• Kui peret tabab haigus nimega lapse sünd, ei ole kool selle raviks õige koht.

Mida kaugemale jääb mu enda kooliaeg, seda veidramana näib nüüdiskoolis toimuv ja seda vähem selle põhjendatusest aru saan. Toetudes peamiselt ajakirjanduse uudisvoole, võib tegelikkusest kujuneda täiesti väär pilt, sest ühismeediast tungib läbi kehvade filtrite pärisajakirjandusse igasugust emotsiooni ja lausvaletki. Arvult väikesed, ent aktiivsed ja kärarikkad äärmused saavad ebaproportsionaalselt palju tähelepanu, nende mured oleksid justkui kõigi mured ning varju jääb, milline on olukord keskmiselt, mil moel tuleb toime enamus. Ja kas üldse liigutakse õiges suunas või pigem mitte.

“Kuna infosüsteemidesse on lihtne kohustuslikuks täitmiseks lahtreid aina juurde teha, siis neid ka tehakse.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse järgi on kõik justkui paigas: kool harib ja kasvatab ning avalik võim tagab kooli pidamise ja rahastamise. Rangelt võttes seda seadust ei täideta, vastasel korral ei kestaks juba aastaid õpetajate palgavaidlus valitsusega. Lihtsustatult saaks valitsus (ja lõppastmes parlament) haridussüsteemi rahapuudust leevendada kahel teel. Esiteks mõistagi raha juurde määrates, kuid seda peetakse poliitilises juhtkonnas vastutustundetuks teoks. Kui keegi saab võimaluse sissetuleku mõttes riigi keskmisest paremini elada, tähendab see, et keegi teine peab keskmisest kehvemini elama, ning seda rühma ükski otsustaja nimetada ei taha. Mediaanpalk on keskmisest teatavasti mitmesaja euro võrra pisem, seega on keskmisest kehvematel käes kõige rohkem valijahääli, ja neile ei saa ju ometi öelda, et nende saatus on elu lõpuni virelema ja end kehvasti tundma jäädagi. Vastupidi, neid peab toitma petlike lubadustega, et kõik muutub kohe heaks, kui sõda võidetud.

E-riigis vohab haridusbürokraatia

Teine võimalus oleks vähendada ulatuslikult sama raha eest nõutava ja tehtava töö hulka. Mitte õpetamise, vaid eeskätt pseudoteadusliku reeglikujunduse ja vohava haridusbürokraatia arvelt. Netiajastul, ja eriti maailma parimas e-riigis, on aga suund vastupidine. Kuna internetti ja infosüsteemidesse on lihtne ja tore kohustuslikuks täitmiseks lahtreid aina juurde teha, siis neid ka tehakse. Millegipärast ei ole kuulda, et õpetajaid aina rängemalt koormavaid bürokraatlikke kohustusi ja tarbetuid eeskirju sama põhimõttekindlalt ja kõrgel tasemel kahandataks nagu neid, mis ahistavad kannatavaid ettevõtjaid, kelle elu päästmiseks on valitsuse juurde terve efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoda loodud.

Aga haridusbürokraatiat ei saa vähendada, sest kõik see on mõeldud ja loodud õpetajate kaitseks laste eest, laste kaitseks õpetajate eest ning mõlemate kaitseks lapsevanemate eest – justkui oleks need kõik loomult lepitamatud vaenupooled. Kõrvalseisjal on ammu järg käest läinud, milliseid probleeme ja missuguse soovitava tagajärjega bürokraadid lahendada üritavad. Viimase uhke saavutusena ses vallas võib välja tuua koolipäeva alguse nihutamise kella üheksaks valitsuse määrusega. Hilisem tundide algus mõjuvat hästi nii õpilaste vaimsele tervisele, käitumisele kui ka õpitulemustele. Kas see oletus ka paika peab, selgub ehk kümne aasta pärast, kui on töötatud välja metoodika ja mõõdikud ning järjekindlalt mõõdetud ja aru antud. Kui suur peab olema positiivne mõju ja kuidas kindlaks teha, et seos on põhjuslik? Kas valitsus ei võiks ühes valitsemisalas kella kruttimise asemel hoopis loobuda suveaja rakendamisest, mille kahjulikku mõju on aastakümneid uuritud ja tõendatud, kuid millega juba 25 aastat hakkama ei saada? Võidaksid kõik.

Õpilased vabastatakse sunnist, õpetajad õigustest

Nii nagu keelekorralduses, on küllap pedagoogikaski paratamatu, et liberaalsed suundumused vahelduvad ranguse ja korra eelistamisega. Õpilaste vabastamisega sunnist ning õpetajate vabastamisega õigustest ja tööriistadest on praeguseks üsna kaugele jõutud. Kuid hariduselus õitseva psühholoogitsemise võimalused ei ole kaugeltki ammendunud. Seaduse järgi peab kool kasvatama isiksusi, pakkuma igaühele huvi- ja võimetekohast. Tore, igaüks on eriline ja teda peab ka erilisena kohtlema. Mis teisisõnu tähendab, et üldtunnustatud normi, millele vastaks enamus, enam polegi.

“Kõrvalseisjal on ammu järg käest läinud, milliseid probleeme ja millise soovitava tagajärjega bürokraadid üritavad lahendada.

Juba praegu on diagnoosiga laste osakaal enneolematusse kõrgusse kerkinud. Ainuüksi aktiivsus- ja tähelepanuhäiret tuvastatakse kümnendikul lastest – see on eriliseks tegev peen haigus, umbes nagu aadlirahva seas populaarne, punaseid palgeid tekitanud tiisikus 19. sajandil. Kümnendiku pealt viiendiku sihttasemeni liikuda ei ole raske, sest mida enam lapsevanemaid – ka kaudselt – kogeb, milliseid eeliseid ATH annab, seda innukamalt nad arstidelt moodsa diagnoosi lapsele ka hangivad.

Ega lapsed isegi lollid ei ole. Ka keskpärasus on endale mugavama elu hankimisel leidlik. Pärishädaliste kõrvale tekib nii samaväärne hulk kelme, kes internetist leitud tarkuse ja tehisaru soovituste põhjal oma haige lapse rolli koolipsühholoogile, nõustajale ja perearstile edukalt maha mängivad, diagnoosi ja tõendi saavad – ja lillepidu ongi käes. Haridussüsteem reageerib uute leevendustega kõigile, nagu on juba juhtunud kehalise kasvatuse moondamisel liikumisõpetuseks ning nn kitsa ehk pooliku matemaatika tekitamisega laia ehk eluks minimaalselt vajaliku kõrvale. Pingutamist nõudvat ning mõõdetavat saab vähendada kõigis õppeainetes, peaasi et lapsed oleksid õnnelikud ning oskaksid pöidlaid liigutada. Lõpuks jääb ka riikliku eksamina alles ainult see viimane.

Põeb laps ja põeb ka perekond

Samas vaimus jätkates – ja mida vähem lapsi sünnib, seda lihtsamalt see tuleb – jõuab ühiskond õige pea lõpujoonele, kus lapsest saab diagnoositav haigus, mida põeb mitte ainult laps ise, vaid ka tema perekond. Selle haiguse ravi kestab 20 aastat või enam ning ravikulu perele, keda häda on tabanud, maksab lastetu osa ühiskonnast haigushüvitisena täies ulatuses kinni. Küsimus on, kas kool on õigeim raviasutus ning pedagoogid parimad tohtrid. Või saaks uuendusmeelses (ja papagoina endale kordavas, et oleme haridususkne rahvas) Eestis minna pigem kohe laste kiibistamise teed nii, et lapsevanemad saaksid kasvamisprotsessi juhtida telefoni nutirakenduse abil ja lapsed oleksid asjade interneti tore osake, kõrvuti pesumasina ja tolmuimejaga. Ühiskonna rahavõit oleks tohutu, korraga kaoksid riigieelarve defitsiit ja saaksid kaetud riigikaitse vajadused. Edasi!