• „Ei taha ära sõnuda, aga kui mõned väikse koormusega töökohad välja jätta, on meil õpetajatega päris hästi,“ ütleb Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumi uus juht, senine Vabaduse Kooli õppedirektor Olga Selištševa.

Kui Vabaduse Kool kasvas välja soovist ja vajadusest pakkuda Tallinnasse jõudnud Ukraina noortele võimalust saada hea haridus, siis neli aastat hiljem on kooli eesmärgid juba hoopis laiemad – ja see on suuresti Selištševa töö tulemus. Eesti keele õpetajana ta seal koolis ka jätkab. Eelmisel nädalal toimunud intervjuud alustasime just Vabaduse Kooli teemal. 

Kas otsus kandideerida Tallinna Tõnismäe Riigigümnaasiumi (TORG) juhiks tuli kergelt?

Selle otsuse tegemine võttis omajagu aega, kuna Vabaduse Kool on justkui minu laps ja edasi liikuda ei olnud kerge. Ma lõpetasin tänavu haridusjuhtimise magistrantuuri ja pärast lõputöö kaitsmist otsustasin kandideerida. Mõtlesin, et üks suur asi on tehtud ja aeg on järgmine ette võtta. Vabaduse Koolist ma siiski lõplikult ära ei tulnud, tegutsen mõlemas. 

Koolid kasvasid kokku ja kuna ma üht osapoolt tunnen väga hästi, saan oma panuse anda. Vabaduse Kool on eriline kool, kus töötavad suurepärased õpetajad, ja TORG on samasugune. Kui need koolid õigesti liita, tekib midagi erilist. Just see, et saan endiselt mõlema kooli arengusse panustada, mängis otsustamisel suurt rolli. 

Kas Vabaduse Koolis sujus kõik plaanipäraselt? Muidugi, kas alguses seal üldse saigi täpset plaani olla …

Olgem ausad, kui kolme kuuga kool püsti panna, ei saa suurt visiooni alguses olla. Kõike tegime käigu pealt. Kui sain teada, et peame sellise kooli nii kiiresti üles ehitama, mõtlesin küll, et see ei ole võimalik. Aga hakkasime mõtlema, millises olukorras olid inimesed, kellele seda kooli vaja oli, ja kui vähe neil aega oli – ning saime aru, et meil pole õigust öelda, et aega on liiga vähe. 

„Vabaduse Kool on justkui minu laps ja edasi liikuda ei olnud kerge.“

Me ei saanud ju ka teada, kui kaua seda kooli vaja on – kas paar kuud, pool aastat või rohkem. Hiljuti Ukraina iseseisvuspäeval tõdesime, et tähistame seda juba neljandat korda. Ja see on õudne! Me ei tahtnud, et Vabaduse Kooli nii kaua vaja läheb. Nüüd on sellest aga välja kasvanud midagi hoopis suuremat, kompetentsikeskuse laadset, mis ei ole mõeldud ainult Ukraina põgenikele, vaid kõigile neile, kelle emakeel ei ole eesti keel. Sellest saab justkui TORG-i osakond, mis jääbki tegutsema. Sõna on juba levinud ja huvi kooli vastu hakkab uussisserändajate hulgas vaikselt kasvama.

Kas teid mõjutas kuidagi tõsiasi, et eestikeelsele haridusele üleminek sattus samasse aega?

Otseselt mitte, kuna üleminek puudutab eelkõige madalamaid kooliastmeid, aga kaudselt küll. Mõistagi jälgime aktiivselt, mis Eesti hariduspoliitikas toimub. Alates 1. septembrist Vabaduse Koolis õppima asunud laste eesti keele õppe maht kasvab. Kui alguses toimus 60 protsenti õppest eesti ja 40 ukraina keeles, siis nüüd on see suhe juba 80:20. Nii meie kui ka õpilased saavad aru, et eesti keelt peab oskama. 

„See on ju õudne – me ei tahtnud, et seda kooli nii kaua vaja läheb.“

Hea meel on tõdeda, et mõned meie lõpetanud on astunud Eesti ülikooli. Nad olid juba kolme õppeaasta järel võimelised seda tegema. Sellele pani aluse just Vabaduse Kooli õppekava, mille üks eesmärke on, et selle läbinud suudaksid konkureerida eesti noortega. Lõpetanute hulgas on muide ka kaks tulevast õpetajat, kes loodetavasti jõuavad ringiga Eesti kooli tagasi. 

Kuidas kooliealiste sisserännanute hulk nende aastate jooksul muutunud on?

Kui keegi tahab praegu meie kooli kaheksandasse või üheksandasse klassi tulla, siis peame ütlema, et vaba kohta ei ole. Õpilasi on rohkem kui toole. Algusaastatel oli liikumist rohkem, osa õpilasi läks vahepeal Ukrainasse tagasi või mõnda teise riiki edasi. Nüüd võetakse Vabaduse Kooliga Ukrainast üha rohkem ühendust ja kaalutakse, kas jääda kodumaale või tulla siia. Kahjuks on see kõik endiselt väga aktuaalne. 

Kuidas Vabaduse Kooli senine teekond teie vaatevinklist kokku võtta? 

Ma ei tahakski seda kuidagi kokku võtta, kuna nii mina kui ka kool ise on veel teel. Kui aga mõelda, et noored, kes siin kolm aastat tagasi õppima hakkasid ja selleks absoluutselt valmis ei olnud, lõpetasid Eestis kooli kuldmedaliga ja astuvad siin ka ülikooli, siis võib tõdeda, et oleme midagi õigesti teinud. Eriti arvestades tõsiasja, et nad ei tahtnud Eestisse tulla, vaid jääda koju oma sõprade juurde. See on iga Vabaduse Kooli töötaja suure töö tulemus. 

Millised on esmamuljed uuest ametikohast TORG-i juhina?

Kõige olulisem ja suurem töö on inimeste ja süsteemiga tutvumine. Riigigümnaasiumide õppekorraldus ja õppekavad on väga huvitavad. Augusti lõpus vajab palju asju kiireid lahendusi, kuid püüan meeskonnale nõu ja jõuga abiks olla. Kui õpilased juba majas on, hakkab päris elu pihta. 

Ei taha ära sõnuda, aga kui mõned väikese koormusega töökohad välja jätta, on meil õpetajatega päris hästi. Tähtis on, et ühegi õpetaja koorem ei oleks liiga suur. Kõige olulisem on tagada õpetajate heaolu ja õpetada samal ajal kõik kursused ära. 

Riigigümnaasiumi nimi ei taga samas seda, et meil on õpetajaid piisavalt. Iga õpetaja otsib endale sobivat kohta – mõni tahab minna väiksemasse kooli, mõni tööle kindlasse piirkonda. Kõige tähtsam on, et iga õpetaja leiaks tee enda jaoks õigesse kooli. 

Kui hea tervise juures Eesti haridussüsteem teie hinnangul praegu on? 

Koolid arenevad ja on päris heal tasemel. Osa koole alustab puhta lehena, osal on välja kujunenud rohkem kui saja-aastased traditsioonid, aga näen, et üldiselt soovivad kõik areneda. Olgu selleks ülikooliprogrammid või alustavate õpetajate toetamine. 

„Kui oma esimese palga sain, tekkis mõte: „Oot, ma ju õppisin viis aastat selleks.““

Õpetajate puudusest ei saa aga üle ega ümber. Kui koolijuhi jaoks on harjumuspärane olukord, kus augusti lõpus on õpetajaid puudu, siis on arenguruumi. Siin tuleb jälle mängu õpetajate heaolu ja mõistliku koormuse küsimus – siin on koolijuhil äärmiselt keeruline tasakaalu leida. 

Mis puudutab palgaküsimust, siis toon näite enda pealt. Ma ei mäleta, et oleksin õpetajaks õppima minnes uurinud, kui suur palk mind tulevikus ootab. Õpetajaamet oli minu jaoks kutsumus ja raha täiesti teisejärguline. Samas mäletan ka hetke, mil oma esimese palga sain ja mõtlesin: „Oot, ma ju õppisin seda ametit viis aastat.“ Palk on nüüdseks väga palju kasvanud, aga samas on ka elu kallimaks läinud. Nii küsitaksegi endale meeletult suurt koormust. Õpetaja, kes töötab suure koormusega ja mitmes kohas, ei tee seda enam kutsumusest, vaid suurema palga nimel. Esikohal peab aga olema kutsumus. Kool on turvaline töökoht ja sinna liigutakse ka valdkondadest, kus on koondamislained. Mõned tulijaist on kunagi õpetajaks õppinud, aga on ka neid, kes tahavad õpetada matemaatikat või ajalugu, sest neile omal ajal see aine meeldis. See ei ole ideaalne olukord. Vabaduse Koolis nägin, kuidas tööle tullakse ja panustatakse missioonitundest.