Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppis aasta Judith Wallis, vahetusüliõpilane Mecklenburg-Vorpommernist. Ühe õppeülesandena kirjutas ta arutluse Saksamaa haridussüsteemist, analüüsides selle tugevaid ja nõrku külgi. Loodetavasti pakuvad tema seisukohad mõtlemisainest ka meie koolirahvale. 

Iga riigi haridussüsteem peegeldab ühiskonna tunnustatud väärtusi ning loob aluse jätkusuutlikuks tulevikuks. Kuigi ühiskonna tasandil on veel palju ühiskonna koostoimimist puudutavaid vaidlusaluseid küsimusi, on põhialustes kokku lepitud. Saksamaal kujundavad haridusvaldkonda kaks põhiprintsiipi: (õpi)saavutuste ühesugune tunnustamine ning võrdsed võimalused hariduse omandamiseks. 

Esimene tähendab, et tunnustus õpijõudluse seisukohalt põhineb igaühe individuaalsel saavutusel, ja teine, et võrdsed võimalused hariduse omandamiseks kõrvaldavad barjäärid, mida võivad põhjustada õppija erivajadused või sotsiaalmajanduslik taust. Mõlemad põhimõtted on võrdselt tähtsad ja haridus peaks endiselt suutma sotsiaalset ebavõrdsust sedavõrd vähendada, et igal lapsel oleks võimalik oma võimed realiseerida parimal võimalikul viisil.

Tuleb tunnistada, et nimetatud põhimõtteid pole alati lihtne rakendada, sest õpitulemused korreleeruvad endiselt tugevalt õpilaste majandusliku olukorraga. Kuigi käesoleva arutelu maht ei luba ulatuslikumat käsitlust, esitan järgnevalt kolm seisukohta, iseloomustamaks Saksa haridussüsteemi. Kõigepealt tugevustest, millega ühiskonnas arusaadavalt rahul ollakse. 

Kahene (duaalne) kutseõpe

Saksamaa kahetasemeline kutseõpe on kogu haridussüsteemi nurgakivi, pakkudes töökohal ettevõttes koolitust, mida täiendavad teooriaõpingud kutsekoolis. Selline mudel on aidanud kaasa Saksa noorte suhteliselt heale tööhõivele. Saksamaal on noorte tööpuudus vaid 6,9% Euroliidu 14,8%-ga võrreldes (Eurostat, september 2024). 

Ühendades ja kombineerides praktilise ja käelise tegevuse akadeemilise/teoreetilise õppega, tagab selline korraldus probleemideta jõudmise tööturule. Ettevõttes praktika jooksul omandatud pädevused viivad sageli täismahus töökohani juba õpingute ajal. Samas on osalejail võimalik taotleda kõrgemat kvalifikatsiooni ning sooritada nn Fachabitur (erialane kutsekeskharidus koos eksamitega). See võimaldab ületada lõhe kutse- ja akadeemiliste õppesuundade vahel ning luua optimaalseid individuaalseid haridusteid ülikooliõpinguteni välja. Ka Saksamaal napib oskustöölisi, mistõttu nimetatud õppevaldkonda investeerimine ja omandatud erialaoskuste tunnustamine on tööturu seisukohalt kriitilise tähtsusega. 

Klassiruumikultuur/õppekultuur

Saksamaa koolides pannakse rõhku sellisele käitumis- ja õppimiskultuurile, mis edendab iseseisvust, kriitilist mõtlemist ja koostööd. Õpilasi julgustatakse õppima vigadest ja esitama kõikvõimalikke küsimusi ning kasutama õppimiseks ära kõiki toetava õppekeskkonna võimalusi. On kaks juhtlauset: „Vigadest õpitakse!“ ja „Pole olemas rumalaid küsimusi!“. Grupiprojektide ja diskussioonide lõiming edendab meeskonnatööoskusi ning demokraatlikku kaasatust – kõik need oskused on õpilaste tulevasel töökohal vajalikud. Kuigi sellised oskused ei tarvitse otseselt kajastuda PISA-sarnastes standardiseeritud testides, esindavad need siiski holistilise hariduse eluliselt olulisi komponente. 

Oma kooliajast mäletan, et minu skepsist (oskust kahelda) mitmes küsimuses peeti tugevuseks ja arvestati hinnete panemisel. Arvan, et ma ei oskaks praegu nii hästi koostööd teha, kui meie koolikultuur olnuks teistsugune. Kuigi praktilised lahendused koolide lõikes erinevad, on nende üleüldine ja ulatuslik edendamine õpilaste arengus oluline ja ületab sageli mõõdetavad akadeemilised näitajad. Ometigi sõltub õpilaste edasijõudmine eelkõige koolist ja õpetajatest.

Hariduslike valikute mitmekesisus

Saksamaa võib uhkust tunda oma uskumatult paljude haridusteede kujundamisvõimaluste üle, seda tänu föderaalstruktuuridele (igal liidumaal on õigus otsustada oma hariduskorralduse üle!) ja mitmekesistele õppevormidele. Linnades on valikuvariante õppimiseks eriti palju, nende hulgas on traditsiooniliste koolitusmudelite kõrval ka uuenduslikumaid lähenemisi, aga ka Montessori ja Steineri koole. 

Kolmandal ehk kõrghariduse tasandil on arvukalt ülikoole ja spetsialiseeritud programme, vastamaks noorte mitmesugustele huvidele ja karjääripüüdlustele. Mõnikord kurdetakse, et Saksamaal on vähe nn eliitülikoole, kuid seda võib ka omamoodi eeliseks pidada. Pole vaid üht ja ainukest muusikakooli või ülikooli, võimalik on valida paljude vahel. 

Ometi näitab ka selline õppimisvõimaluste paljusus ära sotsiaalmajandusliku erisuse, sest juurdepääs teatud eksklusiivsetele õppevaldkondadele sõltub sageli rahavõimalustest ja õppijate mobiilsusest. 

Mida pidada nõrkuseks ja parandusväärseks?

Föderaalsuse fragmentatsioon. Saksamaal korraldatakse ja juhitakse haridust igal liidumaal eraldi. See tähendab 16 kohalikku süsteemi eri õppekavade, õpetajakoolitusstandardite ja lõpetamisnõuetega. Liidumaade erinevused on tähelepanuväärsed, mõnikord erinevad ka õppeainete loendid. Mõnel liidumaal saadakse keskharidus 12, mõnel 13 aastaga. Selline üksteisele mittevastavus tekitab segadust ja ebavõrdsust, näiteks erinevad gümnaasiumi diplomite standardid, mis mõjutab vastuvõttu ülikoolidesse. 

Ülikoolidesse pääseb gümnaasiumi lõpuhinnete põhjal, mis mõnikord osutuvad küsitavaks. Nii võivad üliõpilaskandidaadid näiteks strateegilistel kaalutlustel vahetada liidumaid kooli lõpetamiseks ning saada sellest kasu (paremaid tulemusi) seal, kus lõpetamise tingimused pole kuigi nõudlikud. Kuna föderaliseeritus lubab kohalikke hariduseksperimente, oleks vaja liidumaade suuremat koordineeritust, mis vähendaks ebaefektiivsust ja ühtlustaks taset. Eriti ilmnes see COVID-19 pandeemia ajal, mil haridustasemete vahel oli keeruline liikuda. Liidumaade ühine organ – die Kulturministerkonferenz – annab küll soovitusi hariduskorralduse ühtlustamiseks, kuid õigus teha lõppotsus jääb ikkagi liidumaale. 

Piiratud juurdepääs pikapäevakoolile. Ka praegu töötavad paljud Saksa koolid pool päeva kestva tunniplaani alusel. See on omamoodi relikt põllumajanduslikust ajastust, mil lapsi ja noori oli vaja talutöödel pärastlõunasel ajal. Arvati sedagi, et laste parimad kasvatajad on ema ja kodu. Selline korraldus paneb lapsevanematele ebamõistlikult suure vastutuse laste huvitegevuse ja pärastlõunaste kodutööde tegemiste eest. 

Niisugune tööjaotus süvendab suurel määral ebavõrdsust, mis põhineb perekonna sotsiaalmajanduslikul olukorral. (Mõnes peres ei tööta naised ka praegu ja tegelevadki lastega.) Kuigi hiljutised jõupingutused, sh juurdepääsu edendamine pikapäevakoolidele aastaks 2026, näitavad edukat liikumist seatud sihtide suunas, on endiselt probleeme finantseerimise, infrastruktuuri ja pedagoogilise personali vähesusega. 

Pikapäevakoolis on tagatud ka laste huvitegevus (muusika, kunst, sport). Tavakoolis õppides peab pere arvestama, kas jätkub raha pärastlõunaseks huvitegevuseks spordiklubis või muusikastuudios. Siiski ollakse pikapäevakoolide arendusega õigel teel ja nendes õpib juba peaaegu 50% õpilastest.

Kolme õppesuuna ja tasemega koolisüsteem. Saksamaal jaotatakse õpilased pärast 4. klassi lõpetamist (Berliinis ja Brandenburgis pärast 6. klassi) kolme õpitee vahel. Vastavalt senisele õppeedukusele ehk akadeemilisele edukusele saab edasi õppida põhikoolis, reaalkoolis ja gümnaasiumis. Põhikool (Hauptschule, kunagi Volksschule) on üldhariduslik õppevorm, mis viib nn kutseküpsuseni (Berufsreife) pärast 9. klassi. 

Gümnaasium on õppevormidest vanim (kunagiste kloostrikoolide järglane) ja lubab pärast selle lõpetamist õppida edasi ülikoolis. Reaalkool on noorim õppevorm, mis keskendub matemaatikale ja loodusteadustele (nn reaalerialad) ja võimaldab tavaliselt pärast 10.–11. klassi edasi õppida ka kutsekõrgkoolis (Fachhochschule).

Selline jaotus tähendab segregatsiooni ja varast õppesuundadele määramist, mis sageli põlistab sotsiaalset ebavõrdsust. Nii on nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga lapsed kõrgema akadeemilise nõudlikkusega õppesuundadel tavaliselt alaesindatud. 

Uuringud näitavad, et erineva võimekusega õpilaste klassid edendavad kõikide õpilaste õpiedukust paremini ja sellisest õppekorraldusest saavad kasu nõrgemad õpilased, segamata tugevamate edasiminekut. Kuna mõned liidumaad on selle teema lahenduseks rakendanud nn lõimitud koole, õõnestab kolme õppesuuna süsteemi säilimine võrdsete võimaluste printsiipi ning ühiskonna sidusust. 

Otsuste tegemiseks edasise koolitee valikul arvestatakse kolme näitajat: perekondlikku tausta (millised on pere ressursid lapse õpingute toetamiseks); lapse isiksust (kas laps on sotsiaalselt stabiilne ja suudab kooli nõudmistega toime tulla) ja regionaalset haridusturgu (millised koolid asuvad lapse elukoha läheduses). Pere otsustab ise, sest koolipoolne soovitus õppesuuna osas pole kohustuslik. Nii saadavad nn akadeemikutest lapsevanemad oma lapsed ikkagi gümnaasiumisse, kuigi kool on soovitanud nt reaalsuunda. Enamasti kalduvad inimesed oma senist staatust säilitama ka hariduses ja tööelus. 

Lõpetuseks

Saksamaa haridussüsteem, kuigi rikas oma traditsioonide ja tugevuste poolest, on silmitsi probleemidega, mis nõuavad lahendusi. Kuna soovitud tulemusteni jõudmine võtab aega, on oluline siiski reforme kavandada ning püüda muuta süsteemi võrdsemaks ja tulemuslikumalt toimivaks. 

Võimalik oleks jagada õpilased õppesuundade vahel hilisemas vanuseastmes (nt pärast 7. või 9. klassi), laiendada lõimitud koolide võrku ning muuta pikapäevakoolide kättesaadavus hariduspoliitika prioriteediks – kõik need on teostatavad sammud, mis vähendaksid ebavõrdsust ning parandaksid õpiväljundeid. 

Ka Saksamaal saab oma õpilasi paremini tulevikuks paremini ette valmistada, et nad tuleksid kiiresti muutuvas maailmas toime, kui edendada olemasolevaid tugevusi ja asuda lahendama avaldunud  probleeme. Tuleb mõista, et teatud vaatenurgast võivad ka tugevused osutuda nõrkusteks ja vastupidi. Oluline on olukorda mõista ning otsustada, mis sobib ühiskonna haridusnõudlusele vastamiseks kõige paremini.