Süsteemne alarahastus piirab õpetajate võimalusi valida endale sobivaid õppematerjale ja takistab õppevara arendamist.

Eestis kasutatakse praegu õppevarana enim õpikuid ja töövihikuid, mille digitaliseerimine hoogustus 2013. aastal. Siis kehtestati nõue, et alates 2015. aastast välja antaval õppekirjandusel peab olema ka digitaalne versioon. Kuna formaadi kohta midagi ette ei kirjutatud, siis võinuks digitaalne õppekirjandus olla ka lihtsalt pdf-ide kujul. Nii see õnneks ei läinud. 

Kuigi HTM reguleerib määrusega vaid õppekirjandust, on pilt palju kirjum. Digitaalseid õppematerjale koostavad näiteks kindlale meetodile või teemale orienteeritud haridustehnoloogia ettevõtted või muud organisatsioonid ning enda koostatud töölehti ja mänge saavad soovi korral jagada ka õpetajad. Õppevara ökosüsteem on Eestis mitmekesine, mistõttu on oluline rääkida ühisest väärtus- ja kasutusruumist, kus koostajad ja õppevara eri vormid koos eksisteerivad ja arenevad. 

Lähtun enda käimasolevast uurimistööst, kus lisaks dokumentide ja seaduste analüüsile intervjueerin õppevara loomise ja väljaandmisega seotud inimesi. Olen rääkinud kuue ettevõtte inimestega ning olulist kõrvalpilku kogun katusorganisatsiooni MTÜ Edtech Estonia juhatuse liikmetelt (kokku olen praeguseks intervjueerinud üheksat inimest ja nende tsitaadid markeerin siin P1–P9).

Edaspidi soovin kaasata ka aineühendused. On huvitav, milliseid riigi ootusi õppekirjanduse määrus
(www.riigiteataja.ee/akt/129032016001, 2016) peegeldab. Arvestades, kui kiiresti ja tähenduslikult haridustehnoloogia areneb, tuleb aja möödudes neid intervjuusid korrata.

Milline on rahastusmudel?

„Toimetame Eesti mõttes turul, mis vaevalt saab endale lubada sedasorti teenust [digitaalset õppevara] või pigem isegi ei saa. Me subsideerime seda õppevara loojate arvelt – kui neil paralleelselt paberil õppematerjalide turgu ei oleks, siis seda ei oleks võimalik teha. See on suurim piirang.“ (P1)

Rahastus on üks võtmetegur, mis mõjutab õppevara ökosüsteemi. Munitsipaalkoolide puhul rahastavad õppevara soetamist riik ja kohalikud omavalitsused, kuid omavalitsuste panus on väga ebaühtlane, paljud ei lisa riigi 57 euro suurusele pearahale midagi. Kuni 2015. aastani tohtisid koolid riigi rahastust kasutada vaid õppekirjanduse ostmiseks ning kui kõik vajalik oli olemas, võis ülejäänud raha eest soetada muid õppevahendeid. Alates 2016. aastast laiendati seda „rahastustaskut“ oluliselt. Praegu hõlmab see kõiki õppimisega seotud vahendeid ning vajadusel võib maksta sellest taskust ka õpetamisega seotud töötajatele palka.

„Omavalitsuste panus on väga ebaühtlane, paljud ei lisa riigi 57 euro suurusele pearahale midagi.“

Riigi toetus õppematerjalide ja muude õppimisega seotud vahendite jaoks on püsinud muutumatu alates 2011. aastast. Tõusvate hindade valguses on mõned kirjastajad pannud seetõttu ette taastada võimalus, et lapsevanemad panustaksid õppematerjalide soetamisse. Nimelt on munitsipaalkoolidel alates 2013. aastast keelatud paluda õpilaste kaasrahastust õppematerjalide hankimiseks (vt PGS § 82). Õpetajatele on tähtis ka vajalike digilahenduste litsentside hankimise võimekus.

Peamise teemana joonistub välja süsteemne alarahastus, mis piirab õpetajate vabadust õppematerjali valida ja pikemas plaanis hakkab takistama õppevara arendamist. Seetõttu on mõlema osapoole jaoks muutunud hädavajalikuks leida alternatiivseid rahastusallikaid (ettevõtetel nt koduturu teenuse edasiseks arendamiseks kasvatada end hoopis ekspordi najal). Samas ei ole riiklik alarahastatus paratamatu. Kuna haridus on pikaajaline investeering, on see neoliberaalse valitsemisdiskursuse jaoks pigem lihtsalt nn mitteseksikas valdkond. Eestis on valdkondi, mille kestlikkuse ja kasvatamise jaoks vajalikeks investeeringuteks jagub poliitilisel tasandil nii tahet kui ka raha. Siinse uurimuse intervjueeritavad ei taju riigi tasandil aga tugevat ja strateegilist pühendumust.

Kuidas haridustehnoloogiat arendatakse?

„Need süsteemid ja organisatsioonid ei ole disainitud selle jaoks, et teha innovatsioon. Seal on korralduslikud piirangud nii suured, et juba selle tõttu on keeruline seal midagi saavutada /…/ projektipõhine haridusinnovatsioon on minu jaoks juba sõimusõnaks saanud.“ (P8)

Kui rahastusmudeli kirjeldamine on suhteliselt sirgjooneline, siis n-ö mündi teist külge – millise arenduskeskkonnana Eestit tajutakse – välja joonistada on keerulisem. Riigi tasandil on digitaalse õppevara arendamist toetatud suuresti Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) toel. Eristuva nähtusena on ESF-i all hariduslike erivajadustega õpilaste õppevara koostamine (nii paberil kui ka digitaalselt).

Oluline aluspõhimõte on avaliku sektori rahastatud õppevara tasuta levitamist lubava litsentsi (nt Creative Commons) kasutamine. Teatud erandeid on loomulikult tehtud: nt oma õppevara tasuta levitamine vaid kindla perioodi jooksul, pärast mida jätkatakse raha eest. Programmi eelnõus põhjendatakse tasuta levitamise põhimõtet sellega, et koolide võimalused õppevara soetada erinevad ning digitaalse õppevara kättesaadavuse tagamine aitab haridust ühtlustada. Ehk siis lisaks digipöördele püüti juba siis tegeleda ka alarahastatuse ja sellest tingitud haridusliku ebavõrdsuse probleemiga. 

Koolides enim kasutatav õppevara koostatakse valdavalt vabaturumajanduse tingimustes. Avaliku sektori loodud õppevara annab aga omakorda eraettevõtjatele võimaluse integreerida seda oma õppevara hulka, mis peaks aitama „maksumust kasutajate jaoks optimeerida“. Nii see kahjuks ei läinud. Kaks „süsteemi“ omavahel suhestuma ei hakanud ning riigi algatusi tajuti hoopis turu solkimisena ja ettevõtjate partnerina kõrvaleheitmisena. Selle peegeldusena sõlmiti Edtech Estonia algatusel 2022. HTM-i ja MKM-iga vastastikuse mõistmise ja koostöö memorandum. Elujõulise ja jätkusuutliku digitaalse õppe ökosüsteemi loomiseks peetakse seal dokumendis oluliseks läbipaistvust ning tarbetu sekkumise vältimist.

Digipöörde eesmärki, mis puudutas õpetajate digioskuste arendamise toetamist, võib pidada siiski edukaks. Eespool nimetatud aluspõhimõte on sellest vaatepunktist olnud hea ja tekitanud täiesti toimiva avatud õppematerjalide (OER) kihistuse. E-koolikott on küll tõeliselt metsik džungel, kuhu võib siseneda vaid omal vastutusel, kuid see on põnev ja vajalik ökosüsteemi nurgake, millega tuleks Eestis kindlasti edasi tegeleda.

Milline roll on õppevaral koolis?

„Koroona tegi meie jaoks selle töö ära. Enne koroonat pidime koolis käima ja rääkima, miks me oleme vajalikud, pärast koroonat seda enam kahtluse alla seatud ei ole … Mõnes mõttes oleme strateegiline ja riiklikult tähtis valdkond, sest kui sa ei saa füüsiliselt kooli minna, siis tegelikult on sul kooliõpikud olemas ja õppetöö ei katke.“ (P2)

Kooli argipäevas saavad kokku mitmed koos- ja ebakõlalised nähtused ja kooslused. Näiteks on kooliaasta alguses ikka kerkinud küsimus, kes vastutab ranitsa raskuse eest. Kui terve koolikoti kaalu reguleerimine on sotsiaalministeeriumi määruse rida, siis haridus- ja teadusministeerium kehtestab oma määrusega õppekirjanduse parameetrid. Näiteks ei tohi ühes õppeaines samal ajal kasutuses olev õpik ja töövihik kaaluda I kooliastmes kokku üle 400 grammi. Ja kogu õppekirjandus tuleb trükkida mati pinnaga paberile, mille kaal on 70–100 g/m². Nõuded, mida väljaandja peab järgima, on üpris konkreetsed, kuid sellest on vähe kasu: näiteks võivad 2. klassi õpilase õpikud ja töövihikud kaaluda viie õppeainega koolipäeval kokku peaaegu kolm kilo, mis on koolikoti raskuse piirmäär. Ehk siis koolikorralduse tasandil nende määruste spetsiifilised nõuded omavahel kasutoovalt ei suhestu, aga kokku saavad nad just selles reaalsuses.

„Riigi toetus õppematerjalide jaoks on püsinud muutumatu alates 2011. aastast.“

Kuidas suhestuvad aga paberil õppematerjalid ja digitaalne õppevara, mille kooskõlalises kasutamises on nähtud raske koolikoti probleemi lahendust? Võtmetegur on rahastus ning teine oluline aspekt tuleneb kasutusviiside efektiivsusest. Tartu Ülikooli DigiEfekti projekt (2020–2023) uuris näiteks, kuidas õpetajad kasutavad klassiruumis digivahendeid, digiõppeplatvorme ja -sisu. Selgus, et Eesti õpetajad muudavad harva oma õpetamisharjumusi ega kasuta õpetades piisavalt tehnoloogiat. Digi kasutatakse klassiruumis küll järjest enam ja tehnoloogia laiendab võimalusi, aga selle olemasolu ei juhi pedagoogilisi muutusi.

Digitaalse õppevara arendamise vaatest võib praegune tendents osutuda kahe teraga mõõgaks. See, kuidas digitaalset õppevara arendatakse ja rakendatakse, võib kujundada pedagoogilisi kasutusviise, kuid on ka vastupidine mõju: olemasolevad õpetamisviisid võivad määrata, milliseid digitaalseid õppematerjale ja keskkondi tasub arendada, et nõudlusele vastata. 

Ekspertintervjuudest selgub, et digitaalse õppevara arendamine on üsna õpetajakeskne – õpetajatelt saadud sisend mõjutab seda, milliseid platvormi funktsioone eelisjärjekorras ette võetakse. Õpetajate vajadusi tuvastatakse nii virtuaalselt tagasisidet kogudes kui ka koolitustel ja kohtumistel.

Õpetajad arendusmeeskondadesse

Nagu üks intervjueeritav ütles, peitub Eesti edu võti nutikas ja haritud rahvas. Selle tarbeks tuleb leida ka õppevaras väärikaid lahendusi. Ma ei ole seni näinud õppevara ökosüsteemis nišši, mis oleks jätkusuutlikum kui eraettevõtluse vormis õppevara koostamine. Kiiresti muutuvatel aegadel on meil vaja luua olukordi, kus saavad kokku eripalgelise ekspertluse meeskonnad.  

Alustuseks pakun välja midagi, mis on mind juba pikalt kummitanud: tekitame riigi tasandil aineõpetajatele, logopeedidele ja eripedagoogidele võimalusi osaleda suurtes õppevara arendusmeeskondades. Õpetajate tasustatud loomepuhkus õppematerjalide kirjutamiseks, kirjutamisstipendium – või kuidas iganes nimetada tasustatud töövaba aeg õppevara väljatöötamiseks haridustehnoloogia ettevõtete juures. Hariduseksperdid ja praktikud töötavad õppesisu välja ning meeskonna teised liikmed saavad tegeleda edasi sisu- ja keeletoimetamise, autoriõiguste hankimise, küljendamise, retsenseerimise ja muu vajaliku organiseerimisega. Mis aga kõige tähtsam, ka elushoidmise ning pikaajalise teavituse ja levitamisega.

Artikkel on kirjutatud TÜ haridusteaduste instituudi arengufondi projekti „Understanding the sociotechnical production of digital learning resources in the context of the Estonian K12 Education“ raames.