- Õpetajate tööpäevad on täis ootamatusi, rõõmu ja väljakutseid. Riikliku hariduspreemia nominendid räägivad, mis neid innustab, millised hetked on jäänud meelde ning kuidas muutused haridussüsteemis on neid mõjutanud.
- Samuti jagavad nad mõtteid õpilaste motivatsioonist ja suurimatest ülesannetest, millega õpetajatöös silmitsi seisavad.
AASTA PÕHIKOOLI AINEÕPETAJA JA AASTA KLASSIJUHATAJA NOMINENDID
AASTA GÜMNAASIUMIÕPETAJA NOMINENDID
Üha enam tuleb arvestada õpilaste erivajadusi
Florika Kolbakova, Põlva Gümnaasiumi inglise keele õpetaja
Päevad on täis ootamatusi, väljakutseid, samas toredaid emotsioone ja koostööd. Lähen igale koolipäevale vastu ootusrikkalt. Eriti meeldib mulle hommikuti õpilasi kooli fuajees tervitada. Tihti jäävad kooli jõudnud õpilased ukse juurde uusi tulijaid tervitama ning kogu esimene korrus on naeru ja kilkamist täis.
Koolielu on täis meeldejäävaid hetki. Eriti eredalt on mul meeles, kui alustasin õpetajana tööd Vastse-Kuuste Põhikoolis. Toonane direktor ütles, et saan inglise keele tunnid, kui võtan ajalootunnid ka. Oma esimesi ajalootunde valmistasin ette kolm päeva. Esimene aasta õpetajana oli raske – alates tundides korra hoidmisest kuni aastaarvude pähe tuupimiseni. Jäin ellu!
Kaasav haridus on esitanud väljakutseid: tuleb leida loovaid õpetamismeetodeid, mis toetavad nii tugevamaid kui ka raskustes õpilasi. Kuigi põhimõte „igaüks on kaasatud“ on üllas, jääb puudu tugispetsialistidest, abiõpetajatest ja rahast. Õpetaja jääb sageli üksi vastutama kogu klassi või õpirühma vajaduste eest.
Kui varasemalt motiveerisid õpilasi peamiselt head hinded, siis nüüd otsivad nad üha enam seost õpitava ja päriselu vahel, ning kui nad ei näe õpitul praktilist väärtust, kaob motivatsioon kiiresti. Lisaks muudab õppimise keerukamaks digimaailmaga seotud vajadus saada kohe tagasisidet – õppimine on aga pigem pikk protsess.
Kõige suurem väljakutse on leida tasakaal teadmiste edastamise, õpilaste individuaalse toetamise ja enda vaimse tervise hoidmise vahel. Tänapäeval pole õpetaja pelgalt teadmiste edastaja – üha enam tuleb arvestada õpilaste erivajaduste ja kiiresti hajuva motivatsiooniga. Olulised on head suhted.
Nutimaailm on muutnud õppetööle keskendumise raskemaks
Eve Paap, Hugo Treffneri Gümnaasiumi muusikaõpetuse õpetaja
Õpetajatöö rõõm on võimalus vahetada mõtteid kolleegide ja õpilastega. Just nimelt vahetada, mitte kuulda enda omi vastu kajamas. Selline arvamuste ja mõtete vahetamine rikastab ning avardab minu maailma. Tuju teeb heaks ka see, kui kooriproovis kõlavad akordid lõpuks puhtalt või kui muusika liigutab õpilasi ning paneb kaasa mõtlema ja tundma.
Väga soe üllatus oli 2024. aasta sügisel, kui kolleegid ja õpilased valisid mind kooli aasta õpetajaks. See on kõige olulisem tunnustus, sest nemad teavad mind päriselt.
Positiivsena meenub mulle põhikooliklassi õpilaste arvu piirnormi kehtestamine. See võimaldab päriselt õpilasteni jõuda. Rasked olid kaasava hariduse juurutamise algusaastad, sest tugispetsialiste oli koolides veel vähe. Ka praegu on see alg- ja põhikoolis õpetajatöö kõige keerulisem osa. Klassiruumis, kus on tugeva käitumusliku erivajadusega õpilane, on tavaõpilastel raske õppimisele keskenduda. Ent tema on ju ka alles laps või iseendaga pahuksis olev teismeline. Riikliku rahastamisega tagatud palgaastmete kadumine tõi aga kaasa tunde, et õpetaja professionaalsuse kasvu ja kogemusi ei hinnata. Iseasi, milliste kriteeriumite alusel seda teha.
Õpilased on aja jooksul muutunud teadlikumaks oma õppimisest. Nad esitavad küsimusi ja tahavad teada, miks nad midagi õpivad või harjutavad. Õpimotivatsioon on õpilastel alati erinev olnud, aga tänapäeval on pidevat tähelepanu nõudev sotsiaalmeedia ja nutimaailm muutnud õppetööle keskendumise paljude noorte jaoks raskemaks. Nad vajavad varasemast rohkem enesedistsipliini ja toetust.
Väljakutsed on aja jooksul muutunud. Mõnda varasemat keerukust vilumuse saavutamise tõttu enam raskusena ei taju. Praegu on keeruline meelde jätta igal õppeaastal umbes 180 uut õpilast ja jälgida enam kui 500 noore individuaalset ainealast arengut.
Õpilased on muutunud järjest vabamaks, siiramaks, julgemaks
Epp Vodja, Tallinna 21. Kooli majandusõpetuse õpetaja ja õpilasfirmade programmi eestvedaja
Mulle meeldivad õpilaste küsimused, sageli intrigeerivad. Need näitavad, et nad kuulavad ja tunnevad huvi ning midagi jääb neile külge ka! Meeldejäävamatest hetkedest koolielus tooksin esile oma esimese tunni 35 aastat tagasi: läksin jalgade ja hääle värisedes klassi ja kolmandas pingis istuv piiga naeratas mulle vastu. Järsku mõistsin, et me ju kõik tahame, et meil koos läheks hästi, ning me ei ole vastanduvad osapooled, vaid ajame üht tähtsat asja.
Suurim areng minu õpetajatöös on olnud õpilaste muutumine vabamaks, siiramaks, julgemaks. Oma arvamust avaldatakse vabalt, söandatakse vaielda, tuua välja erinevaid seisukohti. Koolipaus COVID-i
ajal tõi kaasa taipamise, et paljusid materjale saab edastada videotena, konsultatsioone teha internetis. Majandus ja ettevõtlus ei ole päheõppimise, vaid mõistmise ja läbi tunnetamise ained ning erinevate seisukohtade ja nende põhjendamiseta võib ummiktee olla üsna lähedal.
Suur osa õpilastest oskab igalt poolt infot ja võimalusi leida ning nad kasutavad neid vägagi arukalt. Samas on ka vähemotiveeritud õpilasi ja nende pärast on suur mure. Paistab, et nn keskmisi õpilasi jääb vähemaks ja äärmused kaugenevad teineteisest.
Minu suurim väljakutse on ajanappus ja õpilaste suur arv klassis. Kuidas jõuda lühikese ajaga kõigini, arvestada nende vajadusi ja maksimaalselt arenemisvõimalusi pakkuda.
AASTA KUTSEÕPETAJA NOMINENDID
Õppijates on märgata hirmu pingutuse ees
Madis Nurms, Tartu Kunstikooli dekoraatori ja stilisti eriala juht
Õpetajatöö juures rõõmustavad nii kolleegid kui ka õpilased, kes suudavad üllatada. Meeldivaim sündmus on igal aastal jõululõuna – vahel on vaja aeg maha võtta ja õpilasi tunnustada.
Kui kunstikooli direktor Kadi Kreis osales haridusjuhtide praktikaprogrammis, tõi ta kooli mitmed isejuhtiva organisatsiooni meetodid. Näiteks muutus suundade juhtimine meeskondlikuks ettevõtmiseks. Väiksemates rühmades tunneb igaüks, et tema panus on oluline. Tajun, et mul on kolleegide tugi.
Negatiivse poole pealt nõustun Lauri Leesi tähelepanekuga, et Eesti hariduspoliitikas tehakse liiga palju nn hoogtööd. Välja mõeldakse midagi uut – enamasti teevad seda inimesed, kellel on õpetamisega vaid põgus kokkupuude – ja siis hakatakse seda tohutu hooga rakendama. Paari aasta pärast on uuendus unustatud ja päevakorral juba uus. Üks värskemaid, millega mul on keeruline leppida, on seisukoht, et stressiolukorras õpilane ei õpi. Minu arust on vastupidi: kõige rohkem õpib inimene oma mugavustsoonist väljas, positiivse stressi mõjuväljas.
Mulle tundub ka, et eestlastest õppijates on üha enam hirmu pingutuse ees. Meil on mitmeid muukeelseid õpilasi ja täiemahulise Ukraina sõja alguses avasime mitu gruppi sealt saabunud noortele. Näen nende seas rohkem motivatsiooni ja valmisolekut tööd teha.
Alustasin Tartu Kunstikoolis 2012. aastal ning sellest ajast on õppijates selgelt kasvanud teadlikkus enda huvidest ja eelistustest. Nad oskavad paremini siduda koolis omandatut oma isiklike eesmärkidega ja oma loomingut jagada.
Olen juba oma esimesest õpetaja-aastast pistnud rinda tõsiasjaga, et mind peetakse pedagoogina hirmuäratavaks ja nõudlikuks. See kuvand on vahel üllatavalt kontraproduktiivne. Jah, mulle meeldib tõesti paika panna eesmärk ning sinnapoole liikuda. Olla võimalikult selgesõnaline, mitte peatuda kõrvalistel või isiklikel teemadel. Kohati võin oma valju ja madala häälega ilmselt ka jäiselt või järsult mõjuda. Ent kui õpilane on huvitatud ja avatud, püüan teha kõik endast oleneva, et teda toetada.
Suurt rõõmu teeb, kui õppija ületab ennast
Merike Rammo, Tallinna Rakendusliku Kolledži kutseõpetaja ja kuraator
Minu jaoks algab iga koolipäev hoiakust – püüan alati kooli tulla hea tujuga, sest see loob aluse kogu päevaks. Suurt rõõmu teevad olukorrad, mil õppija ületab ennast ja saab hakkama millegagi, mida ta ise alguses võimatuks pidas. See kinnitab, et olen osanud luua talle toetava keskkonna ning juhendada nii, et tal õnnestub end ületada.
Meeldejäävaimad on olukorrad, mil näiliselt lootusetu õppija leiab endas jõudu ja lõpetab kooli edukalt. Samuti on minu jaoks olulised kolleegidega koos korraldatud kooliüritused, mis loovad ühtekuuluvustunde ja pakuvad tuge, mis on igapäevatöös hädavajalik.
Minu tööd on mõjutanud nii positiivsed kui ka negatiivsed muutused haridussüsteemis. Keeruline on tulla toime poliitiliste otsustega, mis jätavad meie kooli ilma kutseõppe tellimusest, luues seeläbi ebakindlust nii õpetajatele kui ka õppijatele. Positiivse poole pealt pakub aga suurt rahulolu see, kui kool panustab õpikeskkonna arendamisse ja kaasab sellesse ka õpetajad.
Õpilased arenevad, kui saavad vajalikku tuge ja juhendamist. Motivatsiooni võib aga võrrelda Ameerika mägedega: kord ollakse tõusulainel, kord languses.
Minu suurim ülesanne on pakkuda igale õppijale turvalist ja tema vajadustega arvestavat õpikeskkonda. Samal ajal peab aga õpetaja tulema toime suure töökoormuse ja läbipõlemisohuga. Minul on raske ühitada õpetajatööd, ülikooliõpinguid, eraettevõtlust ja pereelu. Püüan otsida tasakaalu, et energiat jaguks kõige jaoks. Enese eest hoolitsemine on osutunud sama oluliseks kui igapäevane töö klassiruumis.
Tööd on mõjutanud lõputud reformid
Veiko Belials, Luua Metsanduskooli metsandusõppe üksuse kutseõpetaja
Õpilane, kellel on huvi – see teeb meele rõõmsaks. Paraku on need enamasti täiskasvanud õppijad.
Kõige eredamalt on meelde jäänud mu esimesed tunnid – see ärevus ja ebakindlus. Ja muidugi jääb alatiseks meelde mu esimese lennu lõpetamine, kelle kursusejuhendaja ma olin.
Tööd on aga mõjutanud lõputud reformid ja neist tõukuv segadus, ebakindlus, rabistamine. Minu tööaja jooksul on kutsehariduses juba kolmas suur õppekavareform: esimesega tulid moodulõppekavad, teisega väljundid ja lävendid, mis olid tegelikult vajalikud. Samal ajal vaadatakse juba kolmandat korda üle ka struktuure: esimesega läksid põllumajandusministeeriumi koolid haridusministeeriumi alla, teisega pandi hulk koole kinni. Samas ei julge keegi minna põhihariduse kallale. Nagu nimigi ütleb, peaks see tagama kõigile põhilise hariduse, kutsekoolist vaadatuna ei tee seda aga mitte.
Kõige keerukam on püsida tasakaalus. Hobid on siin alati abiks.
- Aasta õpetaja gala toimub 4. oktoobril Pärnu Kontserdimajas. Üritusel tunnustatakse parimaid haridustöötajaid ja haridusse panustajaid ning kuulutakse välja riikliku elutööpreemia laureaat.
Lisa kommentaar