et põhikoolist edasi õppima või tööle suunduvate noorte arv väheneb pisut igal aastal. See toimub väikeste sammudega, näiteks paarikümne noore kaupa aastas, aga suundumus on olemas.

Võib-olla pakume noortele liiga turvalist elukeskkonda – toit on laual, vanemad toetavad, kodus on mugav elada. Noored ei tunne vajadust kiiresti iseseisvuda ega tööturule siseneda. Nad võtavad vaheaastaid, lükkavad tööelu edasi. See on kultuuriline muutus.

Murekoht see kahtlemata on. Just selle tõttu oleme ellu kutsunud ka õpikohustuse pikendamise – et suunata ja motiveerida noori haridusteed jätkama või tööle asuma. Aga nagu öeldud: kui noor ise tunneb, et kõik on hästi, pole tal põhjust midagi muuta. See teeb olukorra keeruliseks.“

Reinsalu uuris, kas on andmeid selle kohta, kui suur osa HEV-määratlustest on seotud just keeleoskuse puudulikkusega.

Fomotškini sõnul on 2024/2025. õppeaastal püsivate õpi- ja arenguraskuste märgisega 1992 ja ebapiisava eesti keele oskuse märgisega 977 õpilast. „See tähendab, et ebapiisav keeleoskus on sageduselt teine hariduslik erivajadus,“ lausus ta. „Emotsionaalsete ja käitumisraskustega õpilasi on 700. Eesti hariduse infosüsteemi andmed näitavad, et eesti keele oskamatuse põhist erivajadust on viimastel aastatel varasemast oluliselt rohkem. Muutus on seotud tõsiasjaga, et venekeelne kutseõpe on sisuliselt kadunud. Kui varem said vähese keeleoskusega noored jätkata õpinguid vene keeles, siis nüüd seda võimalust enam pole. Selle tõttu on koolid hakanud märkima HEV-tunnusena varasemast rohkem ebapiisavat keeleoskust.“

Reinsalu küsis, kui suur hulk HEV-noori ei leia sügiseks endale üldse õppekohta. „Kas süsteem on ehitatud üles selliselt, et iga noor, kel on soov ja vanemate toetus, leiab rakenduse – kas siis kutseõppes või mõnes muus vormis? See on minu meelest kõige olulisem küsimus,“ lisas ta.

Fomotškini sõnul ei jätkanud eelmisel õppeaastal põhikooli lõpetanutest haridusteed ligikaudu viis protsenti. „Võttes arvesse nii riikliku kui ka lihtsustatud õppekava lõpetanuid, tähendab see ligikaudu 800 noort,“ lausus ta. „Nende seas on kindlasti neid, kes ei jätkanud õpinguid soovist minna otse tööturule – ja kuna Eestis kehtib õpikohustus vaid põhihariduse tasandil, siis see on nende vaba valik. Kuid samas on nende seas palju ka neid, kes ei jätkanud põhjusel, et ei leidnud endale sobivat õppimisvõimalust.

Kui vaadata, milline on nende noorte profiil, kes ei jätkanud, siis paistab silma, et nende hulgas on proportsionaalselt rohkem vene koolidest tulnuid. Arvuliselt on põhikooli mittejätkajaid nii vene- kui eestikeelsetest koolidest pea võrdselt. Üleesindatud on haridusliku erivajadusega õpilased, eriti lihtsustatud ja toimetulekuõppekaval õppinud. Nende puhul on edasiõppimise katkestamise määr eriti suur.“

Kuidas olukorda lahendada?

Fomotškin ütles, et seoses õppimiskohustuse reformiga laienevad põhikoolijärgse lisaõppe võimalused. „Tegemist on just haridusliku erivajadusega õpilastele mõeldud võimalusega: kui noor on küll põhikooli lõpetanud, kuid ei ole veel valmis järgmisele haridustasemele liikuma, saab ta oma põhikooli juures osaleda lisaõppeaastal,“ selgitas ta. „Selle eesmärk on arendada tema sotsiaalseid oskusi ja toetada valmisolekut edasisteks õpinguteks. Kui seni oli lisaõppe pakkumine koolipidaja otsustada – seda pakkusid peamiselt riigi erikoolid, sealhulgas tõhustatud toe õpilastele suunatud koolid –, siis alates 1. septembrist jõustuvad põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, mille kohaselt muutub lisaõppe pakkumine kohustuslikuks juhul, kui õpilane seda vajab ja lapsevanem esitab selle kohta avalduse. See tähendab, et kool peab sellise võimaluse tagama.“

Teise olulise meetmena tõi Fomotškin välja ettevalmistava õppe. „Praegu pakuvad kutsekoolid kutsevalikuõpet ja juba käesolevaks sisseastumisperioodiks oleme oluliselt suurendanud kutsekoolidelt tellitavate õppekohtade mahtu – võib öelda, et riiklik tellimus on sisuliselt kahekordistatud,“ lausus ta. „Tulevikus soovime, et kutsevalikuõpe areneks ettevalmistavaks õppeks, mille sisu keskendub tugevale toetusele õppija edasiõppimiseks. Sinna kuuluvad erialavaliku selgitamine, üldpädevuste arendamine ja vajadusel ka eesti keele õpe. See võimaldab põhikoolilõpetanutel, kes ei leia endale kohe sobivat kohta, arendada puudu jäävaid oskusi ja kõrvaldada takistusi, et nad saaksid hiljem õpinguid kutseõppes või gümnaasiumis jätkata.“

Reinsalu märkis, et osa noori langeb haridussüsteemist välja juba enne põhihariduse omandamist. „Nende seas on suur osa hariduslike erivajadustega lapsi, kellest omakorda osa puutub kokku keelebarjääriga,“ lausus ta. „Kui paljud neist hariduslike erivajadustega noortest, kes ei jätka kesk- või kutsehariduses, tegelikult ise tahtsid seda teha? Kuidas meie haridussüsteemi loogika sellises olukorras üldse töötab? Kui on erivajadusega laps, kelle vanemad tahavad, et ta õpiks edasi, siis kas süsteem tagab, et see laps saab endale koha – olgu kutseõppes või mõnel muul sobival haridustasemel?“

Fomotškini sõnul ei ole täpselt teada, kui paljud noored on jäänud haridusteelt kõrvale põhjusel, et nad ei soovinudki edasi õppida, ja kui paljud ei leidnud sobivat kohta haridustee jätkamiseks.

„Küll aga muutub olukord uue õpikohustuse ea tõstmisega,“ selgitas ta. „Alates järgmisest aastast toimub kogu vastuvõtt pärast põhikooli ühtse sisseastumissüsteemi kaudu, mis annab meile täpse ülevaate ja võimaldab pidevalt jälgida, kes ja kuhu on õppima suundunud.

Kui vastuvõtuperiood lõpeb ja selgub, et mõni noor ei leidnud endale kohta, tagab riik talle õppimisvõimaluse ettevalmistavas õppes. Selle juures on väga oluline roll kohalikel omavalitsustel – just nemad vastutavad selle eest, et nende piirkonna õpikohustuslikud lapsed õppimises osaleksid.

Ehk siis alates järgmisest aastast peavad riik ja kohalik omavalitsus koos tagama, et ükski õppimisealine noor ei jääks süsteemist välja. See tähendab, et noorel peab olema võimalus õppida, olgu ettevalmistavas õppes, kutseõppes või mujal – vastavalt oma vajadustele ja valmisolekule.“

Reinsalu vahetas teemat ja uuris, kui kättesaadav on kutseharidus hariduslike erivajadustega laste jaoks igas maakonnas.

Rakaselg vastas, et erivajadused on väga erinevad. „Näiteks toimetulekuõppekaval õppinud ehk mõõduka vaimupuudega noorte võimalused on väga ebaühtlaselt jaotunud,“ selgitas ta. „Me ei ole olukorraga rahul ja see on tekkinud pigem nii, et koolid, kes on olnud valmis õpet pakkuma, on seda teinud – ilma keskse suunamiseta. Soovime sellest lähenemisest loobuda.

Meie eesmärk on, et koolide pakutavad võimalused vastaksid maakondade vajadustele. Igas maakonnas on selliseid õppureid, seega peame suutma neile haridust pakkuda. Tõsi, igas maakonnas pole võimalik kõiki erialasid avada, kuid eriti just toimetulekuõppe puhul ei vaja õpetamine suuri investeeringuid. Seega võiks ideaaljuhul naabermaakondade lähedus olla piisav.

Lisaks on kohti, kuhu selliseid õppijaid on koondunud rohkem, näiteks Maarja küla. Kui rääkida aga kergematest erivajadustest – nagu õpiraskused, tähelepanuhäired jms –, siis nende õpetamise võimekus peaks olema kõigis kutseharidusasutustes. Kahjuks see praegu veel nii ei ole.“

Rakaselg ütles, et teine keeruline aspekt on erialavalik: „On juhtumeid, kus kutsekool on küll lähedal, aga laps ei ole pakutavast erialast huvitatud. Näiteks ei taha osa noori õppida pagariks või abipagariks. Kui samasugust eriala teises valdkonnas ei pakuta, ei ole lahendust. Mõningaid kitsaid valdkondi, nagu paadiehitus Saaremaal, pole mõistlik kõikjal dubleerida. Arvestada tuleb ka tööturu vajadusi. Kokkuvõtvalt: meie eesmärk on, et maksimaalne aktsepteeritav distants oleks naabermaakonna kaugus.“

Õpetajate Leht on sel õppeaastal puudutanud erivajaduste noorte osalemist kutsehariduses möödunud aasta 26. novembril: „Koolijuht: kutseharidus on kaasava hariduse põhimõtete rakendamisel üldharidusest kaheksa aastat maas“.

---

Riigikontrolli peamised tähelepanekud

Hariduslik erivajadus võib kutsekoolides märkamata jääda. Riigikontrolli küsitlusele vastanud 24 kutsekoolist kuus (25%) vastas, et ei kaasa tugispetsialiste vastuvõtukomisjonide töösse iga eriala puhul. Ka tugispetsialistide esindatus koolide tugirühmades (mis erivajadust tuvastavad) on ebaühtlane. Samuti puuduvad ühtsed hindamisvahendid ja esineb oht, et toevajaduse tuvastamisele koolides ei läheneta metoodiliselt ühtemoodi. 

90% kutsekoolidest ei tule ressursipuuduse tõttu tugiteenuste ja -meetmete pakkumisega toime ega taga seadusega ette nähtud teenuste kättesaadavust õpilastele. Koolide sõnul on nad kasutanud HEV-õpilastele suunatud meetmeid vajalikust kas väiksemas mahus või ei ole seda üldse teinud. Eesti Hariduse Infosüsteemist selgus, et vaid ühes koolis oli vaatlusperioodil tööl igal aastal nii psühholoog kui ka eri- ja sotsiaalpedagoog ning selle kooli pidajaks ei olnud HTM, vaid kohalik omavalitsus. Kuigi koolidel on õigus tugispetsialistide palkamise asemel osta vajaduspõhiselt teenust sisse, ei ole koolid seda võimalust palju kasutanud. 

Õppekavade avamisel ei ole HTM ega koolid arvestanud tööjõuvajaduse prognoose. Koolid on õppekavade avamisel lähtunud oma varasemast kogemusest ja pädevusest, samuti avanud õppekavasid, millega seotud kulud on väiksemad. Liiga vähe on arvestatud tööjõuvajaduse prognoose. See on tekitanud olukorra, kus mõnes õppekavarühmas ületab koolitatute hulk oluliselt tööturu vajadusi ning võimalus õpitut hiljem tööelus rakendada on väiksem. Näiteks on aianduses koolitatuid kuni kümme korda rohkem, kui turul vaja. See probleem puudutab kõiki, sh HEV-õpilasi.

Kutsekoolides ei toetata piisavalt töölesiirdumist. HEV-õpilaste toetamine nii õpingute jätkamiseks kui ka töölesiirdumiseks toimub haridus- ja sotsiaalsüsteemide ristumiskohas, kuid seni ei ole kahe süsteemi koostöö (nt individuaalse karjääriplaani koostamine, praktikabaaside leidmine) olnud optimaalne. Lisaks on koolid töökohapõhise õppe korraldamisel passiivsed ning ootavad, et initsiatiiv selle korraldamiseks tuleks tööandjalt.

HEV-õpilaste toe rahastamisel kutseõppes ei arvesta HTM erinevalt gümnaasiumiõppe rahastamisest tegelike õppekulude kasvu. Selle tagajärjel pole kutsekooliõpilaste toevajadus saanud gümnaasiumiõpilastega samaväärset tähelepanu. Gümnaasiumides on HEV-õpilase tarvis eraldatav toetusraha seoses õpetajate ja tugispetsialistide palkade kasvuga aasta-aastalt paindlikult suurenenud, kuid kutseõppes on HEV-õpilase lisarahastus püsinud samal tasemel aastast 2019. Tegelike kulude kasvuga mittearvestamine pärsib tõhusate tugisüsteemide ülesehitamist ja arendamist ning õpilaste individuaalsetest vajadustest lähtuvate tugimeetmete rakendamist.

Kuigi riigil on kohustus tagada kutseõppe kättesaadavus igas maakonnas, ei ole seaduses kindlaks määratud, mida kättesaadavus täpselt tähendab. Kõikides maakondades ei ole võimalik kutsehariduse igal tasemel õppida. See võib olla paratamatus, sest heal tasemel kutseõppe kättesaadavuse kindlustamine nõuab rohkelt ressursse ja kutsekoolide teatav spetsialiseerumine võib olla otstarbekas. On vaja selgust, mida kättesaadavus tähendab.

---

Riigikontrolli peamised soovitused HTM-ile

Riigikontroll soovitab HTM-il tagada, et tugiteenused oleksid kõigis kutsekoolides ühtviisi kättesaadavad ja kvaliteetsed. Samuti tuleks sisse seada tugiteenuste tulemuslikkuse näitajad, et õpilaste toetamist oleks võimalik objektiivselt hinnata.

Haridus- ja Teadusministeeriumil tuleks suunata kutsekoole arvestama õppekavade avamisel tööturu vajadustega, et parandada noorte võimalusi tööle jõuda ja tööturul püsida. Töölesiirdumist võiks soodustada töökohapõhise õppe senisest enamal määral kasutamine ja selleks aktiivselt tööandjatega koostöövõimaluste otsimine. 

Haridus- ja sotsiaalsüsteemi koostöö parandamiseks tuleb ministeeriumil leppida Sotsiaalministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga kokku, kuidas ja kelle eestvedamisel toimub juhtumikorralduse töö õpilase tööturule jõudmise toetamisel.

Kutsekoolide rahastusmudel vajab uuendamist. HEV-õpilastele tuleb anda individuaalsetest vajadustest lähtuvat tuge, sõltumata sellest, kas nad õpivad kutse- või üldhariduskoolis.