• Õigus haridusele on põhiõigus. Lapsel on õigus õppida elukohajärgses koolis ja koolikoha saamine ei tohi olla kaelamurdev ning kuid kestev pingutus ja stress. Kui see nii on, on süsteemis midagi valesti, kirjutab Atko-Madis Tammar ERR-i portaalis.

Mõtelgem uue õppeaasta alguses korraks hetkele, mil suured küsimused muutuvad väikeseks ja väikesed suureks. Hetkele, mil hea sõna ja pilk loeb rohkem kui raamatukogu täis raamatuid või arhiiv kolletanud toimikutega – tuhandeid aastaid ladestunud kultuur või ootust täis pilk tulevikku. Hetkele, mil riidest taskurätik ja osaliselt piideta kamm omavad suurema tähenduse kui kaubamärk nokamütsil või poejärjekorras ootamisega kaasnev ebameeldivus.

Elame valikute maailmas, kuid ühel hetkel ei kanna valik enam talle omistatud tähenduse suurust. Tähendus kattub ajatolmuga. Sõnad vajuvad unustuse hõlma, et anda teed uutele. Tõesus ja selle olulisus muutuvad suhteliseks.

Lapsena ei mõistnud ma lõpuni, mida tähendab Albert Schweitzeri sõnastatud aukartus elu ees. Lapsepõlve muretud mängud. Ära tee halba. Arvesta teistega. Mida tähendab aga inimeseks olemine? Mida tähendab abinõu, mis pühitseb eesmärki ja jätab inimese kõrvale? Olla mesipuu poole lendlev väike valge pilv. Hea ja südamlik. Muretu ja kellelegi halba soovimata. Veidi maitsvat mett mesilaste pahameelt vältides. Heaolu üllas eesmärk, kuid kelle arvelt.

Keegi ei alusta kooliteed loodetavasti mõttega, et see katkestada enne põhihariduse omandamist. Või ootusega, et koolis läheb kõik halvasti. Meil on 1. september ja möödunud on pikk puhkust täis suvi. Elevus eesootava ees. Kuid paraku paljude jaoks raugeb just nüüd jõud.

Riigikohtu 7. mai koolide sulgemise õiguspärasuse hindamise kohtuasja istungil küsiti tunnuste kohta, millele peab õppetöö vastama. Kas mõistame neid tunnuseid ühtemoodi? Millised nõuded tulenevad õigusaktidest? Filosoofilisemalt: mida me ühiskonnana koolilt ootame ja kui palju oleme valmis selleks andma, et kõigile oleks võrdselt tagatud üks kindel standard? Või igikestev küsimus hea õpetaja kohta.

Üks vale sõna või pilk võib olla määravam, kui õigusaktides kirjutatu ealeski suudaks. Õigusnorm ei ole tõe allikas. Õigus ei ole selleks, et vale väänata õigeks. Õiguse ülesanne on määrata vastutus ja kaitse, kui määratud vastutust ei võeta tõsiselt. Mida teha aga õilsa abinõuga, mida seadus ei võimalda?

Seaduse kohaselt on üldhariduskoolil hariv ja kasvatav ülesanne. Üldhariduskoolis toetatakse õpilase vaimset, füüsilist, kõlbelist, sotsiaalset ja emotsionaalset arengut. Ilusad ja õiged sõnad. Tundub, et kõik on öeldud ja midagi rohkemat tahta või määrata ei olegi vaja. Seni kuni kõik on hästi, puudub isegi vajadus võtta seadus lahti. Eelnevalt läbitud haridustee ja pidevalt kogetu on õpetajale andnud teadmised, oskused ja hoiakud õpilaste õpetamiseks ja kasvatamiseks.

“[Õpetamine] on vaba kunst, milles mitte seadused paberil, vaid elusad, igas indiviidis tuntavad ja mõjuvad seadused maksvad on, mis mõjuvad tõukejõududena sellesse, kes oma kutsetööd nende järgi toimib.” Johannes Käisi sõnastatuga on raske vaielda. Kirjapandud õigusnorm ei suuda asendada inimeseks olemist.

Mitmekesisuse talumise raskus

Koolis kokku saavad erinevused tähendavad erinevaid vajadusi ja erinevaid lahendusi. Inimeseks olemine on see, mis määrab. Erinev on ka arusaam õppe- ja kasvatustööst. Mis ühele tundub õige, võib teise hinnangul olla vale. Kerkivad esile küsimused koolivormi, õppetöö korralduse, tugi- ja mõjutusmeetmete, õppekoormuse, kodutööde, koolipäeva alguse jne kohta. Rääkimata võitlustest, mis upuvad suhete rägastikku, kus silmist kaob eesmärk ja unustatakse laps. Kuid vähemalt on meil pikk suvi ja 1. september. Traditsioonid.

Mõistetav on õpetaja soov ennast teostada oma arusaamise kaudu. Igaühe autonoomia on oluline, kuid sel on piirid. Õigusnormiga nõutavat ei saa asendada maailmavaate, kokkuleppe, teadusartikli, enamuse või ka vähemuse arvamusega, kui vähemuse käes on võim. Pallena üksi maailmas olemine pole võimalik ega mõeldav. Kooli ja õpetaja piiramatu autonoomia on müüt. Üheselt peab olema aga mõistetav, kus jookseb piir. Üksinda olek ei ole hea ka õpetaja enda heaolule. Igaüks vajab tuge ja kindlust.

Õigusnorm on kiretu. Mõnikord võib tunduda, et lausa eluvõõras ja seetõttu tundub ka küsimine õpilase õiguse ja selle kaitse kohta elukauge. Kool ja õpetajad teavad, mis on õige. Peavadki teadma. Õpilase kohustus on õppida ja hästi käituda. Kuid mida teha, kui tekib küsimus, kas järelevastamise võimalus sõltub õpetajast. Kas vahetunni ajal võib minna poodi?

Õiguspärasuse ja meelevaldsuse võitlus valguse võidukäigul

Kohati tundub, et isegi õigusnormis selgelt sätestatu ei allu tavapärastele aritmeetika reeglitele, mille tundmist õpilaselt oodatakse. Kas tõesti võrdub 40 minutit koolis 45 minutiga, mida nõuab õppetunni kestuse osas seadus? Piisab ju, kui vahetund on viis minutit, kuigi seadus näeb ette kümme. Kõik ikka õpilaste hüvanguks. Kõik tahavad ju varem koju.

Tundub, et koolid teavad seadusandjast paremini, mis on õige. Demokraatia võidukäik tagahoovis? Eesmärk pühitseb abinõu. 35-tunnine õpetaja nädalatöö võib jätkuvalt tähendada hoopis unetuid öötunde, vahelejäänud lõunasööki ja kurnavaid nädalavahetusi.

“Nii õpetajal kui ka õpilasel on õigus jõukohasele koormusele ja iseendale pühendatud ajale.”

Kuid mille nimel? Seadus räägib teist keelt. Miks ollakse nõus enda õigustest loobuma? Miks on nähtud ette 45-minutiline õppetund ja kümneminutiline vahetund? Õpetajal on õigus nõuda enda õigusi ja õpilasel enda. Nii õpetajal kui ka õpilasel on õigus jõukohasele koormusele ja iseendale pühendatud ajale. Kooli kodukord ja muud korrad peavad vastama seadusele. Kui see kõik nii ei ole, rikutakse õpilase ja ka õpetaja õigusi ning heaolu. See võib määrata õpilase tuleviku.

“Õpilasel on ainult õigused ja õpetaja ei ole ju keegi” hoiak tähendab vastutusest loobumist. Keegi teine vastutab. Õpilane käitub halvasti ja ei taha õppida. Kool ei saa midagi teha. Õpetajal, koolil, kohalikul omavalitsusel ja riigil on igaühel seadusest tulenev vastutus. Vastutajal tuleb teha otsus ja otsust põhjendada. Üksnes nii on võimalik mõista, kas kellegi õigusi on otsuse tegemisel rikutud. Läbipaistmatu otsustusviis või isegi otsustamatus lämmatab inimese õiguse ennast kaitsta. Kurnab.

Otsustamine eeldab ärakuulamist, kaalumist ja põhjendamist. Ära ei tohi unustada ka last, kui otsustamine teda puudutab. Paraku on paljudel juhtudel täiskasvanute omavahelise koostöö mittelaabumisel kannatajaks laps, keda ei ole ükski otsustaja isegi ehk ära kuulanudki. Ka õpilasel ja lapsevanemal on vastutus. Õigusnormiga kogu ühiskonna nurgelisust siluda ei ole siiski võimalik. Eetiline valik on enda südamerahu nimel tehtav otsus. Kui normiga on lävi määratud, on meil südamevalu talulävi erinev.

Nii on, nii jääb – nii peab olema?

Ühiskondlikud standardid on aastatega muutunud. Kaardikepil saab olla üks tähendus. Vasakukäeline ei pea kirjutama parema käega. Iga laps ja noor peab saama omandada hariduse parimal võimalikul viisil oma võimetele vastavalt (lähipiirkonna arengu tsoon).

Kuid veel enne koolitundide algust, kevadel algab võitlus. Koolide uste taga ja avalikus arvamuses. Esimesse klassi saamise katsed, mida seadus ette ei näe ja mida teadlased laidavad. Kaasava hariduse nõue seaduses mõjub kui sõnakõlks, mis midagi ei maksa. Gümnaasiumiharidus on muutunud justkui millekski, mis on kättesaadav väga vähestele väljavalitutele, kel õnnestub vestlusel näidata oma kooskõla kooli väärtustega. Isegi tasuta kõrghariduse lävend tundub olevat madalam. Objektiivne? Vajalik? Vaevalt küll.

Vastulause on kiire tulema. Kohti on vähe, valik tuleb teha. Meil on traditsioonid ja väärtused. Lastele ja noortele on see ju põnev. Tulebki pingutada ja stress on hariduselu normaalne osa. Kuidas muidu tulevikus karmil tööturul hakkama saadakse. Tasemeklassid, eliitkoolid jms… kõige rohkem ju võidavad need, kes tahavad õppida. Kust muidu tulevad eestvedajad? Kui ei taha pingutada, tea oma kohta. Me ju tegelikult toetame ja hoiame lapsi ja noori, et neil võimalikult vähe tekiks vaimse tervise muresid.

Kas tõesti? Üks ja sama väide võib sobida erinevate, sh üksteist välistavate valikute õigustamiseks.

Õigus haridusele on põhiõigus. Lapsel on õigus õppida elukohajärgses koolis ja koolikoha saamine ei tohi olla kaelamurdev ning kuid kestev pingutus ja stress. Kui see nii on, on süsteemis midagi valesti.

Kohaliku omavalitsuse kohustus on tagada lapse õigused ja vabadused seadust järgides. Ka juhul, kui lapsel ei ole võimalik toevajaduse tõttu õppida kodulähedases koolis. Seda ei tohi määrata raha puudus, vaid lapse vajadus. Enda ülesandeid ei tohi jätta lapsevanemale või õpilasele riik, kohalik omavalitsus, kool ega õpetaja.

Kas tõesti haridusrahvas?

Kui riigikogus käisid 15 aastat tagasi arutelud põhikooli ja gümnaasiumi lahutamise ümber, siis ütlesid teadlased, et ei ole vahet, kas erinevad haridustasemed on koos või eraldi. Poliitiliselt nähti n-ö torukoolis lapsepõlve pikendust.

Gümnaasium on akadeemiliselt võimekamatele. Neile, kes ei tiksuks lihtsalt koolipingis. Mis on aga üldhariduse eesmärk? Mida teevad noored, kes põhikoolis on ükskõik mis põhjustel hammasrataste vahele jäänud? Miks vanemad on paanikas, kui laps ei saa (soovitud) kooli? Põhjuseks hirm “kutsekooli” sildi ees. Kutsekool olevat ju neile, kes gümnaasiumi ei pääse. Teadmatus saava ees.

Kutseharidus on tugevatele. Neile, kel on kindel siht silme ees. Ei tasu imestada, et paljudel ametit õppivatel noortel on õpimotivatsioon olematu. Osale meist võib aga isegi kutsehariduse lävepakk olla ületamatult kõrge või valik väga piiratud. Noore toevajadus on sedavõrd suur.

See ei tohi nii olla. Igaühel on õigus eneseteostusele. Valesid edasiviivaid haridusvalikuid ei ole. Riigi ülesanne on teha need valikud võimalikuks haridussüsteemi kaudu tervikuna. Kindlust andval viisil. Riik peab käituma usaldusväärselt. Kedagi ei tohi jätta hätta. Ideaalmaailm?

Aastakümneid on riik unistanud, et rohkem noori valiks gümnaasiumi asemel kutsehariduse. Nii nagu on unistatud eestikeelsest koolist, millele tundub olevat lõpuks jõuõlg leitud. Iseküsimus, kas ka lõpuni läbimõeldult, kuid senini valitsenud poliitiline valik on vastutustundetult ahendanud eestikeelses ühiskonnas mitme põlvkonna muukeelsete noorte valikuid. Hetkega oli selg vastu seina surutud. Otsustamatuse valik oli võetud.

Kas otsustatud ja kavandatavad uuendused annavad ka kutseharidusele tuult tiibadesse, seda näitab aeg. Nii nagu hariduspõllul ikka: kiire külv, kuid sügis annab oodata. Kuid kas külv on targalt tehtud ning piisav ja rammus? Eluteed on käänulised ja võrreldamatud. Kui sügisel saak ei õnnestu, ei ole võimalik olnut kustutada ja olematut hetkega olevaks teha. Ainult tugevamad jäävad ellu.

Enesemääramise mõrusus

Ühiskondlik ressurss ja eriti ressurss, mis on avaliku võimu käsutuses, on piiratud. Kõigeks raha ei ole. Koolivõrk võib olla regionaalpoliitika osa, kuid tuleb mõista, et kool peab täitma kõik ülesanded, mis talle seadusega on pandud. Tagatud peavad olema õpetaja õigused. Noored peavad jõudma kooli. Keskkond peab toetama õppimist. Puhkus on oluline. Nõuda ei saa pingutust, milleks puudub objektiivne suutlikkus. Ei riigilt, kohalikult omavalitsuselt, koolilt, õpetajalt, õpilaselt ega lapsevanemalt.

Soovunelma läbikukkumine on ettemääratud. Seaduse täitmine on aga kohustuslik kõigile. See käib ka kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse kohta. Lahendused tuleb leida seadust järgides. Kui seaduse täitmine tundub ebamõistlik, tuleb algatada seaduse muutmine. Kui seadus tundub olevat rumal, ei tähenda see siiski seda, et seadust ei tule täita. Kui õpetaja loobub enda õigustest, ei tähenda see, et ta võib jätta õigusteta ka õpilase.

“Kui seadus tundub olevat rumal, ei tähenda see siiski seda, et seadust ei tule täita.”

Vastutust võtta ja kanda on raske. Kõik ei kannagi vastutust välja. Lihtsam on sulgeda silmad ja unistada, kui hästi kõik on. Koroonakriisi ajal tundus paljudele, et kaugõpe on hariduselu võimalus, millega saavad nii õpetajad kui ka õpilased suurepäraselt hakkama. Põhjusel, et valikud puudusid. Tagajärgedest räägime siiani.

Kuid uuendus trügib üha enam koolipäeva, jättes vastuseta vajalikkuse küsimuse. Digipädevus. Ennastjuhtiv õppija. Ilusad sõnad, mida võib paljudel juhtudel asendada lihtsa sõnaga “kodutöö”. Paljudele noortele ja nende peredele on aga see suur “peavalu”, kuna õpioskus või endaga toimetulek on noorel nõrk või olematu. Paber kannatab kõike.

Ühel hetkel vastutus põhiseaduse preambulis justkui puruneb meie kõigi vahel kildudeks ja tundub, et seadus segab kooli ja isegi riiki ennast. Valik, mida meile ei ole antud kanda. Meile on põlvest põlve vere hinnaga pärandatud vastutus, mida peame vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riigi kindlustamiseks ja arendamiseks päevast päeva väsimatult mõtestama.