Seadusest tulenevalt peab üle kolmeaastastele lastele lasteaias võimaldama vähemalt ühe tunni puhkeaega, pakkudes neile võimalust valida une ja vaikse tegevuse vahel. Sellest hoolimata selgus 2024. aastal tehtud küsitlusest, et endiselt on lasteaedu, kus kõik lapsed peavad puhkeajal magama.

Puhkeaeg on oluline osa lasteaia päevakavast, kuid Eestis on veel vähe uuritud, kuidas seda korraldada ning kas lähtuda seejuures lapse, lapsevanema või õpetaja vajadustest. Unepsühholoog Kene Vernik on puhkeaja teema jõuliselt meediasse toonud, tänu millele on arutelud ja vaidlused sel teemal ka lasteaedadesse jõudnud. Puhkeaeg on pedagoogide jaoks intrigeeriv teema, kus on erinevaid arvamusi ning ühele meelele jõuda võib olla üsna keeruline. Ülikooliõpingute ajal lasteaias praktikal olles kogesime mitmesuguseid puhkeaja korraldamise viise. Nägime rühmi, kus arvestati laste individuaalsete vajadustega, samuti neid, kus terves lasteaias kehtis ühtne süsteem. Otsustasimegi oma bakalaureusetöös uurida, kuidas on eri lasteaedades puhkeaeg korraldatud, millistest põhimõtetest lasteaiaõpetajad laste puhkeaja korraldamisel lähtuvad ning kas ja milliseid alternatiivseid tegevusi lastele pakutakse. Intervjueerisime 15 lasteaiaõpetajat üle Eesti, kellel on erialane kõrgharidus ning kes õpetavad 5–7-aastaseid lapsi. Intervjuu vorm võimaldas õpetajatel avada oma töö sisu, jagada isiklikke tähelepanekuid ja kirjeldada puhkeajal kasutusel olevaid alternatiivseid tegevusi. Küsimused koostasime nii, et mitte kallutada vastajaid andma „õigeid“ vastuseid.

Kas kõik lapsed vajavad puhkeaega?

Meie uuringu tulemustest selgus, et valdav osa lasteaiaõpetajaid võtab puhkeaja korraldamisel arvesse laste individuaalseid vajadusi ja eripära. Õpetajate sõnul kipuvad lapsed, kes lõunaund ei maga, muutuma jonnakaks ja pahuraks, mis tekitab rühmas rohkem konflikte. 5–7-aastane ei oska sageli aru saada ega taha tunnistada, et ta on väsinud, ja lähtub pigem sõbra eeskujust. Seda silmas pidades selgitavad õpetajad lastele, et keha vajab puhkust, ning suunavad neid teadlikult mõneks ajaks voodisse puhkama. Selgus, et ka neis rühmades, kus lastele lõuna ajal valikuvõimalusi pakutakse, kehtib kokkulepe, et alguses peavad kõik lapsed keskmiselt 30–40 minutiks voodisse minema ning õpetaja loeb neile raamatut ette, et tagada rahulik ja vaikne keskkond. 

Õpetajate hinnangul vajavad lapsed lasteaias puhkeaega, sest päevad on niivõrd intensiivsed ja tegusad. Toodi välja, et erinevalt kodust tuleb lasteaias jagada ruumi ligi 20 eakaaslasega, kellega peab pidevalt arvestama. Seetõttu oli enamikus intervjuus osalenud õpetajate rühmades kokkulepe, et kõik lapsed lähevad voodisse puhkama. 

Kui kaua peab laps voodis olema?

Arvamused lahknesid selles, kui kaua peavad lapsed voodis olema. Tuli välja, et mõnes meeskonnas on selles küsimuses lahkhelisid. On õpetajaid, kes lasevad lapsel ise otsustada, millal ta soovib ärgata ja vaikse tegevuse juurde suunduda. Vastukaaluks toodi näiteid nii-öelda vana kooli õpetajatest, kelle arvates peavad kõik lapsed vaikselt voodis olema ning kes lapse vajadustega ei arvesta. Õpetajat, kes sunnib last magama ka siis, kui too seda ei soovi, lausa kardetakse. Kui see õpetaja magamistoa uksele ilmub, lapsed tarduvad ja panevad vägisi pea padjale. Selgus ka, et mõni laps ei taha seepärast lasteaeda minna, et seal peab magama.

Paljud õpetajad rääkisid, et lubavad lastel ise otsustada, mida nad soovivad puhkeajal teha. Küll aga oli lastel sellega alguses raske harjuda. Nimelt püüdsid lapsed, kes magada ei tahtnud, end alguses pingsalt ärkvel hoida, et esimesel võimalusel kohe tegutsema hakata. Kui nad said aru, et tohivad ise valida ja otsustada, hakkasid nad lõpuks enda vajadusest lähtuma. 

Mitu õpetajat tõi intervjuus välja, et lähtuvad otsustamisel lasteaias kooskõlastatud päevakavast. Kuna päevakavas on puhkeaeg kirjas, siis paljud rühmameeskonnad seda ka järgivad. Kuigi lasteaiajuhid on rõhutanud, et igal rühmal on võimalus leida puhkeajal endale sobivaim lahendus, leidub õpetajaid, kes järgivad väga täpselt päevakava ning kelle rühma lapsed peavad voodis olema kuni kella 15-ni. Intervjuus ütlesidki nad, et kui päevakava on ühiselt kinnitatud, tähendab see, et selles on kokku lepitud.

Kokkulepped ja koostöö vanematega

Puhkeaja korraldamine lasteaias eeldab lastevanemate ja rühmaõpetajate head koostööd. Intervjueeritavad tunnistasid, et vanemate arvamus on neile väga oluline, sest vanemad tunnevad oma lapse vajadusi kõige paremini. Ekstreemse näitena rääkis üks õpetaja, et lapsevanem keelas viieaastast last magama panna, kuigi laps oli lõunaks nii väsinud, et uinus esimese viie minutiga. Õpetaja rõhutas, et peab oluliseks lähtuda lapsest, mitte sellest, mis kell vanem tahab last õhtul magama panna. Ka teiste õpetajate sõnul on vanemaid, kelle arvates laps ei peaks lasteaias lõuna ajal magama, sest siis ta jääb kodus varem ööunne. Nii mõnelegi õpetajale on jäänud mulje, et vanemad ei soovi õhtuti kodus oma lapsega aega veeta, vaid tahavad selle asemel lapse võimalikult vara voodisse saata. Kuigi õpetajad võtavad võimalusel vanemate soovi arvesse, arvestatakse puhkeajas eeskätt lapse heaoluga. Intervjuudes oli juttu paarist juhtumist, kus lapsevanema arvamus lapse puhkeaja kohta ei ühtinud rühmaõpetajate omaga, mis viis erimeelsuseni. Kuigi õpetajad püüdsid leida kompromissi, näiteks soovitasid vanematel viia laps lasteaiast pärast lõunasööki koju, otsustas pere hoopis lasteaeda vahetada. Siiski on enamik lasteaiaõpetajaid jõudnud vanematega kokkuleppele.

Alternatiivne tegevus uneajal

Alternatiivsete tegevustena, mida lastele puhkeajal võimaldatakse, näevad õpetajad eelkõige rahulikke tegevusi, et lapsed, kes lõunaund magavad, saaksid vaikses keskkonnas puhata. Rahulikuks tegevuseks peavad õpetajad mitmesugust käelist tegevust, puslede kokkupanemist, lauamängude mängimist. Intervjuudest selgus, et õpetajad suunavad lapsi pigem ise mingite tegevuste juurde, mitte ei lase lastel endal otsustada, mida nad soovivad puhkeajal teha. Ühes rühmas pidid lapsed näiteks kõigepealt lahendama ära töölehe ning alles siis said suunduda vaikse mängulise tegevuse juurde. See näitab, et lastel puudub otsustusõigus enda puhkeaja üle. Lisaks vaiksele tegevusele mainis osa õpetajaid ka vabamängu võimalust, mida pakutakse juhul, kui rühmaruum seda võimaldab. Ühes lasteaias on lastele loodud sisemänguväljak, mille kasutamiseks on tehtud kindlad kokkulepped. Kuigi lasteaedades pakutakse lastele puhkeajal alternatiivseid tegevusi, tunnistas üks õpetaja, et lubab vaikse tegevuse juurde eelkõige neid lapsi, kes on rahulikud ja keda ta saab usaldada. See tekitab küsimuse, kas kõigil lastel ikka on puhkeajal võrdsed võimalused. 

Takistused ja probleemid puhkeaja korraldamisel

Peamiseks probleemiks mitmekesise puhkeaja võimaldamise juures pidasid õpetajad suurt töökoormust. Üks intervjueeritav tõdes, et tema jaoks on takistuseks see, et lõunaajad on täidetud koosolekute ja paberimajandusega. Lõunane puhkeaeg annab õpetajale võimaluse päevategevusi ette valmistada ja näiteks arengukaarte kirjutada. Paljud intervjueeritavad rääkisid, et peavad kasutama laste puhkeaega dokumenteerimiseks, sest ei soovi tööd koju kaasa võtta. 

Piiranguid tekitab ka ruumipuudus. Paljud rühmad on ühetoalised, mis tähendab, et laste käsutuses on mängimiseks, söömiseks ja puhkamiseks üksainus ruum. Õpetajad ütlesid, et isegi kui lapsed vaikselt tegutsevad, segab see neid, kes soovivad vaikselt voodis puhata. Lahendustena pakuti välja võimalus kasutada lasteaia teisi ruume, näiteks spordisaali, või minna lastega õue. See tekitab omakorda küsimuse, kes samal ajal magavaid lapsi valvab. Õpetajad tõid välja, et kui rühmas oleks veel inimesi, tekiks võimalus ülesandeid omavahel jagada. Üks võimalus on koondada lapsed, kes lõunaund ei maga, ühte ruumi ja luua n-ö vahetuste süsteem ehk graafik, mille alusel määratakse, kes on magavate ja kes ärkvel olevate laste juures. Kasutada saaks ka muusika- ja liikumisõpetaja abi, kuid see suurendaks nende töökoormust. 

***

Kokkuvõtvalt selgus, et lasteaiaõpetajad püüavad lähtuda laste vajadustest ning jõuda ühele meelele nii lastevanemate kui ka kolleegide ja juhtidega. Sellegipoolest ei ole alati võimalik pakkuda puhkeaja sisustamiseks mitut varianti, sest õpetajad peavad lähtuma olemasolevatest võimalustest. See tähendab, et kui rühmaruum on väike ning lapsi ei ole võimalik eesmärgipäraselt eraldada, siis seda ei tehta ning kõigil lastel on kohustus vaikselt voodis olla. Siinkohal tekib küsimus, kas kogu vastutus puhkeaja korraldamise eest lasubki üksnes lasteaia ja õpetajate õlul või tuleks probleemi näha laiemalt. Kui vaadata teemat teise nurga alt, tahaks küsida, kas meie haridussüsteem üldse toetab õpetajate võimalusi pakkuda lastele mitmekülgseid lahendusi puhkeajaks.