• Kõnetasin suvel kauaaegset õpetajat ja pedagoogikateadlast Urve Läänemetsa, kes oli oma mõtetega Saaremaal, kus ta 60 aastat tagasi lõpetas keskkooli. Nii meenuski, et minul toimus see juba 65 aastat tagasi, aga instituudi lõpetamisest sai sel suvel täis 60 aastat. Ümmargusi tähtpäevi tasub alati meenutada. Kooliga seoses eriti …

Meie meedias on kinnistunud mõte, et tänapäeval on kõik muutunud, sestap polevat minevikust (eriti nõukogulikust minevikust) enam midagi õppida. Nii saab väita vaid rumal ja mõtlemisvõimetu inimene. Väidan vastu, et inimese psüühilised omadused ei muutu ka tuhandete aastatega ja nn nõukaaja koolis kasutusel olnud didaktika (õpetamisteooria) ei olnud üldse nõukogulik, vaid saksa teadlase Johann Herbarti (1776–1841) süstemaatilise õpetamise süsteem oma aja tasemel. Olen selles pikemalt kirjutanud: „Õpetajana kooliilmas ja ilmakoolis“, EÜK, 2014. Tõsi õpetajatööks vajalikud teadmised omandamisprotsessi kohta (kognitiivne psühholoogia) sai inimkond alles eelmise sajandi teisel poolel, aga neidki ei tunta. Kõik tahavad olla ise targad!

Nii või teisiti: 65 aastat tagasi lõpetasime keskkooli. Kui läksin 1956. a Mustvee 1. keskkooli, siis oli meid kolme paralleelklassi jagu. Lõpetamisel mahtusime kõik ühte klassiruumi (vt eespool viidatud raamat). Kooliajast on vaid parimad mälestused – käis tõsine töö, kust ei puudunud loomingki. Meenub ka, kuidas jalutasime lõpupeojärgsel hommikul koos õpetajatega koolimajast Peipsi äärde, et päikesetõusu vaadata. Ja ei tilkagi alkoholi! – siis olid sellised kombed. Õnneks ei muutunud need ka viie aasta jooksul Tallinnas õppides.

Uus eriala

Aga suvel 65 aastat tagasi saime Narva maanteel asunud Ed. Vilde nimelises Tallinna Pedagoogilises Instituudis sisseastumiseksamitel kokku ja algas tutvus. Õpetajakutse polnud minusugusele maapoisile eriti köitev, kuid eriala – JT (kunstiõpetus, masinaehitusjoonestamine ja tööõpetus) – küll. Alles aastakümneid hiljem avastasin portaal Saaga abil, et minu emapoolses suguvõsas oli Kooli Tönno (1757–1814) palju põlvkondi tagasi Kuremaal koolmeister. Isa suguvõsast oli 1762 sündinud Kooli Juhan (Juhan Beekmann) õpetaja Elistveres ja tema poeg Kustav (*1796) Kärkna kroonumõisas Orgel (ikka Põhja-Tartumaal).

Meie eriala oli instituudis uus – alles 2. lend. On jäänud mulje, et õppekava pandi kokku TPedI-s, Moskvas tuli see vaid kinnitada. Oli üldse vabade mõtete aeg (kui võrrelda Stalini ajastuga!). Ja seda osati toona ära kasutada. Erialade kogusummas saime väga hea hariduse (võrreldes aspirantuuriaastatega 1986–1990 oli TÜ-s vaimsust rohkemgi). Kunsti vallas võib selle kohta lähemalt lugeda 19. mai 2023. a Õpetajate Lehest, kus on artikkel nüüd Toonelas Enn Põldroosi 90. sünnipäevaks. Kui lisada Moskva, Leningradi (toona), Tartu ja Värska praktikumidele kuu aega tööd mööblivabrikus Standard ja sama kaua Tallinna Ekskavaatoritehases, siis laienes silmaring ning maailma mõtestamine sügavuti-laiuti. Tööõpetuse praktika oli noormeestel ja tütarlastel toona mõistagi erinev.

Põhjalik ettevalmistus

Põhjalik oli pedagoogilis-psühholoogiline ettevalmistus. Nii luges klassikalise psühholoogia kursust õpetajana töötanud Enn Koemets ja pedagoogika ajalugu toona noor Lembit Andresen (ka õppejõududest enam eelmainitud raamatus). Aga pedagoogiline praktika õpetajatööks algas juba esimesel kursusel (algul nn passiivne praktika). Silme ees on näiteks Juhan Sõerdi kuju kõndimas toona 7. keskkoolis pingiridade vahel õpetajana. Sõerdiga viis elu hiljem kokku, kui seoses väitekirjaga asusin määrama õpilaste signaalsüsteeme (aluseks tema põhjalik uurimus). Nii sai temast ka üks väitekirja oponente. Edasi süvenes praktika iseseivate tundide andmiseni ja vähemalt kuuajalise tööga koolides. Materiaalsetel põhjustel lubati tudengitel ka õppetöö ajal koolides tunde anda. Kasutasin seda võimalust Saku ja Jälgimäe koolis (rääkimata üksikute õpilaste n-ö järele aitamisest kodudes väljaspool õppeaega).

Mõni aasta tagasi kirjutas üks minuealine tartlasest kasvatusteadlane, et tema koolides (TÜ-ni välja) oli palju n-ö ideoloogilist töötlemist. Mõtlesin siis, et olen elanud nagu teises riigis … Vist algkoolis räägiti pioneeriks astumisest, kuid sinna see jäi. Saare 7-kl koolist pole sellest ühtki mälestust. Mustveest mäletan huvitavaid kohtumisi Eesti kultuuriinimestega, kuid komsomolist hakati rääkima alles 1960. aasta kevadel: kes komsomoli ei astu, ei saa soovitust kõrgkooli. Muidugi astusime, kuid TPedI-st ei mäleta ma komsomoliüritusi (ilmselt väikest liikmemaksu ikka maksime). Küll võitsime vist 1961. aasta sügistööde ajal kolhoosis üleinstituudilise sotsvõistluse ja rektor andis meile bussi sõiduks Karpaadidesse. Muidugi olid nn punased ained, aga kuna sel ajal käisime koolis ka laupäeviti, siis see õppeaeg läheb siit maha ja järele jääb ikkagi viis aastat kõrgharidust. Rektor Arnold Koop oli toona üsna laheda suhtlemisega, ehkki tal oli seljataga karm noorus – tema eestikeelsest kodukülast Peipsi taga olid 1937–1938 kadunud kõik täiskasvanud mehed. Sellest ka jälg!

Vähene vaba aeg kulus kultuurile – maapoisina sain alles Tallinnas esmakordselt Estonia teatrisse ja kontserdisaali. Estonia teatris ostsin pileti teisele rõdule (vist 40 kopikat?), sest allpool leidus vabu kohti. Tihti käisime mõistagi kunstinäitustel. Kohvikus istusime vähe, kui, siis toona uues Pegasuses kohvitassi taga. Sportigi sai omajagu tehtud. Pildilt on näha, et rühmas oli tütarlapsi ja noormehi võrdselt, kuid omavahelised suhted oli karsked-vaimsed, ehkki mõnele perele alus pandi. Meie hulgas oli ka 4–5 vanemat õppurit, kellest veel askeldab vaid Henn Tiivel.

Välja langeti kursuselt vähe

Ei mäleta, kui suur õpperühm algul oli, kuid viie aasta jooksul oli väljalangus väike. Lõpupildil Estonia kontserdisaalis on meid 33, lisaks rühmahooldaja Salme Masso esirea keskel. Tähendusrikas on seegi, et enamik meist jäi lõpuni hariduspõllule. Miks tänapäeval on vastupidi, tahaks küsida tänastelt koolielu korraldajatelt ja koolitajatelt. Meie alma mater lõi tugeva aluse õpetajatööks ja edasine sõltus juba igaühest endast. Mitmed meist kaitsesid väitekirju ja töötasid ka hariduselu juhtina. Oma arengus märgin õpetajate uurimiskursuste ja ÜPUI (Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut) osa, mis viisid üheksa-aastase õpetava eksperimendi ja teadusliku kirjanduse süstemaatilise lugemiseni 25 aasta jooksul Inge Undi juhendamisel (lähemalt „Õpetajaks saamine on huvitav“, REKK, 2000). Mäletan ka hästi, et 2006 loobusin kõigist teaduskonverentsidest hariduse vallas, sest seal hakkas valitsema kooli- ja teaduskauge ilukõne.

Oleme kõik, kes veel liiguvad (hm!), üle 80 aasta vanad. Juba üle 60 aasta rühmavanema ametit pidav Hanno Isok korraldas aastakümneid meie rühma kokkutulekuid, kuid nüüd on jäänud vaid mälestused … Kel neid on, see võib vaadata tulevikku pisut optimistlikumalt – mõtlevad inimesed pole kadunud. Elame veel!