Korvpalli Euroopa meistrivõistluste finaalturniir Riias lõppes Eesti koondise jaoks väga valusalt. Spordisõbrana on raske selle viimase mängu peale mõelda. Paraku tähendas selle mängu tulemus, et kogu turniiri võib lugeda ebaõnnestunuks, kuigi ilusaid hetki ju oli. Et veidi lohutust leida, tuleb proovida meenutada nendel ilusatel hetkedel kogetut. Seda tehes meenuvad ka hetked ja emotsioonid, mida on aastate jooksul pakkunud teisedki spordialad ja võistlused. Huvitaval kombel pärinevad paljud neist just koolimajast.
Kui ma mõne suurvõistluse ajal – olgu seal stardis siis Eesti sportlased või mitte – tänaval koolinoori näen, mõtlen tihti, kas nad ikka räägivad sellest. Kas nad arutavad Artur Konontšuki kolmeste suurepärast tabavust või kujutavad liiga kõrge muruga pargis, maas lebavate jopede vahelt jalgpalli läbi lüües, et nad võitsid selle väravaga just MM-finaali. Mõtlen, kas nad olid öösel üleval, et näha Anett Kontaveiti aastalõputurniiril mängimas, ja pätsasid köögist pannilabida, et paberinutsakutega oma tenniselööke harjutada või proovisid pärast Kelly Sildaru võistlust olümpiamängudel diivanilt vaibale hüpates tagurpidi maanduda.
„Kõik õpilased aeti klassidest välja, et aulas Kristina Šmiguni kuldmedalisõitu vaadata. Julgen sealt saadud emotsiooni pealt väita, et teist nii kooli ühendavat ja koolivaimu tekitavat tegevust kui sport ei ole olemas.“
Huvid on noortel muidugi erinevad, aga omadele kaasaelamine ei olegi tegelikult huvidega seotud. Ma pole kohanud kedagi, keda jätaks külmaks see, kui mõni kaasmaalane maailma tipus tegusid teeb.
Mina kasvasin üles kodus, kus sport oli tähtsal kohal, ja käisin koolis, kus seda hoiti au sees. Seega olen sporti alati jälginud ja mul on võimatu kujutleda end olukorda, kus see mind ei huvita. Küll aga julgen väita, et mõned hetked ei pannud mitte ainult spordihuvilisi õpilasi spordist huvituma, vaid aitasid ka õpilastel, kes end üksildasena tundsid, teistega suhestuda ja endale sõpru leida. On ju sport universaalne keel. Üks hetkedest, mida elavalt mäletan, pärineb 2003. aastast. Kõik õpilased aeti klassidest välja, et aulas Kristina Šmiguni kuldmedalisõitu vaadata. Julgen sealt saadud emotsiooni pealt väita, et teist nii kooli ühendavat ja koolivaimu tekitavat tegevust kui sport ei ole olemas. Tõsi, sportlase edu aitab sellele palju kaasa.
Ma ei tea, kas ka praegusel ajal talitatakse mõnes koolis Eesti jaoks tähtsate spordihetkede puhul nii, koole on erinevaid. Kuid olen kindel, et koolidel tasub sporti panustada. Mitte ainult selleks, et noored oleksid terved ja tugevad, vaid ka tekitamaks ühtsustunnet ja arendamaks eestimeelsust. Kui koolil ei ole kõige paremaid sportimisvõimalusi, saab alustada spordi vaatamisest. See tekitab huvi nähtut ise järele teha. Ja huvi tekitab teatavasti võimalused.
Lisa kommentaar