• Tehisintellekt ei ole see tuba, kus mina õpilastega kirjandusest rääkida tahaks. See tuba on ikka päristuba, kus on pärisraamatud, mis käivitavad mõtte- ja tundeprotsesse, mida millegi muuga avada ega käivitada polegi võimalik.

Neil päevil saavad õpetajad suuresti riiklikult koolitet tehisintellekti kasutusvõimaluste osas, lisaks tundub Eesti kuidagi eriliselt uhke ja eesrinnas olevat TI kasutuselevõtus hariduses. See on muidugi äge, et me oleme uuenduslikud, aga ma olen mõelnud, kas kõik nood vidinad pole parimal juhul mitte töövahend ja halvemal juhul teatavate kognitiivsete funktsioonide ja oskuste tõstmine väljapoole me füüsilist eksistentsi, reaaliat? 

Et kui me viimase veerandsajandiga suutsime paigutada ajust väljapoole tohutu hulga mäluprotsessist ja teadmiste pagasist, sest see on sekunditega leitav (kui oled võrgus ja sul on elektrit ja …), siis nüüd paigutame me ajust väljapoole ka opereerimise, analüüsimise, infotöötluse? Võib-olla olen ma lihtsalt skeptiline koll, et nii mõtlen, tõenäoliselt näeme me, mis see protsess endaga kaasa toob, varemalt kuskil veerand sajandi pärast. 

Järjest kiiremini

Kui varasemalt olid tohutud hüpped ses vallas esmalt kirja leiutamine, mis kandis inimkonna mälu tuhandeid aastaid, pärast seda Gutenbergi press, mis muutis me infokäitlust ning mõtlemis- ja haridusprotsesse sadade aastate jooksul, siis nüüd tundub, et kohtume juba teise, kui mitte kolmanda hüppelise innovatsiooniga, mis muudab tohutult me harjumusi ja arusaamu, tühipalja veerandsajandi sees.

Muidugi on meil nina vastu klaasi, st me oleme sellele kõigele liiga lähedal, et teha häid, paikapanevaid ja täpseid järeldusi. Kuigi süda aimab halba, süda aimab kurja, on see vaid üks totakas aimdus ja tollest pole tolku. Kõige uue mahatallumine oleks ju kõigest tobe tagurlus, eks?

„Kuhu on kadunud vahepääl tekkinud ekraanivaba kooli mõtteidud?“

Siiski mõtlen ma, et kuhu on kadunud need vahepääl tekkinud ekraanivaba kooli mõtteidud? Kas tee pääl kukkus kokkuhoiu- ja ökonoomsuskelgu päält maha mõte sellest, et paremini töötavad pisemad klassid (Soome haridussüsteemis oli kaua aega püüdlus ca 16–20 õpilasega klasside poole, sest leiti, et sellises koosluses on töö tõhusaim), et väiksemad koolid – kuigi neid on kallim pidada – on inimese individuaalse arengu, tähelepanu ja hoolivuse osas paremad ja pikas perspektiivis siis ka ehk ühiskonnale tõhusamad?

Väärtuslik väike

Eesti riik on iseenesest paradoksaalselt väike ja kallis pidada, selles osas üsna unikaalne maailmas. Me hindame seda, et saame oma keele- ja kultuuriruumi raames teha omaenda poliitilisi valikuid, ja see ei ole odav lõbu. St me peamegi toda riiki ja ta olemasolu sisu (see kultuur ja haridus ja keeleruum, mis meile me näo ja kuju annab) vaatlema ka majanduslikult teistmoodi, mõõtma tõhusust ja tulusust teisiti, kui seda on tehtud suurtes, vanades lääne demokraatiates. Väike on väärtus omaette!

Selle mõtte raames saan pista siia ka paljukõneldud meeldetuletuse: kirjanduses võiks olla samuti nagu keeletundides – töö väiksemates rühmades (vähemasti pooles õppemahus), sest kolmekümnekesi-neljakümnekesi hästi üht teost üheskoos ei aruta-analüüsi, asjade tabamise ja tuumani ei jõua … Ja kirjandus võiks ju olla üks hariduse prioriteete? Ei? 

„Äkki on teekond tagasi viimasesse teeristi, kus asjad olid veel hästi, liiga pikk?“

Sel suvel sattus mind paarile kirjandussündmusele viima Tallinna Saksa Gümnaasiumi raudvara, õpetaja Anu Kušvid. Anu on imeline, haruldane inimene, kes armastab noid viise, mõttekäike, nippe, kuidas kirjandust lastele põnevaks teha. Tema rõõmustab ka justnimelt mõne logardi ja loru üle, kes teeb ootamatult edusamme, ilmutab äkesti mõtlemisvõimet või huvi maailma vastu … See on see, kuidas hää õpetaja peaks olema: ise põlema ja teisi sütitama, kaasa tõmbama, õnnelik olema just siis, kui keegi, keda „ei huvita“, kes „ei viitsi“, kes küsib „agamilleksmullesee“, korraks silma tulukese saab. 

Ja see on ka see koht, miks ma tean, et mina eriti hää õpetaja ei ole, ma tahaks, et see tulukene, teadliku uudishimu ja avatuse võimaluses oleks õpilases antusena olemas, et see oleks omamoodi eeldus … mitte püüdlus. Reaalsus, pärismaailm on teine. Või isegi kolmas. 

Tuluke pigem kustub

Tehisintellekti võimalused kirjanduse käsitlemisel tunduvad mulle liiga kesised ja pääliskaudsed selleks, et temaga või sellega üldse noid asju arutama hakata, aga see näitab, et mul antud juhul endal vist ei ole too tuluke silmas mitte veel põlema läinud, pigem kipub see kustuma, kui ma näen üldse kuskil TI-ga tehtud asja, ja ma mõistan, et see on probleem praeguses maailmas. Võib-olla siis minukujuline, veidi pahatujuline, tagurlik probleem. Et siin ma olen ja vedelen progressil jalus ja mõtlen kurbi mõtteid tollest, et tehisintellekt ei ole see tuba, kus mina noortega, õpilastega kirjandusest rääkida tahaks, see tuba on ikka päristuba, kus on pärisraamatud, sõnalasud leheküljil, mis teevad ajus midagi, mida miski muu maailmas päriselt samamoodi ei tee, käivitavad mingeid mõtte- ja tundeprotsesse, mida mitte millegi muuga avada ega käivitada polegi võimalik …

Mulle tundus, et tänavustel esimestel kohtumistel olid paljud mu kolleegid päriselt särasilmsed ja mingit energiat ja tahtmist täis (a meil on ka jälle uusi noori inimesi majas rohkelt ja uhkelt, mis on tore), et ei olnud seda läbipõlemise ja kulumise vaibi või kihti suuremal jaol. Et nad on (jälle) nõus ja valmis tanki tormama selle me väikse ja vapra ühiskonna nimel, või siis individualistlikult konkreetselt nende noorte pärast, kelle ajud on me kätte usaldatud lootuses, et nad kasvavad mõtlemisvõimelisteks eestlasteks, aga esmalt ikka inimesteks…

„TI-ga seotu tundub suur, haaramatu ja ohjeldamatu, kuid mind võlub väike, salalik ja keeruline.“

Mul on tunne, et selle saavutamiseks on vaja toda väikest, mis meil on rahva ja riigina õnnestunud välja võidelda, ka inimese tasandil. Et individualism ei peaks tähendama tarbimisühiskonna hedonistlikku eneseküllast õiguste ja vabaduste pundart, vaid justnimelt kognitiivset kohalolu, teadvuse arengut, kriitilist ja vaba vaimu. 

Ja oma igapäevases elus pole ma kindel, et oleme õigel rajal. Aga me oleme vähemasti mingil rajal. Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et äkki, kui me läheme … või ma ise lähen … liiga kaua liiga pikalt mööda vale rada ja siis avastan, tean seda äkki … siis äkki on liiga pikk teekond tagasi viimasesse teeristi, kus asjad olid veel hästi. Aga võib mõelda ka nii, et need teed on ju metafoorsed, ja valides säärase raja, ei saagi toda eelmist teeristi seljataga enam olemas olla. Ja meil tuleb nõnda või teisiti hakata sisse raiuma täiesti uut rada. Ja kas see mitte ei olegi siis hariduse üks osa: mitte naasmine vanadesse mallidesse, vaid vajadusel oskus ja julgus astuda kõrvale ka tollest, mis meid neelama, väsitama ja kustutama hakkab, kus end kaotada võime? 

Uus rada, aga ilma tehisintellektita

Jah, ühtpidi on hariduses vaja terake konservatiivsust, mingid põhialused, põhiväärtused on inimesel, ka täiskasvanud ja juba veidi ärakulunud inimesel hääd. Teisalt ei ole see haridus, kui me ei ole õppinud vajadusel tallama täiesti uut rada. Lihtsalt, see võib olla ka täiesti ilma tehisintellektita, ma pakun välja. Aga võib-olla nii lihtsalt enam ei saa, jah, võib-olla sunnib aegruum osa meist vaatlejafunktsiooni, meile jääb siis roll uurida ja mõtestada, mida tähendab säärane protsesside paigutamine väljapoole me ajukurde … See tundub lihtsalt kuidagi suur ja haaramatu ja ohjeldamatu. Ja viimasel ajal võlub mind pigem väike ja salalik ja keeruline.