• Eestikeelsele õppele üleminek ei ole ühekordne reform ega ajutine kampaania, vaid igapäevane töö ja hool, mis vajab kaitsmist. Ida-Virumaa jääb nii Eesti osaks.

Viimased aastad on Ida-Virumaa hariduses olnud murrangulised. Gümnaasiumides on eestikeelse õppe otsustav laienemine muutnud nii koolide töökorraldust kui ka noorte igapäevast keelekeskkonda. Eesti keelele üle minevate põhikoolide suund on selge, muutus on olnud kiire, otsustav ja pöördumatu. See, mis veel hiljuti tundus paljudele liiga keeruline, on osutunud võimalikuks. Keelepööre on jõudmas ka kutseharidusse, kus varem sulges venekeelne õpikeskkond liiga paljudele noortele ukse edasisel haridusteel ja tööelus. Samuti hoidis Ida-Virumaa venekeelne kutseharidus ühtse vereringena üleval kohalikku venekeelset üldharidust, muudatusi ei soovitud ega tehtud.

150 keeleoskuseta õpetajat

Ida-Virumaa Kutsehariduskeskuses on kahe viimase aasta jooksul lõpetatud tööleping umbes 150 õpetajaga, kelle eesti keele oskus ei vastanud nõuetele. See on märgiline muutus, mis näitab, et seadus ja otsused ei jää paberile, vaid muutuvad koolis tegelikkuseks. Keelepööre ei sünni aga ainult nõuete ja kontrolli kaudu. See sünnib siis, kui koolis kujuneb eesti keel loomulikuks ja tähenduslikuks suhtluskeeleks igal sammul: klassis, töökojas, koridoris ja õpilasesinduse aruteludes. Sinna on veel mõõdukas tee minna, aga me liigume jõudsalt.

Olen just asunud juhtima Ida-Virumaa Kutsehariduskeskust ja minu esimene eesmärk on kooli sisse vaadata. Tahan mõista, kuidas meie süsteem töötab, millised on tugevused ja kus vajame selgeid muutusi. Juba ülejärgmine õppeaasta tuleb hoopis teistsugune kui tänavune. Seoses kutsehariduse reformi ja õppe eestikeelseks muutumisega teisenevad õppe sisu ja nõuded, kus suur osa on üldharidusel. Võtame kooli sisu korraks ette ja paneme õppekava ning valdkonnad uuesti kokku nii, et need vastaksid turu ootustele ja õpilaste huvidele. Ja tõenäoliselt lisanduvad praegustele ülimalt tehnilistele valdkondadele ka pehmemad: kaunid kunstid ja sport. Soovin, et rakenduskeskharidus muutuks popiks – selliseks, kuhu noored tahavad tulla, sest teavad, et see annab neile parimad oskused ja kindla tee tulevikku. Nelja-aastased õppekavad on nüüd meie standard. Sellel õppeaastal viime venekeelse õppe mahu miinimumini ja alates 2026/2027. õppeaastast on õppekava täielikult eestikeelne.

Keel pole vaid tööriist

Olen ikka rõhutanud, et eesti keel ei ole pelgalt tööriist. Kui keel oleks ainult vahend, muutuks ta millekski, millest hoitakse kinni vaid seni, kuni seda on mugav kasutada. Siis poleks tal kohta ka kultuurilises järjepidevuses. Kool on koht, kus keel saab olla midagi palju enamat: meie identiteedi kandjaile mõtlemise ja loomise keel. Meil on kohustus kasvatada noori, kes mitte ainult ei räägi eesti keelt, vaid elavad selles. Õpivad, vaidlevad, loovad ja unistavad.

Samal ajal toimuv kutseharidusreform toob kutsekeskhariduse nüüdisaegsele tasemele ja muudab selle noorte seas ihaldatuks ja popiks. Kutseharidus ei tohiks olla enam tagavaravalik, kuhu minnakse siis, kui gümnaasiumisse ei pääse, vaid teadlik esimene valik, sest seal saab kvaliteetse hariduse ja töömaailmas hinnatud oskused. Kutseharidus peab muutuma tulevikutööde väravaks, kus tehnoloogia, loovus ja praktiline oskus põimuvad.

Reform tähendab, et õpilastele luuakse koostöös kohalike ettevõtete ja organisatsioonidega uued võimalused tööalaseks praktikaks kohapeal. Nii tekib neil varakult side oma eriala töömaailmaga, tekivad kontaktid, kogemus ja enesekindlus. Selline õppeviis kasvatab tööandjate usaldust kutsekoolilõpetajate vastu ja annab noortele võimaluse leida töökoht juba õpingute ajal. 

Eestikeelne kool Ida-Virumaal ei saa olla pelgalt teenusepakkuja, see peab olema keskkond, kus noored õpivad keelt ja eriala osana oma identiteedist. See tähendab, et eesti keeles mitte ainult ei räägita, vaid selles ka mõeldakse ja tegutsetakse. See on võimalik ainult siis, kui õpetajad ja koolijuhid ise peavad eesti keelest ja kultuurist lugu ning kannavad seda edasi õpilastele. Hea eesti keele oskus loob aluse avatud ja mitmekesisele keskkonnale. 

Pole aega oodata

Meil ei ole aega oodata ega ruumi kõhelda. Meil on tänased õppijad ja ainult nende kaudu tuleb eestluse homne päev. Kui koolis on eesti keel nähtav, kuuldav ja tähenduslik, siis see jääb noore ellu ka pärast kooli. Kui seda aga koolis ei ole, ei teki seda ka hiljem. See on koht, kus tuleb olla nõudlik ja järjekindel, sest kaalul ei ole ainult haridus, vaid ka meie ühiskonna sidusus ja tulevik.

Eestikeelsele õppele üleminek ja kutseharidusreform on suured ja nõudlikud ettevõtmised, mis loovad noortele uusi ja tänapäevaseid võimalusi. Meie koolides on praegu noored, kelle identiteet alles kujuneb ja kellel on ees kümneid valikuid. Kui nad saavad õppida keskkonnas, kus eesti keel on elav ja väärtustatud ning erialaõpe nüüdisaegne ja tööeluga seotud, siis on neil lihtsam leida oma koht Eesti ühiskonnas ja ka laiemas maailmas.

Vajame kooli, kus eesti keel elab ja nüüdisaegne kutseharidus annab noorele kindla tee tulevikku. Meie kätes on, et see väärtuspööre ei oleks ajutine, vaid püsiv.