• TI-hüpe on pisut vigane, sest viskab vaikselt mööda maad lohiseva haridussüsteemi lahendamata muredele hagu alla. Soov on öelda „me olime esimesed“, analüüsimata, kas TI-d haridusse üldse vaja on.

Mõtestasin hiljaaegu ajakirja Trickster ja kunstnik Madlen Hirtentreu näituse kaastekstis oma elukogemust n-ö Z-põlvkondlasena. Kus ja kuidas ma elan? Sealt tuli esseele pealkiri „To live online“. Mina ja paljud teised noored veedavad palju aega ekraani taga: oleme sellega ühes üles kasvanud. Sündisin aastatuhande vahetusel ning minu inimeseks kujunemist saatis tehnoloogia kiire areng. Praegu ei kujutaks ennast ilma Tumblri, Orkuti, Neti, Rate’i, Facebooki, YouTube’i, Bloggeri või Vine’ita ettegi. Mõnda pole enam olemaski. Arvatavasti oleks ka koolikius mind karmimalt laksanud ja tunneks ikka veel piinlikkust oma mõtete ja välimuse pärast. Kes teab, see teab, kuidas on väikelinnas teistsugusena üles kasvada. Internet oli mulle suureks abiks. Ja on seda tänini.

Tehisintellekti haridusse litsumine

Sageli on nii, et kui suureks saad, näed oma kasvatajaid teises valguses. Nii on ka internetiga, mille varjus olen end pikalt peitnud ning mida üsna lähedalt tundma õppinud. Et kuidas ta käitub ja toimib. Kuskil 2010. aasta paiku oli ta veel sõbralik, kuid praegu enam mitte nii väga. Nii palju on lõkse, viha ja segadust. Ükskõik kuhu vajutan, tahab keegi must midagi. Kes noolib mu kontaktandmeid, kes tahab, et nõustuksin kilomeetrite pikkuste tingimustega, mis pole lugemiseks mõeldud, laeksin alla mustmiljon äppi. Ega ligimestki seal enam sageli kohta, sest kõik kohad on täis roboteid, kes manguvad, et ma neilt midagi küsiks. Vastus on peaaegu alati lage kui mets Põlva külje all.

Mäletan, et gümnaasiumis olin tõre, kui pidin Moodle’is midagi tegema või ekraanilt õpikut lugema. Ma ei mõistnud, milleks. Raamatuga on mitu korda lihtsam ümber käia, paberile on mugavam kirjutada. Rääkimata Miksikesest, mida ma põhikoolis jälestasin, sest tunne oli, nagu peaksin võitma arvutit. Loomingulisusest oli puudu. Gümnaasiumi lõpuaastatel pidime oma praktikakogemuse vormistama veebileheks, mis tundus tollalgi raiskamisena. Kes seda saiti külastab? See ei paistnud praktiline ja ega keegi seletanud ka, miks see mulle kasulik on, mida see õpetab. TI-hüppe valu käes mõtlen, kas tehisintellekti (TI) haridusse litsumine erineb sellest, mis toimus siis, kui mina koolis käisin.

Artikleid kammides on tunne, et väga mitte. Näiteks kirjutasid Piret Oppi ja Mikk Granström ERR-is (09.06.2025, Kas kool on valmis uueks digihüppeks? ERR Novaator), et natuke üle poole õpetajauuringus osalejatest on juba TI-vahendeid kasutanud, kuid õppetöösse pole nad seda kuigi palju lõiminud. Teadurite sõnul ei takerdu see oskuste nappuse, vaid valmisoleku ja tajutud kasulikkuse taha. Nagu mina õpilasena, tahavad ka õpetajad mõista, miks. Kogemus on näidanud, et TI pigem pärsib õpet: robotil pole kujutlusvõimet. Näiteks artikleid kirjutades. Ma võin nõuda TI-lt oi kui põhjalikku uurimistööd, kuid lõpuks pean ikkagi ise kõik uuesti läbi käima, et asjast sotti saada, seoseid luua ja mingi arvamuse või mõtteni jõuda. Ja selleks on vaja kujutlusvõimet, mida vestlusrobotil pole. Töö kulg seekaudu enamasti pikeneb, sest ise materjali lugedes selgub samal ajal vaatenurk ja juurdub teadmine. Masinlik keel ja seosed, millel puudub seos minuga, tekitavad lisaks tunde, et näed, mida kõike sa ei tea, mis omakorda mõjutab seda, kuivõrd tuginen kogemusele ja teadmistele vs. TI tekitatud teabele. Mis pole sageli ka veatu.

Seoseid ei loo, meelde ei jää

Pelgulinna Gümnaasiumi 11. klassi õpilaselt küsiti, mida ta TI-ga teeb. „Vahel kodutööde jaoks, ka kontrolltööd vahel. [TI] teeb kiiresti ülesanded ära, aga pikema ajaga kaob kirjutamistunne, keeletunne küll ära“ (Õunapuu, J. 18.09.2024, Tehisintellekt on tulnud kooli, et jääda. ERR Uudised). Täpselt minu mõte – ta teeb mugava ja lihtsa töö ära ega sarnane varasema abivahendi, spikerdamisega: spikrit tehes peab ju materjali läbi töötama, koondama, kirjutama, lühendid leiutama, et võimalikult palju teavet mahuks võimalikult väikse ala peale. TI-lt vastuse küsimisega läbitöötamist sageli ei kaasne: kes see viitsiks. TI tekitab, ennustab vastust, otsib, ega uuri, veendu. Ja kui ei mõtle, ei loo seoseid, siis ei jää ka midagi meelde.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudis (MIT) tänavu tehtud uuringus (Kosmyna, N., Levy, R., Ishikawa, D. ja Picard, R. 2025. Your brain on ChatGPT: Accumulation of cognitive debt when using an AI assistant for essay writing task. arXiv:2506.08872) kirjutasid eri rühmad analüütilist esseed, üks TI abiga, teine ilma. Selgus, et varases etapis teatas 83% nn TI-rühmast kirjutatu mälust tsiteerimise raskusest ja ükski hingeline ei esitanud korrektset tsitaati; hilisemas testis, kus TI-tugi eemaldati, ei suutnud 78% midagi tsiteerida (11% andis korrektse tsitaadi), samas kui nn ajurühmas olid vastavad näitajad 11% ja 78%. See on päris suur vahe. Mitme kirjutamiskorra järel selgus lisaks, et mida rohkem tuli kirjutada, seda enam toetuti TI-le. Juba kolmanda ja neljanda korra järel hakkas TI-rühm kopeerima-kleepima. Ja osalejad olid täiskasvanud. 

Uuringut juhtinud teadlane avaldas uuringu enne, kui seda oli retsenseeritud. Seda hirmus, et mõni poliitik teeb TI-lasteaia ja noored, kelle aju veel areneb, palju enam ei arenegi – „Arenev aju on kõige suuremas ohus“ (Chow, A. R. 23.06.2025. ChatGPT may be eroding critical thinking skills, according to a new MIT study. TIME). Seda hirmu väljendas ERR-is ka neuroteadlane Jaan Aru (Õunapuu, J. 18.09.2024). Et TI kasutamise üks suurematest ohtudest on see, et kaob õpilaste mõtlemis- ja arutlemisoskus. MIT-i uuring oli üks esimesi omalaadseid. Neid on tarvis veel, et veenduda, kuidas vestlusroboti kasutamine mõjutab õppimist ja aju arengut. Praegu nähtub, et mitte hästi.

Otsimiseks hea, uurimiseks mitte

Selge see, et TI kasutamist tuleb õppida ja seda saab teha üksnes seda kasutades. Küsimus on selles, kuidas ja kus seda teha. Praegusesse soorituspõhisesse haridussüsteemi see ju kuidagi ei sobi, sest just sooritamises on TI väga hea. Ta sooritab alati, kuid teeb seda ennustades. Otsimiseks on ta ka hea, kuid uurimiseks mitte. Faktides tuleb veenduda: ta eksib ja on jaatav tagasisidestaja, kes on küsijaga nõus, mistõttu pole paslik temaga ka mõtteid põrgatada. Samuti ei mõista ta vastata „ei tea“ või „ei leia“, vaid annab alati mingisuguse vastuse, mille sisu sageli varieerub.  

Lisaks, ükskõik, kuivõrd seda meie haridussüsteemiga ei kohandata, jääb nii õpetajal kui ka õpilasel võimalus kasutada nn mittekohandatud TI-d. Seega selline nokk kinni saba lahti olukord. Õpetajatele on see samuti paras väljakutse, sest nad peavad lisaks oma tööle nüüd ka haridus- ja teadusministeeriumi tööd tegema: TI keerab senise soorituspõhise õppe pea peale. Hüpe on selles mõttes tabav kirjeldus, sest sujuv üleminek tõesti pole. Aga mõistlik hüpe eeldab seda, et meil oleks vähemasti silme ees, kuhu me hüppame. See eeldab mahlaseid ja ajakohaseid digiteadmisi, mida praegune õppekava ei paku ja mis puudub ka ministeeriumil. Ei pakkunud õppekava ka siis, kui mina koolis käisin. Augustikuised õpetajate TI-koolitused, mille sisu on endistviisi saladus, ministeeriumi üle kümneaastast tegemata tööd ei lapi. 

Pinnas sarnaneb mülkaga

Hea hüpe eeldab ka ju tegelikult seda, kust hüpata. Praegune pinnas sarnaneb mülkaga. Enamasti somes toimuva näol. Internet ei ole enam kuigi sõbralik: seal on hakatud kavalalt kasutajat mõjutama, et raha teenida ja ärile, vahel ka poliitikutele tulu tuua. Inglise keeles on selle kohta hea mõiste: the political economy of technology. Maakeeli oleks see tehnoloogia (või tehnoloogiline) poliitökonoomia. Kui varem tundus internet isetoimivana, siis nüüd näib, et seal tõmmatakse niite: noorte kõrval on ka suured mõistnud, missugune kaal sellel on. Kavalad inimesed on kasutanud tehnoloogiat enda kasuks ja nii pole internet muutnud mitte üksnes ebaturvaliseks, vaid kujundanud ümber ka meie offline-maailma, poliitikat. Sest sellega saab arvamusi kujundada, meelestatust suunata ja ka muidugi ka raha teenida.

Kui mõtlen tagasi platvormidele, mida alguses mainisin, siis muiste olid need tõesti päris meeldivad. Igatsen neid. Sain vaadata, mida teevad mu sõbrad, millest nad räägivad, otsida oma kogukondi jne. Voog oli kronoloogiline, mitte algoritmiline ja ka reklaame polnud nii palju. Või ei jäänud need mulle silma. Praegu ei oska reklaamivaba netti ettegi kujutada. See on võrreldav Tallinna bussijaama peatusega, kus maju katavad Prisma ja Lidli, kehvemal ajal Kesk- ja Reformierakonna hüüdlaused. Erinevus seisneb selles, et veebis on võimalik igaühele erinevat reklaami näidata. Sellist, mis teda kõige rohkem mõjutaks. Ütleme, et oled sõbra või kolleegiga vestelnud, et ah, ei jaksa sügisel enam riisuda, aeg on lehepuhur osta, olgugi et kõik sind siis vihkavad. Vestluskaaslane uksest välja astunud, avad sina Facebooki ja pauhti, Stokkeris on Makita lehepuhur vaid 200 eurot! Kas nad kuulavad mind pealt!?

Nad arvatavasti ei kuula sind pealt, aga nad, ehk igasugused suurettevõtted, tunnevad sind sedavõrd hästi, et oskavad kogutud ja napilt reaalajas vahendatud andmete põhjal ette aimata, mis sinu meelel võiks olla. Mõtle nüüd oma kõigile kasutajakontodele, mida veebis loonud oled, tingimustele, mida lugenud pole, aga millega nõustunud oled; mõtle oma guugeldamistele, vaadatud videotele, somes kerimisele, veebiküpsistele, mida vastu oled võtnud … Iga pisemgi samm on jälgitav. Andmed, mida me oma liigutustega toodame, on kui kuld reklaamijale, ettevõttele, et leida üles ostja. Aga ka pankadele, liisinguandjatele, kinnisvarabüroodele, et nad teaksid, kellele laenu anda, kellele kui suurt hinnapakkumist teha jne. Viimaste aastate trend on lisaks finantsprofileerimisele ja riskihinnangutele ka ühismeediaprofileerimine, mida pakutakse teenusena. Viimane tähendab kasutaja kohta käiva info automaatset kogumist ja analüüsi sotsiaalvõrgustikest ja nendega seotud teenustest, et järeldada tema omadusi, huve ja käitumismustreid.

Ei mingit privaatsust

Kellel on uuem auto, hoidku alt: see pole ainult uhke sõiduriist, vaid ka andmehai. Nüüdisaegsed autod mitte üksnes ei tea, millest sa räägid, milline on su hääl, kuhu sa sõidad, mis su ümber on, milline sa välja näed, vaid mõni teab ka su geeniteavet. Andmete põhjal võib algoritm (TI) ka aimata, missugused on su võimed, iseloom, intelligentsus (Mozilla Foundation. 06.09.2023. It’s official: Cars are the worst product category we have ever reviewed for privacy (Privacy Not Included)). Nad ju ühenduvad telefoniga. Nissani privaatsuspoliitikas oli suisa kirjas, et neil on luba koguda teavet kasutaja seksuaalelu ja -orientatsiooni kohta. Subaru tingimustega nõustud sa juba autosse istudes (Mozilla Foundation. 15.08.2023. Subaru – Privacy & security guide (Privacy Not Included)). Pole vaja kuhugi isegi linnukest joonistada. Kui sõbral on Subaru, võib ettevõte saada sinust hea ülevaate juba siis, kui istud kõrvalistmel.

Kellel pole nutikat autot, on vahest soetanud nutika pesumasina, külmkapi, ahjuplaadi, robottolmuimeja, Google Home’i või Alexa, nutiteleri, printeri, nutika lambi või nutikella. Valdav osa uuest tehnoloogiast kogub andmeid, mille abil arendada seadme algoritme, kuid ka sihtida reklaami. Teavet müüakse ka andmemaakleritele, kes panevad kokku kasutajate nn süvaandmeprofiile, mis ulatuvad internetikäitumisest kuni terviseandmete, isikuomaduste ja elustiilivalikuteni. Nad teavad isegi su koduloomade kohta. Praeguseks on kinnitust leidnud tõsiasi, et suurte someplatvormide Facebooki (Meta) ärimudel suisa sõltub ulatuslikust andmekogumisest ja kasutajate reklaamiga sihtimisest (USA Föderaalne Kaubanduskomisjon. (2023). FTC Sues Facebook for Illegal Monopolization; https://www.ftc.gov/news-events). Ega ilgurmehed Elon Musk (X) ja Mark Zuckerberg (Meta) ole niisama maailma ühed kõige rikkamad inimesed. Musk on suisa esimesel kohal.

Kui tugev on andmekaitse?

Kui nüüd mõelda, mis andmeid hakkavad õpilased ja õpetajad tulevasse USA suurettevõtte TI-rakendusse sisestama, siis tekib ka küsimus, kuivõrd tugev on meie riigi andmekaitse ja -tundlikkus. Juhul kui OpenAI-ga ei saada kokkulepet mudeli lahususe teemal või selles, et meie riikliku TI andmeid ei kasutata OpenAI avaliku mudeli treenimiseks. Õiguskantsleri uuring, kus selgus, et valitsusasutused sooritasid pooleteise aasta jooksul ligi kümneid tuhandeid päringuid, PPA üle 30 000 ja Rahapesu Andmebüroo ligi 2000 päringu, millel puudus õiguslik alus, näitab, et mitte kuigi tugev.

Elan Viinis, mis tähendab, et olen umbkaudselt kursis saksa keeleruumi poliitikaga. Seal on olnud juttu sellest, kuidas X ja TikTok võimendasid paremäärmusliku partei AfD sisu ka kasutajatele, kes ei näidanud üles huvi parempoolse sisu vastu. Leiti et kuni 78% soovitatud poliitilisest sisust TikTokis ja 64% X-is soosis AfD reklaame, aidates parteil petislikult noorteni jõuda (Global Witness. 20.02.2025. X and TikTok algorithms push pro-AfD content to non-partisan German users: New analysis). Nii saigi äärmuslikust AfD-st Saksamaal populaarsuselt teine erakond. Kes mäletab, siis omal ajal mõjutas Facebook tugevalt Brexiti referendumit, sihtides oma kasutajaid parempoolse sisuga. 

Seda tehakse, sest äärmuslik sisu on teatud ettevõtetele, eriti just someplatvormidele, kasumlik. Andmete vastu tunneb ilmselgelt huvi ka riik ja politsei, et kodanikke perra luurata. Suured someplatvormid eelistavad sisu, mis haarab tähelepanu ja hoiab sind kauem platvormil. See on sageli paremäärmuslik, misogüünne ja viha täis. Eriti sihitakse seda (noorte) meessoost kasutajate pihta: nemad on selle sihtrühm. Nagu sina olid mõne aja eest lehepuhuri reklaami sihtrühm. Media Mattersi tänavune raport tõendas, et mullu üheksa kümnest USA menukaimatest veebilehtedest kaldub paremale, omades eri kanalites üle 197 miljoni jälgija; parempoolsed videod moodustasid 65% YouTube’i koguvaatamistest, ulatudes 65 miljardi vaatamiseni (Gogarty, K. 14.03.2025. The right dominates the online media ecosystem, seeping into sports, comedy, and other supposedly nonpolitical spaces. Media Matters for America). Internetis radikaliseeruvatest poistest teame me vist tõesti juba kõik. Seda on teadvustatud ja see mõjub kehvasti ühiskonna sidususele, demokraatiale, inimõigustele, kuid võimuorganid pole selle peatamiseks veel midagi ette võtnud. Andmeid kogutakse ja raha teenitakse edasi. Alati kellegi või millegi arvelt. See on see pinnas, kust me hüppame. 

Ajakohaseid teadmisi pole

Siinkohal kordan oma sõnu, et kuri pole tehnoloogia, vaid kurjad on inimesed, ettevõtete juhid, kes seda pahatahtlikult kasutavad. Tehnoloogia ise on neutraalne ja nii ehk naa igal pool meie ümber. Sellega tuleb osata ettevaatlikult ringi käia. TI-Hüpe on minu silmis pisut vigane selles mõttes, et vaikselt mööda maad lohisevale haridussüsteemile ja selle lahendamata muredele visatakse hagu alla. Et saaks öelda „me olime esimesed“ analüüsimata, kas TI-d haridusse üldse vaja on. Kui tehnoloogiat haridusse kaasata, siis vaid juhul, kui see annab ekraanivabade viisidega võrreldes midagi juurde. Selliseid olukordi on väga vähe, järeldab Grete Arro (Gross, R. 17.06.2025. Grete Arro: „Laps ei vaja ekraani, vaid metsa, muda ja mõistmist“. ELIIS blogi). 

Puudu on ju ajakohastest teadmistest, mitte võimalikest digivahenditest, mis peaks meid teadmisteni viima. Haridusminister Kristina Kallas ütleb Londonis toimunud Maailma Haridusfoorumil, et eestlane on avatud digivahenditele, sealhulgas õpetajad (Weale, S. 26.05.2025. Estonia eschews phone bans in schools and takes leap into AI. The Guardian), mil TI-Hüppe kodulehe uudistesakis tunnistavad Nõo Gümnaasiumi õpetajad hoopiski digiväsimust (TI-Hüpe.2025. Tehisaru koolitunnis: ülevaade Nõo Reaalgümnaasiumi pilootprojektist). No tõesti! Selmet tagada noortele ja õpetajatele porsuvas digiilmas teadmisi, kuidas tehnoloogia toimib, kuidas see mõjutab keskkonda, kuidas end kaitsta, kuidas demokraatiat kaitsta, ja arendada digikriitilist mõtlemist, mida napib kärmelt areneva tehnoloogia kõrval nagu kunstnikul tervisekindlustust ja raha, rubib riik otsuseid, mille ubinad mädanevad latva. 

Varem oli natuke lihtsam, mulle tundub. E-kool, Stuudium, e-õpik jms asjad olid meie enda omad, kuigi nendegagi on häda: sisu keegi ei jälgi, õppevaral pole vastutavaid omanikke, puudub kvaliteedikontroll ja kindlus, et järgmine aasta need olemas on; autoriõigused on vaidlemata jne. TI ja vestlusrobotitega on muud moodi, sest need kuuluvad USA suuräridele, kes on rahamaiad, andmemaiad. Samuti ei tea me täpselt, kuidas mõjutavad vestlusrobotid noorte arengut ja õppimist, ega saa kindlad olla, mis andmeid nad koguvad, kui palju, mille jaoks ja kui kaua neid säilitavad. Kes seda kõike jätkusuutlikult kontrollima hakkab? Liiga palju on juhtumeid, kus teave, mida nad ei pidanud tegelikult talletama, on äkitselt vestlusroboti „teadmine“ (Roth, E. 06.06.2025. OpenAI is storing deleted ChatGPT conversations as part of its NYT lawsuit. The Verge).

EL-i andmekaitse üldmäärus nõuab andmekaitsealase mõjuhinnangu koostamist kõrge riskiga andmetöötluse puhul, eriti kui see puudutab alaealisi, sest see on tõenäoliselt suur risk isikute õigustele ja vabadusele. Ometi paistab, et meie riik pole seda nõuet TI-Hüppe ellukutsumisel järginud. Ma küll ühtegi mõjuhinnangut ei leidnud. 

Väga vana ainekava

Eesti mingist otsast alustab. Et arendame välja haridusse justkui sobiva TI. Minule tundub see veider ots: enne võiks ju arendada haridussüsteemi, kuhu TI on niigi juba sisenenud ja kus vembutanud, et noortel oleks olemas teadmised, mis kaitseks nende mõttevabadust, andmeid ja õigusi, mis omakorda kaitseks tulevikus riigi mõttevabadust, andmeid ja õigusi. Informaatika ainekava on 15 aastat vana. Meil pole enam nii vanu arvuteidki.