• Mõni nädal tagasi teatas Haridus- ja Teadusministeerium Aruküla Põhikoolile, et õpilaste rühmadesse jaotamine keskmise hinde alusel tuleb lõpetada, ning jäi kooli vastust ootama. Ministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg ütles eelmisel nädalal, et koolipidaja vastuses väljendati kooli valmisolekut oma tegevus ümber korraldada. Koolipidaja välja pakutud üksikasjalisi lahendusi ootas riik samuti eelmise nädala lõpuks. 

Loe ka

• Aruküla Põhikool otsib kompromissi

Paistab, et mitu nädalat väldanud skandaal Aruküla Põhikooli õpilaste keskmise hinde järgi klassidesse jaotamise ümber on jõudmas lõpusirgele. Kuna kool ise ei ole oma seisukohta aga muutnud – nemad oma kolm aastat kestnud süsteemis probleemi ei näe –, pole kuigi tõenäoline, et lõplik lahendus kõikidele asjaosalistele meeltmööda on. 

Juristi ja haridussotsioloogi Jüri Ginteri hinnangul on teretulnud, et lõpuks ometi on õpilaste paigutamine ja ümberpaigutamine klasside vahel avalikkuse tähelepanu all, kuna eri moel on see Eestis väga levinud. Näiteks teistest koolidest tulnud õpilaste paigutamine eraldi klassi on väga tavapärane. „Ümberrühmitamist tuleb reguleerida, arvestada vähemalt hoolekogu arvamust. Praegu võib see toimuda direktori suva järgi, kuni keegi selle vaidlustab,“ alustab Ginter. 

“Oleks tore, kui Aruküla kooli juhtum algataks sisulise arutelu selle üle, millised on probleemid, mida ümberpaigutamisega lahendada püütakse.

Jüri Ginter

Ginter räägib olukorrast üldises võtmes. Aruküla Põhikoolis arutati direktor Avo Mölsi sõnul eelnevalt kõik hoolekoguga läbi, tegemist oli pika protsessiga. „Nüüd tahab hoolekogu väita, et nemad ei olegi selles osalenud, aga see jäägu nende südametunnistusele. Tagantjärele ütlevad nad, et enne seda, kui nemad asjale käed külge panid, oli kõik juba otsustatud, aga see on mõttetu vaidlus – protokollid on olemas,“ ütleb Möls. 

Jüri Ginter ise õppis 11 aastat järjest samas klassis, sama pinginaabriga. Tema jaoks oli üllatav kogeda, kuidas Rootsis komplekteeritakse klassid igas kooliastmes uuesti. Selle põhjendus oli asjaolu, et nii ei tule varasemad probleemid õpilasega kaasa. „Oleks tore, kui Aruküla kooli juhtum algataks sisulise arutelu selle üle, milliseid probleeme ümberpaigutamisega lahendada püütakse, millised on võimalikud lahendusvariandid ümberpaigutamise kõrval ja kuidas tuleks neid kohandada,“ räägib Ginter. 

Üks asi on tema jaoks selge: õpilaste klassidesse paigutamine peab olema ette teada ja toimuma kindlate reeglite kohaselt. Kui õpilased teavad, et seda tehakse keskmise hinde alusel, pingutavad nad just selle nimel; kui arvestatakse käitumist, parandavad nad seda, ning eksamitulemuste puhul oskavad just eksamiteks valmistumisel end kokku võtta. „Need reeglid peavad olema teada ka lapsevanematele, et nad saaksid neid kooli valides arvestada,“ leiab Ginter. 

Omaette teema on tema sõnul aga, kes need reeglid kehtestab: kas direktor ainuisikuliselt või koos hoolekoguga. Ühelt poolt võimaldab olukord, kus ümberpaigutamine on õiguslikult reguleerimata, teha direktoritel suvalisi otsuseid. Teisalt on mõnel lapsevanemal, kellele selline paigutamine vastukarva on, õigus pöörduda ministeeriumisse ja õiguskantsleri poole ning nemad siis avastavad, et ümberpaigutamist ei ole õiguslikult reguleeritud ning seega ei tohigi direktor seda teha. „Ma arvan, et kes vaidlustada tahab, saab seda alati teha. Selline olukord suurendab õpetajate ja koolijuhtide hirmu üliaktiivsete lapsevanemate ees ning kahandab õpetajate ja koolijuhtide soovi lapsevanematega üldse midagi arutada ja koostööd teha,“ arutleb ta.

„Ülikoolis rõhutasin alati, et kui pooled pole tegutsemises kokku leppinud, on kõik tegutsemisviisid valed, kuna kellelegi võib see mitte meeldida,“ selgitab Ginter. Ta lisab, et avalikus sektoris võib teha vaid seda, mis on lubatud, erasektoris kõike seda, mis ei ole keelatud. 

Kuna taseme alusel moodustatud klassid ja rühmad on Eestis väga levinud, ei taha Ginter uskuda, et ministeerium nendest mitte midagi ei tea.  

Kokkuvõttes on Ginteri sõnul keeruline leida lahendust, mis kõikidele asjaosalistele sobib. Oluline on aga, et klasside või rühmade ümberjagamine ei tooks kaasa olukorda, kus ühte klassi või rühma õpetab halvem õpetaja kui teist; ühes on nõrgem distsipliin kui teises, või sallitakse mõnes klassis näiteks kiusamist rohkem.

Rühmitamine on kasulik. Mitterühmitamine ka 

Et vastata küsimusele, kas ja mille jaoks rühmitamine hea on, vestlesime Tallinna Ülikooli ülddidaktika külalislektori Ene Hiiepuuga. Kui Hiiepuu ise maakoolis õpetaja oli, tajus ta, et tund, kus õpivad segamini eri tasemel lapsed, toetab rohkem algajat last, kes on arglikum ja kelle stardipositsioon on tagapool. 

“Nad ei näe kogu aeg, et keegi teine on tublim, vaid saavad aru, et võivad ise need tublid olla. Siia ongi see koer maetud.

Ene Hiiepuu

Et lapsed tulevad kooli erinevate teadmiste ja sotsiaalsete oskustega, ei tähenda tingimata, et nende eeldused kuidagi erineks – mõni ei oska lihtsalt neid veel väljendada. Rühmas, kus õpib erineva tasemega lapsi, näeb madalamate teadmistega laps pealt neid, kes on julgemad ning oskavad arukamalt mõelda. See annab talle julgust juurde. „Ma nägin maakoolis, et lastel, kes tugevamaid jälgisid, võis kuluda küll aega, et nad ise initsiatiivi haaraks, aga see ikkagi väga tugevalt innustas neid. Seega toetab see eelkõige lapsi, kes on alguses aeglasemad,“ ütleb Hiiepuu. 

Ohukoht on aga see, et sellest lapsest saab teiste jälgija ning ta võibki jääda lootma ainult nende peale, kes on tugevamad. See laps ei taha võtta vastutust ning on teistest sõltuv. „Õpetaja soovib aga, et sellised lapsed hakkaks initsiatiivi üles näitama,“ sõnab Hiiepuu. 

Õpetaja võib õpilasi ka klassi sees diferentseerida ning moodustada algajatest rühma. Kuigi see vahel kannab vilja, on Hiiepuu kolleegidelt kuulnud, et kindel see ei ole. Kui lapsed on aga tasemerühmadesse jaotatud, saavad ka algajad eduelamust kogeda. „Nad ei näe kogu aeg, et keegi teine on tublim, vaid saavad aru, et võivad ise need tublid olla. Siia ongi see koer maetud,“ selgitab ta. 

Tunnis, kus on eri tasemel õpilased segamini, kulub õpetajal kogu aur aeglasemate aitamise peale. Tugevamate välja mõeldud huvitavate ning loovate lahenduste jaoks tal aega ega energiat ei jagu. „Mina leian, et rakendama peaks mõlemat varianti: mõnes tunnis on kõik segamini, teises aga tasemerühmades. Nii saab kõik eelmainitud plussid kätte,“ usub Hiiepuu. 

---

Küsimustele vastab Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juht Jürgen Rakaselg

Ainete lõikes rühmitatakse õpilasi Eestis taseme põhjal palju. Kas ka sellele tuleks Aruküla kooli näitel hakata nüüd tähelepanu pöörama? 

Oleme teadlikud ning aktsepteerime koolide senist tegevust, kus ühe-kahe aine piires moodustatakse taseme- või temporühmi. Seda peab saatma põhimõte, et liikumine rühmade vahel ei lähtu kooli mugavusest, vaid õpilase arengust, ja see toimib. Aruküla näite puhul on aga moodustatud mitte enam tempo- ega tasemerühmad, vaid klassid. Klass on teadupärast sotsiaal-administratiivne rühm, mis on identiteeti loov üksus. Oleme eriklassi moodustamise alusena aktsepteerinud Rajaleidja otsust. Igasugune muu rühmitamine peab lähtuma õpilase vajadustest. Arukülas oli murekoht see, et seal tehakse otsus üldtoe raames ning lihtsustades õpilase taset eri ainetes, taandades selle aritmeetiliseks keskmiseks. Kui küsida, kas õppetöö ülesehituse jaoks annab kõigi ainete aritmeetiline keskmine vajaliku teabe ja selle põhjal saab teha õpilase lähimas arengutsoonis olevat õpet, on vastus: ei, mitte mingil juhul. Ehk et õppetöö adekvaatseks korraldamiseks see alust ei anna. 

Mis on eelnevale lisaks aga veelgi olulisem: sellisel viisil on moodustatud nn laia sildiga grupid, kes jaotuvad halbadeks ehk madalama keskmise hindega õpilaste rühmaks ja n-ö tublideks. Hoolimata tõsiasjast, et keskmine hinne ei kirjelda ühtegi õpilast kuidagi, langeb neile püsivasse administratiivsesse gruppi kuulumisest hinnanguline staatus, mis ei saa olla õiglane.

Ehk lühidalt öeldes: saame sellisel viisil vähe sisendit õppetöö jõukohasemaks muutmisel, kuid tagame rühmitamise negatiivse mõju.

Senise info põhjal on ka kooli lastevanemad teinud ettepaneku moodustada tasemerühmad põhiainetes. Miskipärast astuti sellest samm edasi, mis ei too kaasa soovitud kasu ning võimendab negatiivset mõju.

Kui tõenäoline on, et kogu taolist ümberpaigutamist hakatakse riigi tasandil õiguslikult reguleerima? 

On keeruline küsimus, kui palju peaks sedalaadi tegevust reguleerima. Mõneski mõttes on tegu ajas muutuvate teadmistega. Veel kümnendid tagasi oldi veendunud, et tempo- ja tasemerühmad on ainult hea mõjuga. Ajapikku on ilmnenud, et see pole muretu lahendus ning negatiivsetele mõjudele tuleb väga suurt tähelepanu pöörata või muidu jääb ainealane vähene kasu suurema kahju varju. Praeguseks teame, et tehtagu tempo- või tasemerühmi, aga lühimaks vajalikuks ajaks, vältigem identiteedi teket ja tagagem hoolikalt liikumine rühmade vahel. Kas sedalaadi oskusteadmist on mõistlik seadusesse panna? Kas seda on võimalik seadusesse või muusse õigusakti panna? See on arutelu koht.