Laste ja noorte vähene liikumine on küll tuntud probleem, kuid lõplikku lahendust pole sellele endiselt leitud. Saku Gümnaasiumi koolijuht Keit Fomotškin rõhutab, et kuna nutimaailma atraktiivsusega on raske konkureerida, on laste liikuma saamiseks vaja teha oluliselt teadlikumat ja meeskondlikumat tööd kui veel paarkümmend aastat tagasi. Mitmesugused liikumist soodustavad algatused ja üritused on selles kontekstis võtmetähtsusega. Näiteks saab korraldada olümpiamängud. 

Juuni alguses toimunud Saku Gümnaasiumi kooliolümpiamängud paistsid silma eelkõige muljetavaldavate detailide poolest: avatseremoonial sai kaasa elada keerukale tantsunumbrile, osalevate riikide delegatsioonide paraadile, Eesti Olümpiakomitee (EOK) presidendi Kersti Kaljulaidi kõnele ning loomulikult ka olümpiatule süütamisele. Tagatipuks andsid sportlased valjul häälel koos ka olümpiatõotuse. 

Eri riikide esindajaid Sakus tegelikult küll kohal ei olnud, kuid kavalalt lahendati olukord nii, et delegatsioonid moodustasid klassid paaride kaupa. Sedasi osales olümpial koguni 31 riiki. Kuigi alguses tundus, et vihmane ilm võib pidupäeva ära rikkuda, tuletas president Kaljulaid oma avakõnes meelde, et eelmisel suvel toimunud Pariisi olümpiamängude avatseremoonia ajal sadas lausa paduvihma, seega ei jäädud ka selle poolest millelegi alla. „Päris padukat ei õnnestunud meil siia organiseerida, aga midagi ikka saime,“ viskas ta nalja. 

Hiljem antud intervjuus tõi Kaljulaid välja, et nii korralik olümpiamängude lavastus näitab eelkõige seda, kui palju on lapsed valmis vaeva nägema selle nimel, mis on nende jaoks huvitav. Laste liikuma ärgitamisel peakski just sellest lähtuma. Kuna tavaelus loomulikul moel enam piisavalt ei liiguta, on sellest tema sõnul saanud selline hambapesu tüüpi asi, kus tulemusi püütakse saavutada käskides. „On näha, et seda kõike pole kahjuks lastele mõtet rääkida, ja moodus, kuidas liikumist tegelikult propageerima peaks, peitub täpselt selles, mis siin täna toimub. Lapsed ei taju seda survena, vaid see on nende jaoks vahva,“ lausub Kaljulaid. 

Oma kohaolekut põhjendas Kaljulaid tõigaga, et kui ei ole laste sporti, ei ole ka tippsporti. Pealegi vastutab just EOK selle eest, et eesti rahvas liiguks ja oleks terve. „Seega ei saa me kuidagi öelda, et meie asi on ainult tiitlivõistluste medalid ja sinnamaani vaadake ise, kuidas saate. Me vastutame kogu Eesti spordipüramiidi eest,“ räägib ta. 

Fomotškin on mõistagi väga rahul, et ta ühel veebruaris toimunud hariduskonverentsil proua presidendile lähenes ja talle kutse kooliolümpiale kõnet pidama tulla üle andis. Olümpiavaimus elati lausa viis kuud ja selle aja jooksul toimus palju. „Meie olümpiamaskott Säku on ühe konkursi tulemus, millest kõik meie õpilased said osa võtta,“ toob ta näiteks. Igasuguseid konkursse ja näitusi oli muidugi veel. Eraldi toob Fomotškin välja viiest osast koosneva olümpiafilmi festivali, mille puhul tippsportlased eesotsas Kelly Sildaruga neil koolis ka külas käisid. 

Saku Gümnaasiumi kooliolümpiamängudel võisteldi kokku kaheksal alal. Kuigi nende hulgas oli ka tuntud alasid, nagu kõrgushüpe, polnud paljud neist kuigi traditsioonilised nagu padeli täpsusvõistlus või batuudi takistusrada. „Noortele pakuvad tänapäeval huvi paljud alad ja kui nende kaudu õnnestub neid liikuma panna, siis miks mitte seda teha,“ arutleb Fomotškin. 

Saku Gümnaasiumis toimusid kooliolümpiamängud teist korda 11-aastase pausi järel. „On olnud üks minu unistusi, et see traditsioon jätkuks. Ühtlasi möödub täpselt 105 aastat sellest, kui Eesti iseseisva riigina esimest korda olümpial osales. Seega oli tänavu ka sümboolselt õige asi ette võtta,“ lõpetab Fomotškin.