• Plaanitav seadusemuudatus ei ole ainult valus hoop õpetajate järelkasvule, vaid kahjulik ka õpetajaameti mainele.
• Seaduseelnõu heakskiitmisel võib enam kui 4200 õpetajale maksta brutopalka vaid 886 eurot!

Äsja algas uus õppeaasta. Haridusasutuste pidajad ja juhid on, kes rohkem, kes vähem, õppeperioodiks valmis. Igapäevase hariduselu korraldajad on hõivatud õppekavade ja arengukavade uuendamise, õpetajate värbamise ja tööülesannete jaotamise, õppehoonete nüüdisajastamise, õpilastranspordi korraldamise ja palju muu olulisega. Ühine eesmärk on luua õpilastele parim võimalik õpikeskkond.

Riigikogu, Vabariigi Valitsus ning Haridus- ja Teadusministeerium on samuti pingutanud. Mitmeid haridust korraldavaid regulatsioone rakendatakse kohe-kohe või jõuavad need Riigikogus lähiajal aruteluni.

Riigikogu esimees Lauri Hussar sõnastas juba mõni aasta tagasi Eesti 200 pikka plaani väljendava mõttetera: „Lahendus on lihtne, tuleb leida lahendus.“ See tsitaat iseloomustab kahjuks ilmekalt ka haridus- ja teadusminister Kristina Kallase juhitud hariduspoliitikat, mis kaldub üha enam kreeni. Peatun mõnel näitel.

Õppimiskohustus vs. puudu olevad õppekohad 

Eestis on üks maailma kõige lühemaid õppeaastaid, õppekava maht aga teiste riikide omaga võrreldav või isegi suurem. Eelmisel õppeaastal nihutati üldhariduskoolide lõpetajate eksamiperiood varasemaks. See lühendas sisuliselt kõigi õpilaste õppeaastat ja võimalust senisest rahulikumas tempos õppida. Üllatuslikult avastati, et eksamite aja varasemaks nihutamine ei parandanud midagi. Suurenes nii õpilaste kui ka õpetajate stress ja koormus, sest õppekava mahus ja eksamite sisulises korralduses järeleandmisi ei tehtud.

Peatselt selgus, et eksamikorraldusest olulisem teema on hariduse kättesaadavus. Gümnaasiumi õppekohtade nappus ei tekkinud üleöö, kuid see on seni jäänud ministri suurema tähelepanuta. Vastuoluline, sest just käesoleva aasta 1. septembrist rakendatakse õppimiskohustuse nõuet ning Haridus- ja Teadusministeerium on oma veebilehel lubanud: „Kõigil põhikooli lõpetajatel peab olema võimalus valida endale sobivaim õpitee. Reformi tulemusel on noorel põhikoolijärgselt võimalik jätkata õpinguid viiel õpirajal: lisaõppes, gümnaasiumis, kutsekeskhariduses, kutseõppes, ettevalmistavas õppes“ (www.hm.ee/uldharidus-ja-noored/alus-pohi-ja-keskharidus/oppimiskohustus). Kõlavad sõnad ministeeriumi veebilehel ei lähe kahjuks kokku tegelikkusega.

Piinlikud otsused

Kuigi ülikoolis on viimastel aastatel õpetajateks õppijate vastuvõttu suurendatud, jäid liialt paljud õpetajaks õppida soovijad ukse taha. Õpetajaks õppimise võimalust ei saanud ka paljud neist pedagoogidest, kes on seni õpetajaametit pidanud aastase tähtajalise lepingu alusel. Ülikooli kandideerimisel õpetajana töötamise kogemust kahjuks ei arvestata. Ehk oleks seda lähitulevikus mõistlik teha?

Kuni aga ülikoolid juba töötavatele kvalifikatsioonita õpetajatele senisest paindlikumaid lahendusi välja pakkunud ei ole, ongi koolijuhil ainuke lahendus sõlmida tähtajalisi lepinguid. 

„Üllatuslikult avastati, et eksamite aja varasemaks nihutamine ei loonudki häid lahendusi.“

Paraku on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus, mis lähiajal Riigikokku teisele lugemisele jõuab, tähtajalise lepingu alusel töötavad õpetajad märgistanud sildiga persona non grata. Kui praegu ei saa maksta täistööajaga töötavale õpetajale vähem kui 1820 eurot, siis seaduseelnõu heakskiitmisel võib enam kui 4200 õpetajale (24% üldhariduskooli õpetajate koguarvust) maksta brutopalka vaid 886 eurot! Nii eelnõu koostajatel kui ka õpetajaid esindaval Eesti Haridustöötajate Liidu juhatusel peaks olema piinlik, sest seadusemuudatus ei mõjuta ainult valusalt õpetajate järelkasvu, vaid on kahjulik ka õpetajaameti mainele – karjääripöörajaid ja neid palganud koole alaväärtustatakse.

Karjäärimudelis õpetajat pole 

Seaduseelnõus kirjeldatud „tsentraalsel palgaredelil“ puudub sisuline seos õpetaja arengu ja karjääriga. Kirjeldatud karjäärimudelis koolis töötavat ja õpetajaharidust omandavat ja/või karjääri pööravat õpetajat ei ole. See ei toeta, vaid koormab ka kvalifikatsiooniga tegevõpetajat, kes peab ennast ministri käsu korras kokku pandud komisjonile tõestama. See on järjekordne näide, et hariduspoliitika kaugeneb tegelikkusest ning taolised „lihtsad lahendused“ võimendavad, mitte ei lahenda Eesti hariduse võtmeprobleeme. Õnneks on ebaõnnestunud eelnõule kriitilise hinnangu andnud mitmed õpetajate järelkasvu väärtustavad kodanikuühendused.

„Lihtsad lahendused hariduses on tulemuslikud vaid siis, kui koolipidajaid ja koolijuhte usaldatakse ja neid võimestatakse.“

Demokraatlikes riikides hinnatud nüüdisaegsed juhtimise käsiraamatud ei toeta tsentraalsete süsteemide loomist, vaid pigem julgustavad juhte looma paindlikke struktuure ja leppima kokku töötaja tegelikust panusest lähtuvaid personaalseid ametijuhendeid ja diferentseeritud tasusid. Soovitan kõigil haridusjuhtidel lugeda eesti keeles ilmunud raamatut „Juhi käsiraamat. Silmapaistva liidri 17 oskust“, mis rõhutab, et „töötajad saavad areneda ka samal ametikohal oma vastutusala ümber mõtestades“ („Harvard Business Review. Juhi käsiraamat. Silmapaistva liidri 17 oskust“, 2019. AS Äripäev, lk 172).

Koolijuhte võiks senisest enam usaldada

Koolirahvas ei toeta põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus kirjas oleva bürokraatia ja tsentraliseerimise kasvu ning koolide autonoomiasse sekkumist. Lihtsad lahendused hariduses on tulemuslikud vaid siis, kui koolipidajaid ja koolijuhte usaldatakse ja neid võimestatakse. Koolidirektor ja -pidaja on suutelised ise kokku leppima nii alustava kui ka kogenud õpetaja tasustamises ja karjääri toetamises, arvestades äsja nüüdisajastatud õpetaja kutsestandardiga (www.kutsekoda.ee/septembrist-hakkavad-kehtima-uued-opetaja-kutsestandardid/).

Haridus- ja teadusministrilt oodatakse selget ja lihtsat lahendust, mille tulemus oleks reaalne kate palgakasvule riigieelarves ja riigieelarve strateegias.