Kõigepealt tulgu teadmine, millised on üldse gümnasistide seas tehisaru kasutuspraktikad, ning alles siis õpirakenduse lai levik, kirjutab Ivo Visak ERR-i arvamusportaalis.

Kui vahetasin 2. juunil gümnaasiumijuhi töö TI-Hüppe Sihtasutuse tegevjuhi ameti vastu, oli tehisintellekti haip (ingl k hype – kiidulaul, ülespuhumine) maailmas laineharja tipul ja kriitilisemaid noote kõlas kindlasti vähem. Alles viimase paari kuu jooksul on kriitika muutunud nähtavamaks ning on hakatud laiemalt arutlema generatiivse tehisaru probleemide üle, olgu nendeks keskkond või vaimne tervis. Selle heaks näiteks on Gregor Kulla arutlus “TI-hype – hüpata saab ka alla”.

Kriitilises artiklis on Kulla oma seisukohtade toetuseks võtnud appi mitmete Eesti teadlaste tsitaate. Nende seas on Piret Oppi, Jaan Aru ja Grete Arro, kes kõik on juhtumisi TI-hüppe meeskonnas. Miks tehisaru kasutust levitav haridusuuendus ka tehisarukriitikuid koondab? Ja miks tundub, et seda TI-d nüüd nõnda “peale surutakse”?

Kõige tabavamalt on neile küsimustele vastanud TI-hüppe teadustiimi senine liige, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniteaduste nooremlektor Kaspar Kruup. Kruup ütleb, et peale surub tehnoloogia ise. Ning just tehnoloogia kasutamise käigus võivad tekkida mõtlemis- ja õpioskuste arengut pärssivad praktikad.

Me ei saa mööda vaadata faktist, mida ilmselt suur hulk põhikooliõpetajaid juba paar aastat teab: tehisaru on õpilaste koolielu osa. Generatiivset tehisaru kasutab 66 protsenti Eesti 3.–9. klassi õpilastest, seejuures on nad TI-rakenduste poole pöördunud viimase kuu jooksul. Rakendusi kasutatakse näiteks selgituste ja kokkuvõtete saamiseks, aga ka kirjalike koolitööde ärategemiseks (Uuring “EU Kids Online 2025”, Tartu Ülikool, 3.–9. klassid, 2481 õpilast). Ma räägin hetkel põhikoolist, gümnaasiumis on need protsendid kindlasti kõrgemad.

Haip lõppeb varem või hiljem, aga jäävad teatud põhimõttelised muutused, mida mainisin hiljuti ka Õpetajate Lehele antud intervjuus. Generatiivse tehisaru tulek haridussüsteemis on esseist Nassim Nicholas Talebi sõnu kasutades “must luik”, raskesti etteaimatav ja haruldane sündmus.

Paari aastaga on generatiivne tehisaru mõne haridussüsteemi täielikult pea peale pööranud. Hea näide on Ameerika Ühendriikide klassikalised, esseede ja arutluste kirjutamise lembesed ülikoolid, kus raamatuvirnade läbitöötamine, loetu sünteesimine ja seoste loomine on asendunud paariminutilise viipamisega (prompting).

Olemuselt elab meie haridussüsteem läbi sarnast murrangut, lihtsalt teistsuguses tempos. Et seda tempot vähegi kontrollida, ongi mõistlik tekitada riiklik haridusprogramm. Minu nägemist mööda tajub president Alar Karis oma üleskutses õppida “tehisintellekti mitte kõige rohkem, vaid kõige targemalt kasutama” hästi nii probleemi kui ka võimalust. See ongi põhjus, miks ma sihtasutuse eesotsas olen.

Mida meil “kõige targemaks kasutuseks” vaja on? Meil on vaja toetada tehisaru mõtestatud kasutamist nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks. TI-Hüppes oleme alustanud gümnaasiumiõpetajate toetamisega: loonud juurdepääsu OpenAI ChatGPT pluss-versioonile (läbirääkimised Google’iga on lõppjärgus, et pakkuda ka Google Gemini suuremaid võimalusi), korraldanud esimese suure veebikoolituse, ehitanud üles tugiprogrammi.

Nende tegevustega avame, mida õpilaste seas laialt kasutatav tehnoloogia võimaldab, samuti viskame õhku küsimuse, kas tehisarust võiks olla kasu õpetajatele administratiivsete tööülesannete optimeerimisel.

Sarnaselt paljudele õpetajatele leian ma, et vastus sellele küsimusele on “jah”. Paraku tahab kõik see õppimiseks aega, mida õpetajatel on pigem puudu kui üle.

Selleks, et TI-hüppe pilootaasta oleks edukas, pakume koolijuhtidele tuge regulaarselt toimuvate õpiringide loomisel, kus õpetajad saavad koos arutleda, milliseid muutusi vajavad näiteks uurimis- ja praktiliste tööde juhendid, kodused ülesanded, töömeetodid, koolieksamite korraldus, aga ka laiemalt tugi õpilastele.

Õpiringides leitakse loodetavasti vastused küsimusele, millega motiveerida gümnasisti õppima, kui ta kodus on põhimõtteliselt imeveski Sampo, mis võtab ära nii sisemise kui ka välise motivatsiooni. Ja mida teha teadmisega, et paljud õpilased harutavad tehisaruga lahti hoopis oma vaimse tervise muresid.

Oleme üheks eesmärgiks võtnud selle, et õppeaasta lõpuks on koondatud kokku varamu häid praktikaid, mis aitavad meie haridusel jääda säilenõtkeks ja meie gümnasistidel püsida õppimislainel. Koos tehisaruga, sest ma olen täiesti kindel, et purki me teda enam ei pista.

Natukene ka esimese tegutsemisnädala andmeid: TI-hüppe tugiprogrammi on registreerunud umbes 90 protsenti gümnaasiumitest (25. augusti seisuga 141 gümnaasiumit) ja veidi üle 80 protsendi õpetajatest (3800).

Kevadel lubatud sokraatilisi õppeviise kasutav õpirakendus ei jõua gümnasistideni enne, kui oleme jõudnud seda koolikeskkonnas testida. Kõigepealt tulgu teadmine, millised on üldse gümnasistide seas tehisaru kasutuspraktikad (ja millised nad ei peaks olema), ning alles siis õpirakenduse lai levik. Küll aga alustame õpilastele suunatud haridusprogrammiga juba oktoobris. Korraldame töötube heade viipade koostamise ja üldise tehisaru kirjaoskuse kohta, samuti tutvustame tehisaru võimalusi kiirel prototüüpimisel ettevõtlusõppes.

Oma tegevuste mõju jälgime õppeaasta vältel koostöös Tallinna Ülikooli hariduspsühholoogia keskusega. Tahame saada aru, kas TI-hüppe tegevustel on haridusele mõju ja milline see on.

Lõpetuseks soovitan kõigil vaadata 1996. aasta veebruarikuu saadet “Otseliin”, millega algas Tiigrihüpe. Ettevõtja Sten Tamkivi tsiteerides: “See “Otseliini” saade oligi programmi avapauk, kus lisaks intervjuudele president Lennart Meri ja suursaadik Toomas Hendrik Ilvesega toimus otse-eetris arutelu Tiigrihüppe Peakomitee liikmete (Jaak Aaviksoo, Marju Lauristin, Sten Tamkivi, Tanel Tammet) ja tehnoloogiaskeptiku Lauri Leesi vahel. Ja Linnar Viik näitas televaatajatele päris veebilehti.”

Ma olin saate lindistamise ajal kuueaastane, aga minu hilisemat elu mõjutas Tiigrihüppe haridusprojekt ainult positiivselt.