Uuest õppeaastast alustatakse end selleks registreerinud Eesti koolides TI-Hüppe tugiprogrammidega. Eesmärk on tagada, et Eesti haridussüsteemi õõnestamise asemel hakkaks tehisaru seda täiustama. Selleks on vaja nii õpetajate kui õpilaste panust ja koostööd.

Tehisaru hakkas Eesti haridussüsteemi mõjutama juba ligi kolm aastat tagasi, kui esimesed õpilased avastasid, et see on võimeline nende eest näiteks referaadi igati korralikult ära tegema. Seega on TI-hüpe õpilaste jaoks mingil kujul juba toimunud. „Kindlasti ka mõne õpetaja jaoks, aga nüüd on vaja, et see toimuks kogu meie haridussüsteemi jaoks,“ alustab TI-hüppe tegevjuht Ivo Visak. 

Sellist vajadust põhjendades jõuab ta musta luige teooriani – mõiste, mille all peetakse silmas haruldasi, ootamatuid ja suure mõjuga sündmusi. Visaku hinnangul on tehisaru teke just üks taolistest sündmustest. Haridusvaldkonnas toimub küll pidevalt midagi. Kui mõelda näiteks Ukraina põgenikele meie koolides, rääkimata sellele vahetult eelnenud koroonaviirusest, saab öelda, et Eesti õpetaja elab kogu aeg muutuste tuules. Kui need kaks näidet on või olid mööduvad, siis tehisaru seda vaevalt on. „Kui mõned asjad on ajaloo keerdkäigud, siis mul on tunne, et tehisaru on nagu must luik – ja kui temaga mitte tegeleda, siis tegelevad need, kes seda omavad, meiega. Seetõttu peame proovima integreerida tehisaru enda süsteemi, et see sobiks meie huvidega, mitte vastupidi,“ rõhutab ta. 

Visak jätkab, et elame praegu olukorras, kus tehisaru on muutunud õpilaste jaoks täiesti tavaliseks tööriistaks. Seetõttu peavad kõik õpetajad saama aru, kuidas see tööriist toimib, mis on selle võimalused ja piirangud, millal on sellest kasu ja millal ajab TI õpilasele udu. Ta on kindel, et kui Eesti haridussüsteem on piisavalt nõtke ja sellised teadmised tehisarust saavutab, on Eesti vähemalt Euroopa Liidus esimene riik, kus on sügavuti aru saadud, et tehisaru ei ole mingisugune tüütus, mida kahtlustama peab, vaid vahend, millele ei pea liiga palju tähelepanu pöörama, aga mis aitab õpetamisele pühenduda. Sama intensiivselt tegeletakse TI-ga veel vaid Taiwanis, Singapuris ja Lõuna-Koreas. 

Õpetajate roll on suurem kui kunagi varem

Siinkohal jõuame põhiküsimuseni: mida see kõik õpetajate jaoks tähendab? Sellele saab vastata nii kaudselt kui otseselt ja mõlemad vastused on olulised. Kuna õpetajaid huvitab õigustatult eelkõige otsene pool, siis võib alustada sellest, et juhul kui koolijuht on registreerinud oma kooli TI-hüppe tugiprogrammi, saab õpetaja endale nii Google’i kui OpenAI tehisaru täislitsentsi. „21. augustil potsatavad õpetajate postkasti meilid linkidega ja kui seal paari kohta vajutada, on Chat GPT Pro nende päralt. Algava aasta jooksul siis õpetame, kuidas seda kasutada,“ ütleb Visak. 

Selleks on olemas õpiringid, millest pikemalt saab lugeda intervjuust TI-hüppe tugiprogrammi juhi Piret Oppiga. Laiem küsimus, mida nendes õpiringides käsitletakse, puudutab midagi, millele peab tehisaru ajastul vaat et kõige rohkem tähelepanu pöörama – nimelt õpilaste motivatsiooni. Kuigi võtmeküsimus on motivatsioon õppida alati olnud, ei ole see seisnud kunagi silmitsi nii suure ohuga kui praegu. Kusjuures oht ei ole enam tehisaru ise, vaid sellele reageerimata jätmine. Visak, kes on TI-hüppe juhtimise ajaks võtnud Saaremaa Gümnaasiumi juhtimisest pausi, nendib, et kahjuks on paljudel õpilastel sisemist motivatsiooni vähe. Ainus, mis on neid seni motiveerinud, on väline sund näiteks kodutöid teha. „Praegu on meil kõikidel kodus aga süsteem ja tehnoloogia, mis ütleb neile, et nad ei pea ka neid ära tegema, ta teeb ise. Nii ei tööta ka see ainus välimine motivaator.“ 

Laias laastus peabki nüüd küsima, mis on üldse kodutööde tulevik ja mida peab nii nende kui ka koolitöödega seoses silmas pidama. Visak meenutab põnevat mõtet, mille ütles välja Pennsylvania Ülikooli professor Angela Duckworth: tehisaru ajastu üks suurimaid paradokse peitub selles, et õpilased vajavad nüüd õpetajat rohkem kui kunagi varem. „See mõte puudutab motivatsiooniküsimust tugevalt. Nüüd on õpilastele vaja eriti hästi selgitada, miks tuleb rasked asjad endal ära teha, et tulevikus oleks natuke lihtsam. Sellised hariduspsühholoogilised küsimused muutuvad kõige akuutsemateks küsimusteks üldse,“ arutleb Visak. 

Tuutor tehisaru

Teine TI-hüppe suund ongi õpilaste suund. Visak rõhutab, et õpilastele mõeldud toodete puhul ei ole mõtet konkureerida nendega, mis internetis juba tasuta olemas on. „Me ei suuda kontrollida seda, mida õpilased kodus kasutavad. Ainus, mida saame teha, on tutvustada neile tehisaru kirjaoskust, ja seda, et referaadi teema kopeerimine tehisarusse ja vastu saadud teksti esitamine õpetajale ei ole tehisaru kirjaoskus, vaid laiskus, mis lõppeb rumalusega,“ ütleb ta otse välja. 

Seejuures peab loodav toode töötama nagu tuutor ja seda peab saama kasutada ka klassiruumis. Panna tehisaru mingis mahus käituma kui hea pedagoog on aga omaette kunst. „See õpetav versioon peab õpilastele huvi pakkuma, vastasel juhul kasutavad nad klassiruumist väljaspool ikka tasuta versiooni, kus on kõik maailma vastused olemas. Sellisel juhul oleme taas meeletu motivatsioonikriisi lävel ja jälle tekib küsimus, milleks on gümnaasium või mis on hariduse mõte,“ räägib Visak ning lisab, et õpilastele suunatud programmi hakatakse läbi viima koostöös õpilasesinduste ja väitlusseltsidega. „Seal me tutvustame ja õpetame neile, mis on tehisaru pädevused ja kirjaoskus.“

Kuigi õpetajate ja õpilaste suunad on kaks olulisemat, jookseb nende kannul veel kolmas, mis on mõeldud lapsevanematele. „Proovime oktoobris teha esimese veebiseminari just neile, et lapsevanemad saaks teada, kuidas end kogu selle teemaga kursis hoida. Kui me õpilaste mudeli välja laseme, teeme ühe veebiseminari ka vanematele,“ ütleb Visak.  

Ei tohi olla lisaülesanne

Veel keerulisemaks teeb ambitsioonikate eesmärkide saavutamise see, et asjasse on segatud maailma juhtivad IT-korporatsioonid. „See suhtlus on olnud väsitav ja valulik. Google’i ja OpenAI-ga on toimunud suvised testimised ja selle kuu alguses koostasime ka ostumenetluse, millest nad osa võtavad. Nemad nägid väärtust meiega koostöö jätkamises,“ alustab Visak teema lahkamist. Siinkohal tuleb mängu keeruline andmekaitsemaailm. Haridus- ja Teadusministeeriumi andmekaitse ja teiste juriidiliste asjaosalistega alles selgitatakse välja, kui keeruline on õpilastele vajalikud litsentsid kätte anda. „Kõik see võtab oodatust natuke rohkem aega, aga mingis mõttes võib selle üle ka uhke olla, kuna oleme küll väike ja kiiresti arenev riik, aga selle juures töötavad ka kaitsemehhanismid, mis ei luba päris kõike ja kiiresti läbi suruda.“

Kokkuvõttes ei salga Visak, et mingites asjades kukutakse algava õppeaasta jooksul kindlasti läbi, kuid sama paljudes küllap ka õnnestutakse. „Kõige olulisem on, et me tegeleme sellega. Tulevik tuleb nii kiiresti, et meil pole pikka reageerimisaega. Uuenduste tsükkel on muutunud nii kiireks, et peame leidma viisi, kuidas meie väga hea haridussüsteem oleks sama hea ka tehisaru ajastul.“

Koolid peavad õpetajatele aga sellise aja leidma, et nemad saaksid vajaliku informatsiooni omandada ja seda ka edasi anda. Visak rõhutab, et hüppega seotud tegevus ei tohi olla õpetajate jaoks lisaülesanne, vaid see peab mahtuma planeeritud tööaega. Paljude koolide jaoks ei ole see mõistagi lihtne, kuid Visaku sõnul mõistab suur hulk koole olukorra tõsidust ja nii proovitakse vajalik aeg siiski leida. „Koolijuhid peavad aru saama, et musta luige stsenaariumile peab reageerima, ja niipalju kui ma nendega suhelnud olen, nad seda ka mõistavad. See on ka põhjus, miks meie programmi on ligi sada kooli registreerunud – see on ca 2/3 koolidest. Ja kui keegi ei ole seda veel teinud ja muretseb, et on hiljaks jäänud, siis enne septembri algust on selleks veel aega, et enda õpetajatele litsentsid saada,“ lõpetab Visak. 

---

INTERVJUU TI-HÜPPE TUGIPROGRAMMI JUHI PIRET OPPIGA

Mida tähendab TI-hüpe õpetajate jaoks?

Mida on sel õppeaastal oodata nende koolide õpetajatel, kes on end TI-hüppe programmi registreerinud?

Nad ei peaks ootama, et neile hakatakse mingeid tegevusi või lisakohustusi peale suruma. Pakume õpetajatele ja koolidele võimalust meiega koos katsetada TI-hüppega seotud tegevusi, sealhulgas tehisaru kasutamist, ning mõelda välja mooduseid, kuidas see tundides välja võiks näha. Tegemist on tugiprogrammiga, mis tähendab, et me toetame koole, õpetajaid ja õpilasi. Õpetajate suunal saab tugiprogramm 21. ja 22. augustil alguse sellest, et räägime, mis see tehisaru on, kuidas on tehisaru ja psüühika omavahel seotud ning mil moel see saab või ei saa õppimist toetada. Koolid võiksid väljakutsele, mis on tehisaru hariduses, läheneda õpiringide abil. Oluline on võimaldada õpetajatel õpiringidest mugavalt osa võtta või neid eest vedada. 

Pärast esimest koolitust jätame koolid mõneks ajaks rahule, et nad saaks uude õppeaastasse sisse elada ja korraks tehisaru kasvõi ära unustada. Septembri teises pooles pakume koolijuhtidele seminare just selle eesmärgiga, et nad suudaks oma koolides õpetajatele need tingimused luua ning saaksid ka ise täpselt aru, mida see kõik endast kujutama hakkab. 

Oktoobris toimuvad üle Eesti esimesed praktilised seminarid õpetajatele. Igast koolist tuleb sinna kaks või kolm õpetajat ning nendele tutvustame õpiringi metoodikat: kuidas õpetajad võiksid koos õppida. Tahame jõuda üle Eesti nii kaugele, et kõik õpetajad saaksid ühtemoodi aru, mis see õpiring on. 

Kohe avame ligipääsu ka Moodle’i kursusele, kuhu laadime materjali, mida õpetajad saavad õpiringides kasutada. Materjal jaguneb kaheks. Üks pool on seotud vajadusega mõtestada ümber nii õpetamist kui õppimist, kuna tehisaru tõttu päris samamoodi edasi minna ei saa. See puudutab näiteks hindamist, tundide ülesehitust ja kodutööd. Kuna oleme ikkagi TI-hüpe, siis teise poole moodustavad materjalid, mis avavad õpetajatele tehisaru maailma. 

Igal piirkonnal on oma piirkonnajuht, kes iga päev oma piirkonda kuuluvate koolidega suhtleb ja nende küsimustele vastab. Nemad saavad koolidele natuke individuaalsemat tuge pakkuda, eriti õpiringide asjus. Kõik meie meeskonna liikmed on kas koolis töötanud või töötavad seal praegu ja pooltel on õpiringi läbiviimise kogemus. 

Kas usute, et õpetajad võtavad selle kõige hästi vastu?

Asja teeb lihtsamaks tõsiasi, et õpiringi formaat on väga paljudele õpetajatele tuttav. Nende ringide eesmärk ongi õppimist ja õpetamist üle Eesti ühtlustada. Meie tajume, et nüüd on viimane aeg tehisaru mõistmiseks vajalikud meetodid õpiringidesse põimida. Vanaviisi edasi minna ei saa, sest kui varem andsime lastele kodutöid ja teadsime, et suure tõenäosusega teevad nad need kodus ka ära – või vähemalt proovivad teha, mis on sama kasulik –, siis enam see tõenäosus suur ei ole. 

Õpetajad võiksid võimalust uusi võtteid omandada ja ka rakendada koos meiega ära kasutada. 

Raha meie koolidele ei anna, aga paljudes koolides saavad õpiringe vedavad õpetajad ka lisatasu. Tegelikult ongi norm, et koolisisese õpetajate arengu tagab rahaliselt kool. Tegemist ei pea olema lisatasuga, vaid võib vähendada näiteks koormust. Rõhutan veel kord, et nüüd on selleks kõigeks viimane aeg. 

Kuna TI-hüpe puudutab algaval õppeaastal ligi 5000 õpetajat, siis loomulikult ei ole me neile kõigile veel oma ideed tutvustada saanud. Õpetajad jagunevad laias laastus kaheks. Skeptikud näevad seda kui järjekordset haridusinnovatsiooni, mille on keegi anonüümne inimene välja mõelnud ja neile peale surunud. Teised on aga õnnelikud, et tehisaruga hakatakse koos tegelema. Ehk on nad seni proovinud selles üksi orienteeruda ja see oli väga keeruline. Hakkame nüüd koos mõtlema. Kokkuvõttes on arvamusi erinevaid, aga meie teeme omalt poolt kõik selleks, et kõik oleksid rahul, ega sunni kedagi millekski. Kui mõni kool ei soovi meie tegevusega kohe kaasa tulla, aga natukese aja pärast tunneb, et on ikkagi valmis, siis meie oleme oma materjalidega olemas. 

Koolipidajatele tekivad lisakohustused. Kas nendelt on tulnud selle kohta tagasisidet?

Oleme sellel suvel kohtunud Tartu linna ja Tallinna Haridusametiga ja nendel kohtumistel midagi sellist ei kõlanud. Koolipidajad on olnud väga toetavad. Võib ju tõesti mõelda, et omavalitsus koolipidajana on sunnitud pakkuma täiendavat ressurssi, aga kogemus näitab, et koolijuhid saavad sellega ise suurepäraselt hakkama. Me ei tea muidugi, kas koolidel on ka koolipidajatega teatud kokkulepped ja vestlused toimunud. Keegi pole öelnud, et meie soovitu on utoopia. Et üksikuid õpetajaid ei saadeta kuhugi koolitustele, vaid et areng toimub koolis, on saanud ikkagi normiks. 

Kui keeruline on see, mille õpetajad omandama peavad?

Mul ei ole õigust öelda, et need teemad ei ole keerulised, sest iga inimene tajub neid erinevalt. Kindlasti on see kõik mõne õpetaja jaoks keeruline, aga me saame asja võtta väga rahulikus tempos. Nii nagu õpetajad peavad arvestama õpilaste erineva õppimistempoga, peavad õpiringide juhid seda tegema õpetajate puhul. Nad peavad kogu aeg jälgima, kui kaugel õpetajad õpiringis parajasti on. Üritame teha koostööd ka meie ülikoolidega, et õpetajate arengut kirjeldada. Neid, kes tahavad asjaga süvitsi tegeleda või arenevad väga kiiresti, suuname osa võtma ülikoolide pakutavatest programmidest. Täpselt sama palju toetame aga ka õpetajaid, kes vajavad rohkem baasteadmisi. Eesmärk on, et kõigi vajadused oleks rahuldatud ning kõigil oleks motivatsioon tehisaru kasutada. 

Teame ka juba mõnda õpetajat, kes sooviks teha rohkem koostööd oma ainevaldkonna õpetajatega, ehk suure tõenäosusega hakkavad toimuma ka piirkondadevahelised ainekesksed õpiringid, kus näiteks füüsikaõpetajad arutavad, kuidas just füüsika ja TI kokku panna. Seda saab teha iga aine puhul. 

Mida soovite algava õppeaastaga saavutada?

Kevadel võiks programm päädida sellega, et kooli tasandil on lepitud kokku, kuidas tehisaru kasutatakse, ja mõeldud läbi, kuidas on õpilaste õppimist tehisaru ajastul kõige mõistlikum toetada. Siht ei ole panna õpetajad agaralt mingisuguseid tehisaru rakendusi kasutama, vaid et nad mõtleksid, kas ja kuidas saab tehisaru õpetamisel abiks olla. 

Asja tuum on tehisaru mõtestatud kasutamine. Me ei pea õpilasi ega õpetajaid sundima seda kasutama, aga kuna seda niikuinii juba hästi palju tehakse, peame aru saama, milline on selleks kõige mõistlikum viis. 

---

INTERVJUU ÕPILASEGA

„Kui õpilane ei saa aru sellest, miks ta õpib,  ei hakka ta kunagi tehisaru ka õigesti  rakendama. Vastupidi, ta hakkab seda kasutama põhimõttetult ja pahatahtlikult – viisil, mis teda vaimselt ei arenda,“ leiab Paide Gümnaasiumi abiturient Karola Lee Aasavelt. Tehisaruga seotud teemadel võttis ta sõna ka tänavusel arvamusfestivalil.

Milline on sinu ja su eakaaslaste suhe tehisaruga?

Kõige tähtsam selle juures on, et tehisaru ei saa õppetöös kasutada, kui kõigepealt ei tegeleta õpilase motivatsiooniga õppida. Kui õpilane ei näe, miks ta peaks õppima, ega tahagi sellest aru saada, ei hakka ta tehisaru kunagi õigesti rakendama. Vastupidi, ta hakkab seda kasutama põhimõttetult ja pahatahtlikult – viisil, mis teda vaimselt ei arenda ja õppimise eesmärke täita ei aita. 

Õppimise juures jääb alati tähtsaks õpetaja roll. Õpilased on sotsiaalsed olevused, nende jaoks on oluline, et neil on õpetajate näol olemas mentor ja juhendaja. 

Kuna õpilased on noored, arvatakse, et nad orienteeruvad digitaalses maailmas väga hästi, aga tehisaru puhul ei oska me tihtipeale õigeid küsimusi küsida ega leida viise, kuidas see meid näiteks mehaaniliste ülesannete tegemisel aidata saab. Seega on teretulnud, et alates sügisest hakatakse seda meile õpetama. 

Kui palju õpilased siis tegelikult viimaste aastate jooksul koolitükkide tegemiseks tehisaru kasutavad? 

Väga palju ja iga päev. Kõik teavad, mis see on ja kuidas seda pealiskaudsel viisil kasutada. Spikerdatud on ju alati, aga nüüd saab seda teha ka laiemate ülesannete puhul, mis nõuavad arutlemist. See masin oskab sõnastada mõtteid palju selgemalt ja poleeritumalt, kui üks õpilane oma peaga kirja panna suudab. Enamik õpetajaid tunneb TI kõnepruugi juba ära – see näeb lihtsalt liiga hea välja, et olla tõsi. On aga ka õpetajaid, kes seda veel ei märka, ja ülesannete juures, kus olulisel kohal ei ole faktiteadmised, on pisut kurb, kui kellegi pingutust hinnatakse madalamalt kui arvuti loodud ideid. 

Kui avatult õpilased sellest omavahel räägivad?

Päris avatult, nagu alati on omavahel spikerdamist arutatud. Need õpilased, kes tahavad põhimõtteliselt teha kõike oma peaga, on sellega leppinud. Nemad saavad juba aru, miks nad õpivad, ega taju seepärast teiste spikerdamist enda suhtes ebaaususena. Jõuame jälle tagasi motivatsiooni juurde.