• Et hoida koolis töötavaid pedagooge ametist lahkumast, on peale kvalifikatsiooni oluline ka õpetajate õiguste eest seista, seda enne töötasu.

Praeguste õpetajate hulgas on neid, kes on saanud õpetajaks „õigel ajal“ töötades, selleks õppides või töötades. Enne 2013. aastat õpetajaks õppinud, kuid õpetajana mittetöötanute kutse ei kehti ja seda on plaanis muuta. Kui arvestada, et elu jooksul kujuneb tööstaažiks ligikaudu 40 aastat, siis 1980-ndate algusest kuni aastani 2013 – umbes 30 aasta jooksul – on õpetatud õpetajaid, kes kõik võiksid soovi korral noorte haridusse panustada. 

Neid pedagooge, kes on töötanud 40 aastat, võib isegi suurtes koolides üles lugeda vaid ühe käe sõrmedel. Sageli lõpeb karjäär vaid mõneaastase koolis töötamise järel. Suundumus on, et koolis töötamisest on rohkem huvitatud need, kelle peres on kooliealisi lapsi ning kes õppimise ja õpetamisega iga päev isiklikult kokku puutuvad. Ehk kutse võib olla ja võib ka mitte olla, aga kutsumus avaldub hiljem. 

Näiliselt efektiivne

Arusaadavalt on riigile oluline, et kooli personal oleks kvalifitseeritud. Riik on loonud mitmeid programme, et meelitada kooli kõrgharidusega inimesi, kes ei ole õpetajaks õppinud, aga kaaluvad õpetajaametit. Mingil määral süsteem toimib. Üks võimalus on magistrikraadiga kooli tööle asuda ja seejärel kutset taotleda. Tundub efektiivne, sest paljud õpetajaks mitteõppinud on nii saanud nõutud kvalifikatsiooni: ise või AI abiga kutseportfelli koostades ja lühikesel vestlusel küsimustele vastates. Teadmisi ja kogemusi on saadud enamasti lühikest aega töötades, mitte juhendatult õppides. Kas selline professionaalsus on ka tegelikult tõendatud, eriti mis puudutab aineõpetajaid? Kui õpetaja kvalifikatsioon omandatakse õpetajaõpet või täiendkoolitusi läbimata, tekib küsimus: milleks meile pedagoogiline haridus, ainedidaktika ja professionaalid, kui õpetaja kvalifikatsiooni saab sisuliselt niisama endale ise teha? 

“Milleks meile pedagoogiline haridus, kui õpetaja kvalifikatsiooni saab endale sisuliselt ise teha?

Riik ei nõua karjääripöörajatelt täiendkoolituste läbimist. Programmid „Noored kooli“ või „Tagasi kooli“ eelistavad neid, kellel pole õpetajakutset. Mida teevad aga need, kelle kutse on aegunud või kes tulevad ametisse pärast akadeemilise karjääri lõppu? Nende uuesti kõrgkooli õppima asumine on aja raiskamine – nad on kõrgemal tasemel ja lisaks on vaja raha teenida. Töötamise kõrvalt täiendkoolitusi läbida on võimalik, eriti kahe esimese aasta jooksul pärast kooli tööle asumist, sest just siis on pidev nälg pedagoogiliste teadmiste järele, et õpetajana hakkama saada. Hiljem see vajadus väheneb.

Täiendkoolituste läbimisel viiakse karjääripööraja kurssi tänapäeva nõudmistega koolis ning varustatakse ta teadmiste ja oskustega, et ta püsiks töökohal pikemat aega. Puuduvate oskuste tagamisega koolis võiksid tegeleda riiklikud ülikoolid. Nii hoiaksime püsivat rahavoogu ülikoolidele, mis annavad kõrgharidust iga päev ja professionaalsemalt kui näiteks mittetulundusühingud või osaühingud, kelle kursused on küll huvitavad, kuid kes ei vastuta õpetamise kvaliteedi eest koolis. Tähtis on ka see, et läbitud koolitusi võetakse arvesse õpetaja kvalifikatsiooni hindamisel ja karjäärimudelis. 

Milline on õpetajate parim karjäärimudel? 

Õpetajaid valmistatakse üldiselt ette ja palgatakse Eestis kooliastmeti: lasteaia-, klassi- ja aineõpetajad. Kutsestandard jagab õpetajad aga tasemete vahel, tasandades ettevalmistuseks kulunud aja, arvestamata laste vanust ja õpetajate ainealast spetsialiseerumist, mis töötab karjäärimudelile vastu. Kõrgemal kooliastmel töötamine nõuab põhjalikumaid aineteadmisi, lisaks metoodika ja sihtrühma psühholoogia tundmist. Mida kõrgem kooliaste, seda kõrgem võiks olla tarifikatsioon. Lasteaiaõpetajal on see madalam, klassiõpetajal keskmine; aineõpetaja on karjäärimudeli kõrgeim tase. Kes soovib kõrgema tasemega õpetajakutset kõrgema palgaga, see õpib aineõpetajaks. Kes seda ei soovi, saab töötada lasteaias või algkoolis. 

“Kui tööaeg ja koormus on kõigil võrdne, võiks tase sõltuda sellest, kas õpetaja on omandanud kõrgema akadeemilise kraadi ning läbinud vajalikud täiendkoolitused.

Õpetajate jagamine alustavaks õpetajaks, õpetajaks, vanemõpetajaks ja meisterõpetajaks ei ole sisuline. Töökuulutustes seda ei kohta. Õppimise seisukohalt: miks õppida aineõpetajaks, kellelt nõutakse põhjalikumaid teadmisi kui algkooliõpetajalt ja kes peab tegelema ka näiteks teismelistega? Statistika näitab, et klassiõpetajateks pürgivaid noori on palju rohkem kui tulevasi aineõpetajaid. 

Muidugi võiks eraldi olla nii lasteaiaõpetaja, klassiõpetaja kui ka aineõpetaja tase. Kui tööaeg ja koormus on kõigil võrdne, võiks tase sõltuda sellest, kas õpetaja on omandanud kõrgema akadeemilise kraadi ning läbinud vajalikud täiendkoolitused. Lasteaiaõpetaja kraadiõpe ei tundu mõttekas. Kraadiõpe ei ole ajutine ja kraad kehti ainult viis aastat, nii nagu näiteks meisterõpetaja tase. Kes on kunagi saanud kõrgema kraadi, selle tase ei kao ka viie aasta möödudes, seda enam, kui kaitsmisele järgneb töö teadlasena või akadeemiline karjäär. Kui kõrgemat kraadi ei ole omandatud, sõltub tase ainult töötatud aastatest ja/või läbitud täiendkoolitustest. 

Panustamine riigi õppematerjalidesse, administratiivsed ülesanded või osalemine teadustöös on tavaliselt eraldi tasustatud ja toimuvad kontaktõppeväliselt. Üle kolme taseme karjäärimudel muudab süsteemi keeruliseks, kaasneb liigne bürokraatia. Õpetaja on see, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse. Ei ole õiglane, kui õpetaja ja õpetajaks õppija töötasu on sama, sest üliõpilast on vaja asendada, tal on võimalik võtta õppepuhkust ja õppelaenu, tal on sõidu- ja muud soodustused. Õpetajakutset tal siiski ei ole. Statsionaarse õppe üliõpilane ei pea töötama. See tekitab kõrgkoolides probleeme õppetöö planeerimisel. 

Klassiõpetaja vs. aineõpetaja

Praegustes kvalifikatsiooninõuetes jäävad aineõpetajate aineteadmised tagaplaanile. Rohkem tähelepanu pööratakse pedagoogilistele oskustele, mis arenevad õpetajana töötades ja lastega suheldes. On tunne, nagu oleks haridussüsteem üldse klassiõpetajate poole kaldu. Klassiõpetajateks õppijaid on proportsionaalselt rohkem, nende sõna ja positiivsust kohtab sagedamini nii ajakirjanduses kui ka ametkondades. Nad naudivad oma tööd sageli enam kui aineõpetajad vanemates kooliastmetes, eriti kolmandas kooliastmes, kus seistakse vastamisi vastupanuga nii mõne aine kui ka õppimise suhtes üldiselt. 

“Soome õpetajate ametiühing tuleb kooli ja lapsevanemate vaidlustes appi, meie koolides asub direktor sageli lapsevanema poolele.

Head aineõpetajad on samas need, kes saavad õpilasi nende edasiste valikute juures kõige rohkem mõjutada ja vastutavad heade tulemuste eest lõpueksamitel. Hea aineõpetaja saab parandada varasemate kooliastmete puudujäägid ja kujundada noorte täiskasvanute suhtumist ühiskonda ja ellu laiemalt. Lõpueksamid, järeleksamid ja täiendav õppetöö muudavad nende kooliaasta pikemaks kui klassiõpetajatel. Sedagi võiks aineõpetaja töö tasustamisel arvestada. Aineõpetajal peaksid olema aineõpetaja kutse ja sellega kaasas käivad aineteadmised. 

Intriigid ja juhtimiskultuur

Et hoida koolis töötavaid pedagooge ametist lahkumast, on peale kvalifikatsiooni oluline veel töö- ja juhtimiskultuur, õpetajate õiguste eest seismine – seda enne töötasu. Soome õpetajate ametiühing tuleb kooli ja lapsevanemate vaidlustes appi, kaasates õpetaja kaitseks juristi. Meie koolides asub direktor sageli lapsevanema poolele, jättes õpetaja üksi. 

Ka kooli tugispetsialistid asuvad sageli lapsevanema poolele – tihti ei saa nad aru, mis on riiklik õppekava ja kuidas seda sisuliselt läbitakse. Õpetajale ei tule appi ka kohalik omavalitsus, kes põrgatab probleemi tagasi direktorile, selmet sekkuda lahendamisse erapooletu spetsialistina, jälgides seaduste ja eri asjaosaliste huvide täitmist. 

Rikutud töökeskkonnast on mõttekas tervise huvides lahkuda ning leida uus ja sobivam töökoht. Kui töö on liiga stressirohke ning mõjutab inimese tervist ja eraelu, tasub süsteemist hoopis väljuda. Minu kogemusel on koolides palju naistevahelisi intriige ja hõõrumisi, juhtkonnale meeldida soovimist. Hea juhi käe all püsib kool aastaid heal tasemel, kuid kesisel juhtimisel õpetajad vahetuvad ja õpetamise tase langeb. Lapsed tunnetavad seda niisamuti nagu pingeid vanemate vahel. Mõned lahkunud õpetajatest ei pruugi haridusvaldkonda jääda, sest on kogenud ebameeldivat suhtumist ja põlenud läbi. 

“Mõned lahkunud õpetajatest ei pruugi haridusvaldkonda jääda, sest on kogenud ebameeldivat suhtumist ja põlenud läbi.

Mis puudutab kohalikke omavalitsusi, siis volikogudes ei tegutse üldjuhul professionaalid ja KOV-ide toetus sõltub alati rahavõimalustest. Pealinna lähedal, sh Viimsi, Rae, Saku omavalitsusel on võimalik pakkuda õpetajale keskmisest kõrgemat töötasu. Nendes omavalitsustes võib õpetaja loota preemiale nii õpetajate päeval kui jõulude ajal. Mujal see võimalus sageli puudub. Mõnes omavalitsuses on makstud doktorikraadiga täiskohaga õpetajatele tippspetsialisti lisatasu. Teistes pakub omavalitsus sõidusoodustusi ja sporditoetust. Tallinna linn toetab õpetajaid tasuta koolitustega linna halduses oleva Õpetajate Maja kaudu, aga on preemiatega üldhariduskoolides kitsi. Maapiirkondades on oluline kuuluda kogukonda. Kui omavalitsus seda eri moel – näiteks reiside ja suvepäevadega – toetab, on see suureks boonuseks. 

Tervist kahjustav töö

Muud hüved, sealhulgas varasem, tervelt elatud aastatega seotud pensioniiga ja avalikus teenistuses töötamise indekseerimine, võiksid olla riigi soodustused. Pensioniealised õpetajad võiksid panustada osalise koormusega – samas tööoskusi edasi andes –, et anda võimalus noorematele. Õpetajatöö on pikaajaliselt tervist kahjustav töö avalikus sektoris.