- Igal aastal paneb mitu koolijuhti ameti maha, sest enam ei jõua. Kuidas raskest seisust välja tulla? Õpilaste vaimne tervis on võetud ühiskonnas luubi alla, aga juhtidelt eeldatakse, et nad peaks ise hakkama saama.
SAMAL TEEMAL
Õilme Saksa elu valusaim aasta
Viimane aasta on õpetanud, et elu ei pea olema täiuslik, et olla ilus. Et päris õnn peitub hetkedes, kus on teadmine, et keegi on minu jaoks olemas. Astun uuele eluaastale vastu tänutundega, südames helgus ja hinges rahu. Ma hoian! Ma hoolin! Mul on kõik, mida päriselt vajan. Ja see tunne on kingitus.
Nii tänas Õilme Saks hiljuti sünnipäeva puhul sotsiaalmeedia vahendusel õnnitlejaid. Aga poolteist aastat tagasi oli tal vaid ninaots muremerest väljas ja kinnitust leidis tõsiasi: alati saab minna hullemaks.
Nüüd on ta valmis juhtunust rääkima.
Muusikaõpetajaks õppinud Õilme Saks on koolis töötanud kolm aastakümmet. Õppinud on ta veel põhikooli matemaatikaõpetajaks ja teinud magistrikraadi koolikorralduse ja eripedagoogika alal. Elu ja laste vajadused on sundinud ikka ja jälle õppima.
Saks on olnud huvijuht, õppejuht, direktor ja vahepeal ka riigiametnik. Just siis kohtus ta lapsevanemaga, kes soovis oma lapsele haridussüsteemis kohta leida. Väike grupp entusiaste asus Saksa eestvedamisel looma erakooli kõige enam tuge vajavate laste jaoks, et pakkuda toimetuleku- ja hooldusõpet.
„Kui kooli looma hakkasime, olin eripedagoogika üliõpilane ja töötasin täiskoormusega ministeeriumis. Panime suvi otsa hullu, et kool saaks valmis,“ meenutab Saks. Paberimajandus saigi korda, aga koolihoone kohandamiseks kulus aega. Joosti ajaga võidu, et tegevusluba kätte saada. 1. septembril 2022 kell 16.44, napilt enne tööpäeva lõppu luba saabuski. Avaaktus oli kavandatud 2. septembriks. Õilme Saksast sai kooli õppejuht ja koolist ühe kristliku erakooli üksus. Peagi lasus Saksa õlul kogu kooli juhtimine (kolm osakonda Tartus ja kolm Põlvas), kuna eelmine direktor lahkus ametist ja konkursiga valitud uue direktoriga lõpetati töösuhe.
Ajad olid keerulised. Lühikese ajaga tuli korda saada dokumentatsioon (sh koostada uus arengukava), tuua organisatsioon välja pankrotiohust, seista silmitsi negatiivse eelarvega ja koondada inimesi kooli suletavas üksuses.
„Tuli teha palju valusaid otsuseid, need olid kõik minu kanda,“ lausub Saks. Eluaeg tubli töömesilane olnud, rabas ta ka uues ametis 24/7 ja õppis samal ajal täies mahus ülikoolis. Suure õhina ja kirega ei saanud ta esiotsa arugi, kuidas endale armu andmata tegutsemine järjest enam koormab. Ei tunnetanud, et isiklike vajaduste pidev allutamine asutuse omadele pole õige. Inimeste ja raha nappuse tõttu tuli direktoril endal ka tunde anda.
„Nii juhtuski, et eelmise aasta jaanuaris oli mul vaid ninaots vee peal. Ei tahtnud enam kodust välja tulla. Kõik kohad valutasid,“ meenutab Saks.
Esiotsa ei saanud arstid aru, et somaatilised nähud viitavad depressioonile. Keha oli nii haige, et tekkis närvihalvatus ja jalg keeldus kõndimast. Algas jalaravi, Saks õppis uuesti kõndima. Kõige tipuks tabas naist aga pahaloomuline kasvaja. Iga uus asi kukutas veel sügavamasse auku.
Kui algul oli MTÜ olnud tööandjana direktori selja taga, siis järsku enam polnud.
Üksi kodus oma muredega
„Ootame tööandjalt hoolimist, tänulikkust, vastutuse võtmist, mõistmist või vähemalt empaatiliselt reageerimist, ärakuulamist,“ ütleb Saks. „Sattusin ristteele, kust edasi minemiseks vajasin tööandja tuge, aga ei saanud seda. Vastupidi. Osutusin mittevajalikuks. Kui teatasin, et olen haige, hakati mind ignoreerima, kuigi palusin hoida end asjadega kursis. Kõige keerulisem oligi olla järsku üksi kodus oma muredega.“
Ravi oli pikk. Saksal tuli võtta ravimeid, kasutada mitmesuguseid teenuseid, olla arstide järelevalve all. „Praegu olen juba üsna heas kohas. Füüsilised armid on paranenud, aga hingehaavadega läheb kauem.“
On hetki, mil ta vajab praegugi psühholoogi abi. „Teadsin tänu eripedagoogi taustale, kust abi otsida, aga seda polnud kohe kuskilt võtta. Isegi tasulistele teenustele pääsemiseks tuli oodata poolteist kuud. See on pikk aeg, kui oled tõsiselt hädas,“ ütleb Saks.
Eelmisel suvel sai ta siiski võimaluse õppeaasta ära lõpetada ja kooliperele head aega öelda. Tööleping lõpetati poolte kokkuleppel ja Saks lootis, et sellega on rahu majas. Kui aga selgus, et lõpparve arvestus ei vasta kokkuleppele, pöördus ta kohtusse. Esimese astme kohtus Saks võitis, kuid tööandja kaebas otsuse edasi.
Uut töökohta leida ei olnud sugugi kerge, nagu sellise kogemuspagasiga oleks võinud arvata.
„Ei tahetud läbipõlenud direktorit, kuigi kandideerisin eripedagoogiks,“ muigab Saks mõrult. „Mõnda kohta ei kutsutud isegi vestlusele. Tekkis tunne, et mind pole enam kellelegi vaja.“
Päästerõnga ulatas Rajaleidja, kuhu Saks samuti kandideeris. Efektiivse inimesena, kes hoolimata läbipõlemisest ja sügavasse auku kukkumisest tahab tööd teha kire ja põlemisega, leidis ta teise väikse tööotsa Varajase Kaasamise Keskusest. Siis aga nägi kuulutust, et üks lasteaed otsib asenduskohale direktorit, ning osutus valituks.
„Olen enesekindluse tagasi saanud. Tunnen, et mind hoitakse. Ümberringi on minu inimesed,“ kinnitab Saks.
Tagantjärele tarkus ehk Soovitused
„Tundsin puudust, et keegi ei jõustanud-nõustanud,“ lausub Õilme Saks. Algul oli jutuks, et koolipidaja hindab teda koolijuhtide kutsestandardi järgi, aga seda ei sündinud. Ei toimunud ka ühtegi arenguvestlust ega kutsutud teda MTÜ juhatusse.
Kui tööandja ei paku tuge, on koolijuhtidele abiks coach’id ja teiste koolide juhid. Coach aitaks jõuda endas selgusele, et suunata fookust.
Saks tunnistab tagantjärele, et ei taibanud nendega suhelda, sest arvas, et tuleb ise toime. Eeldas ekslikult ka seda, et tööandja tahab temaga koostööd teha.
„Töötasin liiga palju, võtsin liiga palju ülesandeid. Aga ega olnudki võimalust ära öelda,“ ütleb ta nüüd.
Ta on väga rahul, et lasteaiadirektorina on tal nüüd iga päev kontakt oma tööandjaga. Koos vaadatakse asjade sisse. Ta tunneb ka hoolekogu tuge ja tajub, et on taas väga hoitud.
Õilme Saks on kindel, et ühel hetkel tahab ta kooli tagasi.
„Mulle meeldib vaadata tervikpilti ja arutleda, kus tahan olla viie aasta pärast,“ lausub ta. „Üksi ei lähe ükski juht kuskile, see on meeskonnatöö. Oleme koolis ühe asja eest: et lapsed saaksid parima hariduse ning oleksid seejuures õnnelikud ja õpihimulised.“
Mida soovitate mustast august välja ronimiseks?
„Ennast tuleb liigutada ja mõtted mujale saada,“ vastab Õilme Saks. „Mina leidsin enda jaoks jooga. Keha peab saama abi enne, kui hakkab meile vaevustega märku andma. Kui annab märku, oled juba hiljaks jäänud.“
Kord nädalas teeb Saks pikema jalutuskäigu, käib endiselt füsioterapeudi juures. Tähtsaks peab ta ka head toitu ja und.
„Kasvaja avastati heal ajal. Ju arvas keegi, et mul on liiga vara minna, et mul on siin elus veel midagi ära teha,“ tõdeb Saks. „Olen tänulik. Püüan teha kõik selleks, et mõelda positiivselt. Lugusid, kus mõtled ennast haigeks, on ju palju.“
Mida ma õppinud olen? (Õilme Saksa soovitused sotsiaalmeedias)
• Armasta iseennast sellisena, nagu sa oled!
• Tee endaga rahu!
• Lase lahti kõigest sellest, mis sind ei kanna!
• Töö pole jänes, sest kui ootad mõistmist, ei pruugi sa saada!
• Teame ju kõik, et sõpru tuntakse hädas. Teid, kes te minuga jäite, ei olnud palju. Olen tänulik igaühele, kes otsustas minuga jääda, et mul on need inimesed, kes on!
• Ära võitle kuulujuttudega. Need, kes päriselt hoolivad, tulevad ja küsivad otseallikast ega levita kuuldut, kui pole kindlad allika usaldusväärsuses.
Töölt lahkumise taustal on keerulised suhted
Vastab Eesti Koolijuhtide Ühenduse juhatuse esimees Urmo Uiboleht:
Igal kevadel loobub mõni koolijuht ametist, minnakse ka keset aastat. Miks nad loobuvad?
Ametist lahkumine on haridustöötajate puhul probleem.
Investeerime üsna palju inimeste koolitamisse ja kui nad kukuvad süsteemist välja, on kahju suur. Tundub, et koolijuhte lahkub igal aastal üha rohkem.
Üks põhjus on erimeelsused koolipidajaga. Koolijuhtidele pole ilmselt antud piisavalt selget juhtimisülesannet ega tagasisidet. Ka arvamused kooli arengust võivad lahkneda.
Teine põhjus on probleemid kollektiivis – juht ei suuda õpetajatega muutusi ellu rakendada. Just alustavate juhtide puhul on tunda õpetajate vastuseisu uuendustele. Ollakse harjunud, et kogu aeg on nii olnud, ja tahetakse nii ka edasi minna. Õpetajatele kipub kollektiivis jääma õigus.
Vahel pole meeskonnas ühist hingamist: ei toimi direktori koostöö õppejuhi või teiste juhtkonna liikmetega. Kaotajaks on jäänud koolijuht.
Üha sagedasem põhjus on probleemid ja konfliktid lapsevanematega. Vanematel puudub igasugune austus kooli ja koolijuhtimise vastu. Karjuvad süüdistused koosolekutel ja meedias põletavad juhi läbi ja panevad endalt küsima, miks ta peab sellist suhtumist taluma. Olen täheldanud, et valimised toovad kaasa agressiivsuse. Meedia annab fooni ja see võimendub koolis.
Seega võib öelda, et keerulised suhted ongi olnud koolist lahkumise põhjus.
Ootame koolijuhilt, et suudaks eri suunast tulevaid pingeid pehmendada, aga seda suudab ainult väga tugev juht, kes suudab ennast taastada ja välja lülitada.
Koolijuhid vajavad mentoreid, ideaal oleks coach, kes aitab toime tulla, et keegi ei jääks üksi. Üksindus tipus on üks selgemaid läbipõlemist soodustavaid faktoreid.
Mis kasu on toetavatest programmidest?
Oleme näinud, et paljud alustavate koolijuhtide programmis ja järelkasvumeeskondade koolitustel osalenud lahkuvad haridussüsteemist. See teeb muret. Peame koos haridusteadlastega vaatama, miks see nii on. Tasub teha mõni kandev uuring, et jõuda põhjusteni. Kutsun haridusjuhtimise erialal õppivaid koolijuhte tegema sel teemal oma lõputöö.
Kuidas on lood teistes riikides?
Tendents on samasugune mujalgi. Viimane õpiränne Kanadasse näitas, et sealgi on ametikindlus oluliselt vähenenud. Hollandis ja Ühendkuningriigis polegi mõnes koolis direktorit, on ainult kohusetäitjad, sest direktori ametikohta pole suudetud täita.
Oleme koolijuhi ameti suhtes väga nõudlikud, aga praegune kompensatsioonipakett on kesine. Pinget ei hüvitata. Statistikast nähtub, et paljude koolide juhtide palk jääb piirkonna õpetajate omale alla. Vastutuse määr ja palk pole kooskõlas.
Ehk peaks ka koolipidajaile suunatud programme pakkuma?
Koolipidajaile on programmid, aga neile pole seatud kvalifikatsiooni- või kompetentsinõudeid. Mida aeg edasi, seda enam mõistavad koolipidajad, et konkurents teiste koolipidajatega avaldab üha rohkem mõju. Kui ametist lahkub silmanähtavalt palju koolijuhte, jätab see koolipidajale märgi ja koolijuhi ametisse napib tahtjaid. Kiita saab koolipidajaid, kes toetavad koolijuhti professionaalselt.
Lisa kommentaar