Kuidas identifitseerivad ennast praegused noored? See, milliste teadmiste ja hoiakutega inimesed tulevad meie koolidest, vormib meie kultuuri ja tulevast ühiskonda. Ennekõike peaksime seepärast küsima, mis seob neid noori eesti kultuuriga, Eestiga. Sellest sõltub, kas jääme püsima või lahustume estonglish’it kõnelevaks ajaloolise mäluta kuldkalakogukonnaks. 

Võimalike tulevikustsenaariumide üle arutledes räägitakse ikka jätkusuutlikkusest, aga pigem (loodus)ressursside ja poliitika vaatevinklist. Kuigi sageli ei arutleta selle üle, milline on eesti kultuuriruumi olukord ning millises suunas see areneb. Ometi on just seal peidus Eesti kui rahvusriigi püsimajäämise võtmeküsimus. Haridusel omakorda on selle lahendamisel võtmeroll. 

Kultuur saavutab selged piirid ja teatava ühtlustusastme enesekirjeldustes, mille kaudu sõnastatakse ka kultuuriline identiteet. Kultuurisisese suhtluse üks põhitunnuseid on mälu edasikandmine. Kui helilaine ei kannaks edasi helienergiat või valguslaine valgusenergiat, ei kuuleks me heli ega näeks valgust. Kui põlvkondade järjepidevus ei kanna edasi kultuurimälu (kultuurienergiat), siis ei liigu ka see kultuur enam edasi ja lakkab olemast elujõuline.

„See, milliste teadmiste ja hoiakutega inimesed tulevad meie koolidest, vormib tulevast ühiskonda.“

Tekstipõhise kultuuri asendumine audiovisuaalsusega, tavareaalsuse asendumine virtuaalreaalsusega ning sellest tulenevate keele- jm piiride hajumine on kaasa toonud olukorra, kus mälulainete liikumine on tõsiselt häiritud. Juba mõnda aega on räägitud kultuurikatkestusest – sellest, et see enam ei ohusta, vaid juba toimub. 

Füüsiliste ja vaimsete probleemide kõrval on virtuaalmaailm põhjustanud võõrandumise ühiskonnast ja kultuurist laiemalt. Ekraani taga elavad inimesed on füüsiliselt küll kohal, kuid vaimselt on nende tähelepanu ning huvid mujal. Seetõttu samastub noorte kultuurikogemus aina enam ingliskeelsest digimaailmast pärit märksõnade ja nähtustega. Üldrahvalikud kultuurikandjad, nagu tuntud kirjanikud ja mõtlejad, kunstnikud, poliitikud, ajaloosündmused, tuntud tekstid ja filmid, ei oma uue põlvkonna minapildis enam endist tähendust.

Selge see, et iga põlvkond mõtestab kultuurinähtusi ja oma identiteeti mingil määral uuesti. Kuniks püsib aga kultuuriline järjepidevus, on kultuuri muutumises ja arenemises tegu normaalse evolutsiooniga. Oht tekib siis, kui järjepidevus katkeb ning lugude, maastike, rahvusliku ajaloo, kirjanduse, sümbolite ja rituaalide seosed nõrgenevad, hajuvad või kaovad. See tähendab, et kaob isiklik suhe millegi üldisega, mis oma süvakihis rahvast loob ja liidab.

Sellepärast on aina olulisem tuua lapsed ekraani tagant välja ning anda neile reaalset, füüsiliselt kogetavat õppimis- ja kultuurikogemust. Seda nii teatrireiside, Eesti ringsõitude, muuseumikülastuste kui ka raamatute kinkimise kaudu. Eri paiku kogedes saavad eesti kultuur ja Eestimaa hoopis teise tähenduse kui linnas anonüümsete ja ühetaoliste reklaamekraanide keskel. Selle tähenduse, mida me armastame ja millest me loobuda ei taha. Kultuurikogemus annab elu mõtestatuse tunde – uuringud on seda kinnitanud. Just see – teadmised ja kultuuriline kuuluvustunne – on tee õnnelikuma isiksuse poole. 

„Kui põlvkondade järjepidevus ei kanna kultuurimälu edasi, siis lakkab see kultuur olemast elujõuline.“

Kooliaasta alguses tunniplaane kavandades on seetõttu eriti oluline jätta piisavalt aega õppekäikudeks. Mida rohkem tungib peale tehisaru, asendades juba ka sõpru (olles alati kaasanoogutav vestluspartner), seda rohkem on lastel oht jäädagi virtuaalmaailma võrku. Mitte teadmisi avardavasse, vaid rohkem nagu ämblikuvõrku, mis ei lase sind enam lahti ning vaikselt lämmatab. 

Vaimse tervise häiretest räägitakse juba lakkamatult ning see ongi suur probleem. Selle üks põhjus on minapilt, mis eriti teismelistel on habras juba bioloogilistel põhjustel. Üks taustategur on ka jõuetuse tunne – tajumine, et maailmas toimuv käib üle jõu, on hõlmamatu ja kontrollimatu. Olgu selleks hirm looduskatastroofide, sõja või millegi muu ees.

Probleemiks on ka kujutlusvõime puudumine – elatakse etteantud infovoos, kus enese teadmisi ja kujutelmi ei ole põhjust rakendada. Sotsiaalmeedia pealtnäha kirju pilt on oma sügavamas sisus küllalt ühetaoline ja pärsib oma „tarbijate“ kujutlusvõimet.

Kuid eneseteadlikuks kasvab inimene siis, kui ta tajub endas võimekust – ning võimekuse annavad sageli teadmised ja kogemused. Suutlikkus ette kujutada, mis juhtub, kui tehakse üht või teist asja. Oskus unistada, lasta oma mõtetel lendu minna. 

Selle kõige saavutamiseks vajab inimene tihtipeale keskkonnavahetust, sest siis peab aju harjumuspäraselt teerajalt kõrvale astuma ja ennast teisele lainele lülitama. 

See aju võib nii mõneski muuseumis avastada, et praegune põlvkond ei olegi nii erandlikus olukorras, vaid õpib elamist, nagu tegid kõik inimesed enne neid. Ning tunnetab oma kuulumist millegi hulka, millel on tähendus.